Tooted
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
Kristel Algvere debüütkogu „Merehurmarohi“ on looduslähedane luuleraamat, mis on värskendavalt lihtne ja kerge. See on märkamiste ja äratundmiste luule, mille tekstid kulgevad mööda Hiiumaa maastikke, aga ka Berliini ja Tartut. Algvere luulekeel on täpne ja õhuline, siin on mõnusat huumorit ja helgeid hetki.
„Merehurmarohi“ on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarja Värske Raamatu 20. raamat.
Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.
Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.
Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.
Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.