Tooted

Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.

Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.

Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI

"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy'l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last. Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

„Varajasse keskeakriisi” jõudnud noor naine maha jätta oma turvaliselt polsterdatud maailma ja järgida ümbermaailmareisile minevat ekstsentrilist hipipapit. Teel leiab ta eest sugulushingi, kummalisi sõpru, kadunud lapsi… Kõik kogetu paneb ta kirja päevikutesse, mille jätab vana laevakapteni juurde, kes lubab teda oodata.

Lood selles raamatus põimuvad lugudesse, lennutades meid Vahemeremaadesse ja Atlandi ookeani kaldale, mööda Venemaad, Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida, vaimuhaiglasse ja vangi, relvatehasesse ja kalakasvandusse, lõunamaistele turuplatsidele ja viimsepäevahõngulistele lahinguväljadele, kus avaldatakse ellujäämise saladusi.

"See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist – kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – "vana hipi", "metsjeesus" ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata." –Epp Petrone

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise...

Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel – ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Evelin Ilves on käinud läbi unikaalse tee. Ta kolis kahekuise lapsega üksi maale metsa sisse elama ja hakkas seal talu taastama. Kui ta sai EASist turismitalu arendamiseks toetuse ja pangast laenu, juhtus midagi, mida ta oma ellu polnud plaaninud: ta abikaasa valiti Eesti vabariigi presidendiks. Kummikute ja dresside asemel tuli glamuur. Mis sai edasi? Tosina aasta lood on kogutud kaante vahele, lisaks pikk intervjuu aastast 2015.

"Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata."
Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles

"Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad."
Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha. Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid…

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disainipraktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa. Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuzbergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo. Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitektuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliinlastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafitikunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksakümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. Jaana Davidjants

"Colorado on see osariik, kus igal pool tõmmatakse kanepit, jah?" on mult nii mõnedki korrad küsitud ning see paneb muigama. Tõsi, Colorado ja kanep käivad paljude jaoks käsikäes, ent mind võlub siiski Colorado lumerohke talv ja madalad miinuskraadid.

Suusapatrullina suusatan iga päev igal pool. Suuskadel õppisin, kuidas lõhkeaine abil nõlvu ohutuks muuta, mil moel aidata neid, kelle suusapäev lõpeb peapõrutuse või luumurruga, ning kuidas päästekelguga ka kõige järsematelt radadelt alla liuelda. Esimese hooaja jooksul näen rohkem vigastusi kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Lisaks vaheldusrikkale suusapatrulli tööle kogen muudki. Kiht kihi haaval tutvun Colorado värvikireva tausta, ajaloo ja olevikuga. Üleskistud raudteede asemele tekkinud matkarajad ja maalilised autoteed viivad kanjoniteni, kummituslinnadesse, väikestesse elavatesse küladesse, õitsvaid lilli täis mägiaasade ning lugematute mägijärvedeni.

Nii et vastan: "Seda ka, jah, aga Colorado on siiski palju-palju enamat kui lihtsalt kanep!"

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga? Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus... Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse? Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki. Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu. Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida. Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

"See on nii romantiline!" Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. 

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. 

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud. 
Justin Petrone

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille "metsarahvaga" oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud "Lonely Planet" näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda. Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: "Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?" Aga mina? Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega´s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Anna-Maria Penu

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis. Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad.

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust «Laevapoisid rohelises ookeanis». Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud.

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu "Star Trekis"? Raamatusse lisandub epiloog 16 lk.

"Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?" küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.

Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.

Mõtlen pikalt. "Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…"

"No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…" kurdab Joe. "Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?"

Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.

"Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool," ütleb Joe. "Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?"

"Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: "Minu Kuressaare"."

Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu. 100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi. Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides. Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel

Kas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte. Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea. Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on "Minu" sarja sajanda raamatuga.

Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.
Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.
Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!
Marje Aksli, autor

Raamat "Minu Narva" räägib ausalt ja ilustamata elust kaks- või õigemini ükskeelses (venekeelses) Eesti piirilinnas. Linnas, mille on riigivõim suuresti unustanud; kus kehtivad oma kirjutamata tavad ja seadused; kus eestlaseks olemine tähendab proovikivi ja mille külastamine on tavalisele eestlasele juba peaaegu et eksootikareis. Samas on see sissevaade Narva venelaste tundmustesse ja hingeellu: mida tähendab elu kodakondsuseta isikuna, miks ei taheta õppida eesti keelt ning kuidas elada lõhestunud maailmas, mille pealinn on Tallinn, kuid president-isake Putin. Oluline roll on kogemustel põhinevatel mõtisklustel, sellel, kuidas neid kahte kogukonda ühendada ning paljuräägitud integratsiooni tegelikult ellu viia. Autor on Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor Katri Raik.

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees? "…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn." Kas tõesti? Otsustage ise.

Diplomaatiline pagas ehk kümmekond kasti kokku ja taas kolima! Minu aeg Eesti esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis saab 2014. aastal läbi ja ees ootab järgmine sihtpunkt – Poola pealinn Varssavi. Peaksin juba harjunud olema, ent midagi on seekord teisiti – olen lähetuses oleva suursaadiku kaasas olev abikaasa. Milline on elu koduse prouana teiste omasuguste seas? Kui palju kohustusi ja vabadust mind tegelikult ees ootab? Kas Poolat näengi järgmisel neljal aastal vaid lipuauto tagaistmel järgmisele vastuvõtule kiirustades? Nende mõtetega asun toetama abikaasa Harrit võõrsil ja sisustama oma päevi. Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte kui geograafiline lähedus arvata lubaks. Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.

Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet. Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu. Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.

Minu nimi on Taavi Turk. Kes mind tunneb, see teab, et ma olen üks vastakaid arvamusi tekitav tüüp. Ja nüüd on see napakas veel raamatu kah kirjutanud, mõtlete. Täiesti õigus! Kirjutasingi. Ma olen disainer, rätsep, stilist, kokk, lavatööline, koristaja ja kõike muud vahepealset. See raamat on minu elust välisüliõpilasena Jüütimaal ning moetudengi kummalisest ning stressirohkest eksistentsist ülikoolis ja väljaspool seda. Mida siit raamatust leida võib? Lollakaid koerustükke, värvikaid tegelasi ja üliõpilasdraamat? Jaa! Tähelepanekuid Taani ühiskonna passiiv-agressiivsest-õllevinesest igapäevaolelusest? Seda ka! Talletusi Taani vaatamisväärsustest? Ka seda saab! Siin kirjapandust kõige olulisem on aga minu teosammul kulgenud areng idealistlikust noorest disainerihakatisest kohusetundliku täiskasvanu igapäevamurede poole, ning seda kõike läbi minu omamoodi kaldus ja eneseiroonilise hoomeprisma. TaaNi? Jah, aga ka TaaVi.

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi. See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist… Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on. Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta

"Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?

Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära.

Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.

Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit."

Neitsi Šveitsis, kondoomipakk Mehhikos, beebi Amsterdamis, spioonid Moskvas, armumine Prahas, surm Stockholmis, afäär Singapuris, karneval Provincetownis, transanaised San Franciscos, kott Kanaari saartel, Björk New Yorgis, Bobby Kopenhaagenis. Tere, maailm! Siit tuleb Justin Petrone, kes alati ära eksib.