Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”
Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.
Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.
Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.
Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.
Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.
Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.
Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.
Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.
Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.
Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat.
Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.
Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.
Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.
Kui Raymond Prout 1988. aastal kodulinnas Belfastis lennukilt maha astub, tunneb ta, nagu oleks sattunud võõrale maale. Tänaval püüavad tema pilku suured plakatid, mis kutsuvad kodanikke üles kergendama südametunnistust ja helistama politsei anonüümsele teateliinile, kui neil peaks olema väärtuslikku teavet terroristide tegevuse kohta. Raymondi mõtted pöörduvad aga tagasi minevikku, kui ta kuuleb noorusajast tuttavat evangelistide hüüdu: „Tulge kuulake lugu Joonast ja valaskalast, kes viis ta ookeani sügavikku!”
Ühtlasi meenub talle saatuslik öö 1942. aasta jõulude paiku. Öö, mil tal tuli Põhja-Iirimaa ranniku kohal salaja natside lennukist langevarjuga alla hüpata ja läbi pilkase pimeduse vanematekoju jõuda. Mis oli viinud ta Hitleri-Saksamaale ja mida pidi ta võtma ette, olles muutunud kodumaal tagaotsitavaks? Pärast koletise kõhust pääsemist tuleb Raymondil kõndida mööda kitsast rada, kus kohtuvad mälestused, lojaalsus, õiglus ja süü. See teekond pillutab teda Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahel, jõudes lõpuks dramaatilise kulminatsioonini.
Fionntán de Brún on sündinud Belfastis ja töötab praegu iiri keele professorina Maynoothi ülikoolis. Ta on hariduselt kirjandusloolane ja avaldanud arvukaid uurimusi tänapäeva iiri kirjanduse kohta. 2005. aastal ilmus tema sulest novellikogumik „Litir ó mo Mháthair Altrama agus Scéalta Eile” („Kiri minu kasuemalt ja teisi lugusid”). „Koletise kõhus” on tema esimene romaan ja võitis 2022. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha.
„Raymond Prouti eneseotsingu lugu on haarav ja olulisi küsimusi püstitav. See paneb paratamatult mõtlema olnule ning elus tehtud valikutele. Kas need on toonud ringiga alguspunkti tagasi või viinud uutele radadele? See on küsimus, mis jääb „Koletise kõhus” lugemisel kummitama.” – David Vseviov
Kanada kirjanik, tõlkija ja õppejõud Anne Carson on tõeline elav klassik, kelle teostes põimuvad luule ja proosa, antiikaeg ja tänapäev. „Linnade elus” on koos kolm luuletsüklit ja poeemi, nende ühisosaks on alati muunduvad, eest pagevad linnad, mille lood eksitavad ränduri oma keerdkäikudesse. Tõlgitud teostest "Plainwater" (1995) ja "Glass, Irony and God" (1995).
Filosoofide konverents toimub kõrvu 15. sajandi sõjaga Perugia vürstide ja paavsti vägede vahel. Külaskäik Rooma viib meeleheitele – mis tunne on olla võõras, vallutaja nagu läänegootide kuningas Alarich I, juua võõrustaja köögis lahustuvat kohvi ja otsida jututeemat. Nimitsüklis võib sattuda veel enamatesse kujuteldavatesse ja kujuteldamatutesse linnadesse. Linna ei saa kunagi kätte, see koosneb ajaloost ja lugudest, ning teekäija näeb seda alati vaid möödaminnes. Ei ole ühtegi tühja linna ega ole kahetsust. Nüüd astu edasi.
Anne Carson on Kanada kirjanik, tõlkija, esseist ja õppejõud, kelle eriala on antiikkeeled ja -kultuurid. Ta on õpetanud mitmetes mainekates Kanada ja USA ülikoolides ja pälvinud oma žanripiire ületavate teoste eest terve hulga rahvusvahelisi kirjandusauhindu ning mitu audoktorikraadi. Kogumikus „Linnade elu” on esimest korda samade kaante vahel samanimeline luuletsükkel, poeem „Canicula di Anna” raamatust „Plainwater” (1995) ja „Rooma langemine” raamatust „Glass, Irony and God” (1998).
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.
Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.
Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.
Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.
Liibüa päritolu kirjanik Hisham Matar sündis 1970. aastal Ameerika Ühendriikides pagulasperes, õppis Suurbritannias arhitektuuri ja elab seal tänini. Tema esikromaan „Meeste maal” („In the Country of Men”) jõudis 2006. a Bookeri preemia lõppvalikusse, „Naasmine” („The Return”) sai 2017. a Pulitzeri preemia. „Minu sõbrad” („My Friends”) pälvis 2024. a Orwelli preemia ja nomineeriti USA riiklikule kirjanduspreemiale.
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
Ühel päeval märkab ritsikas, et tal on peas mingi imelik tunne. See on raske, vääramatu tunne, mis ei taha kuidagi ära minna. Loomad ei kutsu teda enam ritsikaks, vaid süngeks ritsikaks. Alles tükk aega hiljem ja pärast suuri ponnistusi kaob see tunne tema peast.
Toon Tellegen visandab portree ritsikast, kes vajub maadligi depressiooni koorma all ning sellest viimaks taas vabaneb.
„„Ritsika tervenemine” on üks kõige liigutavamaid raamatuid, mida ma olen lugenud. Võib-olla on tegemist suisa kõige ilusama raamatuga, mis depressiooni kohta eales kirjutatud.” – Letteren
„Visake kõik eneseabiraamatud ja isiklikud kogemuskirjutised depressioonist prügikasti. Harva leidub ilusamat kirjeldust selle kohta, mis tunne on, kui sinu üle võtab võimust depressioon.” – Psy, ajakiri vaimse tervise hoolekandest
Prantslannast ema ja süürlasest isa vanima poja lugu viib meid kolonel al-Gaddafi Liibüast Hafez al-Assadi Süüriasse, põigates ka Bretagne’i, Rennes’i ja Cap Fréheli. Sarja teine osa hõlmab aastaid 1984–1985.
„Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas (1978–2011)” on hinnatud koomiksikunstniku Riad Sattoufi 6-osaline autobiograafiline sari. See on üks viimase kümnendi menukamaid prantsuse graafilisi romaane, mida on kokku müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Teos on pälvinud Prantsuse tähtsaima koomiksiauhinna Le Fauve d’or’i ning sari on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta koomiksi auhinnaga on tunnustatud ka tõlkeid.
Riad Sattouf on prantsuse-süüria karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör, kelle käekirja tunnevad lugejad üle maailma iseloomuliku graafilise joone ja satiiriliste argielu anekdootide poolest. Aastatel 2004–2014 töötas Sattouf Prantsuse satiirilises nädalalehes Charlie Hebdo, kus ilmus tema tuntud koomiksisari „Noorte salajane elu” („La vie secrète des jeunes”). Sattoufi meisterlikud ja leidlikud pildid on põimitud lapseliku naiivsuse, ajaloolise konteksti ja teravmeelse huumoriga sedavõrd tabavalt, et kutsuvad lugejas esile vaheldumisi külmavärinaid ja naerupuhanguid.
KATE, 2019
Kate põgeneb Londonist väikses külas asuvasse Weywardi taresse. Selle sai ta päranduseks vanatädilt, keda ta vaevu mäletab. Peagi hakkab Kate kahtlustama, et luuderohtu mattunud lagunev majake peidab endas saladust, mille juured ulatuvad 17. sajandi nõiajahtideni.
VIOLET, 1942
Violet tunneb end suguvõsa suursuguses häärberis kui lõksus. Noorele neiule sobilike kommete õppimise asemel tahab ta ringi uidata ja putukaid korjata. Ning teada rohkem oma ammu surnud ema kohta, kellest on tal vaid üks kaelakee ripatsiga, millele on graveeritud salapärane W-täht.
ALTHA, 1619
Altha on kohtu all. Teda süüdistatakse nõiakunsti kasutamises ja ühe kohaliku mehe tapmises. Tema tugev side looduse ja loomadega on kõigile teada, seetõttu peetakse teda suureks ohuks.
Kuid Weywardi naised kuuluvad loodusega kokku ja neid ohjes hoida ei saa.
„Weywardis” on kokku põimitud kolme haruldase naise lugu, mis rullub lahti viie sajandi jooksul. Romaan jutustab naise visadusest ja looduse elumuutvast väest.
Emilia Hart kasvas üles Austraalias ja enne õigusteaduskonna lõpetamist õppis ülikoolis ka inglise kirjandust. „Weyward” on tema esikromaan, mis pälvis 2023. aastal Goodreadsi auhinna nii debüütromaani kui ka parima ajaloolise romaani kategoorias. Praegu elab ta Londonis.
„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.
Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.
Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.
Hannah on otsustanud oma senisele elule selja pöörata. Põletanud – loomulikult täiesti kogemata – maha enda ja oma truudusetu abikaasa maja, asub ta otsima oma elu esimest töökohta. Pärast sündmusterohket tööintervjuud, mis lõpeb sõna otseses mõttes pauguga, alustab ta tööd Kummalistes Sõnumites, ajalehes, mille eesmärgiks on teatada iseäralikust ja imelisest kõikjalt maailmast. Ja kaugemalt.
Nagu oleks veel vähe sellest, et ajalehte juhib masendunud alkohoolik ja selle ajakirjanikud on kas paranoilised või hellitavad esmaspäeviti enesetapumõtteid, hakkab päriselus toimuma sündmusi, mille kõrval ajalehes kajastatud pöörased uudised tunduvad lapsemänguna. Võib-olla on tegelikkus väljamõeldistest veel kummalisem?
On 1980ndate keskpaik ja nelja teismelist tüdrukut – mustad juuksed, must meik, mustad tüllseelikud, kassettmakis Joy Division ja The Cure – vaevab igavus. Nende kodupaik Ateena äärelinnas, mida nad poolnaljaga põrgu eeskojaks kutsuvad, on palav ja tüdimuseni tavaline. Siis kuulevad nad Ateena maa-alustest jõgedest ja nende seni argisesse ellu tormab tulvaveena tõotus põrutavast põnevusest.
Paarkümmend aastat hiljem teeb noor antropoloog doktoritööd Ateena linnalegendidest ja tuleb nelja naisega vestlema Erinnyosest, mütoloogilisest jõest, mis põrgu eeskoja all voolavat, ja katastroofist, mis toonaste tüdrukute ellu igaveseks jälje jättis.
Angela Dimitrakaki (s 1968) on kreeka kirjanik, tõlkija, esseist ja akadeemik, kes on seni kirjutanud seitse romaani, ühe novellikogu ning avaldanud novelle paljudes kogumikes ja ajakirjades. Tema ilukirjanduslik looming on mitmele auhinnale kandideerinud ja neid ka võitnud.
Dimitrakaki elab vaheldumisi Kreekas ja Šotimaal, kus ta töötab Edinburgh’ ülikoolis nüüdiskunsti ajaloo ja teooria professorina. Lisaks ilukirjandusele on ta avaldanud terve rea kunstiteoreetilisi raamatuid ja artikleid. Üheksakümnendatel külastas ta Eestit ning on senimaani kursis sellega, mis toimub Eesti kunstis.
Hannah naaseb pärast lahutust tööle Kummaliste Sõnumite toimetusse. Võiks ju arvata, et pärast hiljutisi sekeldusi surematute salaliidu, hiigelsuurte libahuntide ja nuhkimishimuliste silmamunadega lastakse toimetuserahval lõpuks teha rahulikult oma tööd – kajastada iseäralikku ja imelist kõikjalt maailmast –, kuid jälle on üleloomulikud jõud valinud välja just Manchesteri linna, kus seekord hakkab tulema teateid vampiiridest. See on seda ärritavam, et kõik teavad – vampiire pole olemas. Toimuv on mõistatuseks isegi vampiiridele endile, ja nii ei jäägi Hannah’l ja tema kolleegidel üle muud kui käärida käised üles, laadida vanaaegne püss küüslaugukastmes leotatud vaiaga ja asuda olukorda selgust tooma …
„See võluv mees“ on teine osa paljukiidetud „Kummaliste Sõnumite“ raamatusarjast.
„Süda” jutustab üliõpilasest minategelase suu läbi loo noore inimese eneseotsingutest ja tema kummalisest suhtest jõudeelu elava härrasmehega, keda ta kutsub Õpetajaks. Oma mentorit paremini tundma õppides tekib tal küsimus, miks nii erudeeritud mees on end ühiskonnast isoleerinud ning kaotanud usu inimkonda. Ühel päeval selgub, et Õpetaja käib iga kuu kalmistul ja tal näib olevat sünge minevikusaladus, mida ta ei soovi noormehega jagada, ent lubab kunagi hiljem oma minevikust rääkida. Pärast ülikooli lõpetamist sõidab noormees vanematekoju, kuid pikk suvepuhkus kodukohas ei kujune selliseks, nagu ta oli lootnud. Ta isal on surmahaigus, aga päranduse jagamisest ei räägita, vaid perekond survestab teda kohe tööd otsima. Südamevalu ja hingeliste heitluste küüsis vaevlev noormees saab Õpetajalt kirja, mis sunnib teda isa surivoodi juurest lahkuma, et kiiresti naasta pealinna. Rongis süveneb ta Õpetaja pihtimusse, mis kergitab katet mentori süngelt minevikult.
Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani modernistliku kirjanduse suurkuju. Kirjanikutee alguses (romaanid „Mina olen kass”, „Rohupadi” ja „Noorsand”) eksperimenteeris Sōseki koomilise ja poeetilise elemendi ühendamisega, kuid hilisemas loomingus käsitles üha sügavamalt teemasid, mis on aktuaalsed ka täna: inimese sisemine konflikt suurte ühiskondlike muutuste keerises, võõrandumine ja eneseisolatsioon, moraalsed valikud. Sōseki kõige tähtsamaks romaaniks peetud „Süda” (1914) räägib just sellistest südameasjadest, mis vaevavad inimesi ka sada aastat hiljem.
Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.
Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.
„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.
Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.
Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna „vene“, märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust.
Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.
Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.
Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.
Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.
Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.
Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“
Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).
Catherine Gaskini „Fiona“ kangelanna on Šotimaal kasvanud noor naine, kellel on kummaline võime õnnetusi ette näha. See tekitab inimestes võõristust ning kui talle pakutakse võimalust minna oma noore nõo koduõpetajannaks Lääne-India saarestikku, haarab ta sellest kinni. Paraku ei saa ta rahu ka seal, sest pinged valgete isandate ja mustade orjade vahel aina kasvavad ning varjatud kired ei tõota midagi head.
Friedrich Nietzsche armastas teha pikki jalutuskäike. 1881. aastal tabas teda ühel sellisel jalutuskäigul ootamatu äratundmine, mis andis kogu tema senisele mõtlemisele uue suuna.
Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.
Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.
Loomingu Raamatukogus on luuletajalt, tõlkijalt ja filosoofilt Hasso Krullilt varem ilmunud esseed „Loomise mõnu ja kiri. Essee vanarahva kosmoloogiast“, 2006, nr 5–6, ja „Jumalanna pesa“, 2012, nr 19–20.
„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu.
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid.
Itaalia renessansi õitseajal. Noor ja kaunis Francesca abiellub kaupmees Marco del Benega ning asub elama Firenzesse. Seal puutub paar kokku luksuse ja pidude maailmaga linna valitseja Lorenzo de Medici palazzo-s. Ent ka Medicitele on saabumas rasked ajad ning üha valjemalt kõlab nende võimsaima vastase, kerjusmunk Girolamo Savonarola hääl. Jutlustades linna tänavatel toreduse tagaajamise ja kombelõtvuse vastu, soovib Savanarola teha Firenzest Taevalikku Jeruusalemma. Ning siis saabub pöörane ja kohutav öö – inglite öö...
"Kadunud tütre" peategelane on keskealine lahutatud naine Leda, ülikooli õppejõud, kes pärast pikki aastaid lastele pühendumist leiab end üksi ja vabana, sest täiskasvanud tütred on kolinud isa juurde Kanadasse. Ta otsustab minna mere äärde puhkama. Esimest korda ei ole tal mitte kellegi ees mingeid kohustusi, ta ei pea kellegi teise eest vastutama ega hoolt kandma.
Romaan kirjeldab värvikalt suvist rannamelu ja inimesi. Peagi jääb Ledale silma noor ema Nina, kes mängib andunult oma väikese tütrega. Naiste vahel tekib sümpaatia ja mõistmine, kuid see lööb kõikuma, kui Nina laps kaotab rannas oma lemmiknuku ega suuda sellest kuidagi üle saada.
Nagu paljudes teistes Ferrante romaanides, lahatakse ka siin iseäranis emade ja tütarde vahelisi rohkem või vähem sassis suhteid.
Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga, mille alusel valmis suurepärane teleseriaal. Ka käesolevast raamatust on tehtud juba palju kiitust pälvinud film, sedapuhku mitte itaallaste, vaid brittide poolt, peaosas Olivia Colman.