Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.

Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.

Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.

Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.

Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI

Jim Ashilevi raamatu „Inimese kostüüm“ lähtepunktiks on surm: kirjaniku lähedase sõbra Margus Karu allajäämine pikaaegsele depressioonile. Nõnda on see raamat algustest, sõprusest, ühendavast puudusetundest, teest kaduvusega leppimise poole. Aga ka kosutavatest igapäevadest, perekonnahetkedest, üksteise hoidmisest, madalpunktidest ja abistavatest jõududest, püüdlusest leida midagi sooja, tõelist ja ehedat.

„Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt.“