Kunstnikust peategelase Charles Ryderi mälestused Bridesheadist ja sõprusest Sebastianiga on otsekui kuldses kumas, need jäävad tema elu parimateks aastateks, kaotatud paradiisiks, mida pole võimalik tagasi saada.

Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

Koloniaalalade skauti Haukasilma ja mohikaani sõjameest Chingachgooki ühendab armastus Uue Maailma metsade vastu ja soov, et nende rasside vahel valitseks rahu. See on lugu sellest, kuidas nad Prantsuse ja indiaani sõja põnevatel päevadel riskisid eluga, et juhtida kaht inglise õde läbi vaenulike alade, jutustus sellest, kuidas kahe võõra kultuuriga rahva vahel võib tekkida usaldus ja teineteisemõistmine.

Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.