Tooted
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.
Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.
Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.
Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.
„Perekonnaleksikon“ on autobiograafiline romaan, milles Natalia Ginzburg (1916–1991) elustab oma erakordselt värvika perekonna tema argipäevastes tegemistes ja jäädvustab neid ühendava salakeele kõigi selle isevärki sõnade, väljendite, salmikeste ja perepärimusega. „Lugeja tõmmatakse kiiresti kaasa ning endalegi ootamatult tunneb ta ennast selle väga erilise perekonna keskel koduselt,“ ütleb Kristiina Rebane autori elu ja loomingut tutvustavas põhjalikus saatesõnas. Ginzburgide pere- ja lähikonda kuulus hulgaliselt mõjukaid kultuuri- ja ühiskonnategelasi, teadlasi ja ettevõtjaid, koos perelooga saab seega räägitud ka peatükk Itaalia ajaloost 1920.–1950. aastatel: fašismi tõus, teisitimõtlejate ja juutide tagakiusamine, sõjajärgsed toibumisaastad. Jutustaja ise jääb seejuures pigem vaatlejaks ja tunnistajaks, orkestreerides osavalt väga erinevate häälte ühendkoori. Raamatu lõpus on saatesõna ka autori pojalt, ajaloolaselt Carlo Ginzburgilt, kes pani eesti lugeja jaoks kirja oma isiklikud „Perekonnaleksikoni“ lugemiselamused. Natalia Ginzburgilt on Loomingu Raamatukogus varem ilmunud „See oli nii. Ambur“ (LR, 1981, nr 31–32, tlk Merike Pau ja Anne Kalling).