Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu.
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid.
On maikuu 16. sajandi koidikul, dominikaani munk Girolamo Savonarola on Piazza della Signorial üles poodud ja tuleriidal põletatud. Painajalik askeesihullus on lõpuks ometi läbi, Firenze on üles tõusnud ning vürstinna Vasari võib jälle seisusekohaselt riietuda ja oma mehe kingitud uhke kuldehte kaela panna. Ta teab, miks vürst talle nii helde kingituse tegi, kuid hoiab seda valusat saladust südames. "Mul pole õigust mitte kellegi elu selle ehtega raskemaks teha, olgu see minu rist, mida ma olen määratud kandma," mõtiskleb vürstinna. Ja lõpuks pannakse uhke kaelaehe talle hauda kaasa, ent kullast hea ja kurja tundmise puule ei anta hauarahu – tema seiklused alles algavad.
Poolsada aastat hiljem peidab Veneetsias Cannaregio getos kullassepp Yakob Masri ehte oma töökoja põrandalaudade alla. Murano peeglitöökoja omanik, rikas ja jõhker Pietro Calimani on suremas ning on saatnud oma poja vana juveliiri pitsitama. Juudi perel tuleb pageda ja pikk rännak viib tagakiusatud Habsburgide aegsesse Viini. Kuid kuju muutnud kaelaehe vahetab aastasadade möödudes üha uuesti omanikku ning liigub aina rohkem põhja poole – koguni Eestisse ja lõpuks Soome.
Soome ühe nimekama kirjaniku Pirkko Saisio (snd 1949) romaani "Passioon" tuumaks on elu mõtte ja tähenduse otsingud. Vaimsed otsingud, usk ja ideoloogiad pakuvad hingepidet, kuid mõnele on karmis ellujäämisvõitluses ainus pääsetee ühine veri ja südametukse. "Passioon" on laia diapasooniga, tarkovskilikult värviküllane Euroopa kroonika – otsekui arhailine legend, mille jutuvestmiskunst kätkeb endas müüdi sisendusjõudu.
„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”
Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.
Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.
Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat.
Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.
Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.
Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse. Noor ja märkimisväärselt kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse.
Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal.
Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.
KATE, 2019
Kate põgeneb Londonist väikses külas asuvasse Weywardi taresse. Selle sai ta päranduseks vanatädilt, keda ta vaevu mäletab. Peagi hakkab Kate kahtlustama, et luuderohtu mattunud lagunev majake peidab endas saladust, mille juured ulatuvad 17. sajandi nõiajahtideni.
VIOLET, 1942
Violet tunneb end suguvõsa suursuguses häärberis kui lõksus. Noorele neiule sobilike kommete õppimise asemel tahab ta ringi uidata ja putukaid korjata. Ning teada rohkem oma ammu surnud ema kohta, kellest on tal vaid üks kaelakee ripatsiga, millele on graveeritud salapärane W-täht.
ALTHA, 1619
Altha on kohtu all. Teda süüdistatakse nõiakunsti kasutamises ja ühe kohaliku mehe tapmises. Tema tugev side looduse ja loomadega on kõigile teada, seetõttu peetakse teda suureks ohuks.
Kuid Weywardi naised kuuluvad loodusega kokku ja neid ohjes hoida ei saa.
„Weywardis” on kokku põimitud kolme haruldase naise lugu, mis rullub lahti viie sajandi jooksul. Romaan jutustab naise visadusest ja looduse elumuutvast väest.
Emilia Hart kasvas üles Austraalias ja enne õigusteaduskonna lõpetamist õppis ülikoolis ka inglise kirjandust. „Weyward” on tema esikromaan, mis pälvis 2023. aastal Goodreadsi auhinna nii debüütromaani kui ka parima ajaloolise romaani kategoorias. Praegu elab ta Londonis.
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.
Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.
Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.
Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.
Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.
Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Hanna Brotheruse esikromaan „Mu ainus kodu” on võimas, puudutav ja valusalt aus lugu ühe naise vaprusest ja haprusest. Põlvkondade katkematust sidemest, mille sügavust sageli mõistetakse alles pisut vanemas eas. Lapsepõlvest, mis mõjutab kõike järgnevat. Elust emana, naisena ja tantsukunstnikuna. Rasketest võitlustest elu ja lõpuks eelkõige iseendaga. Aga ka vananemise algusest, mida võiks tegelikult nimetada küpsuseks.
Romaan vaatleb ilustamata naise elu eri faase, pere- ja paarisuhteid, ühelt sugupõlvelt teisele kanduvat kurbust ja ülevoolavat armastust. Ning ka seda, mis hakkab juhtuma siis, kui armastusest ei piisa ja kui tunned, et sinust ei piisa iseendale. Läbivateks teemadeks on kõikehõlmav elujanu ja püüd leppida elu ebatäiuslikkusega.
Intuitiivne, võrdlusi ja assotsiatsioone tulvil keelekasutus, pikkade ja lühikeste lausete vahelduv rütm on nauditav nagu tants.
Kaasahaarav ja liigutav raamat kõnetab ehk vahetumalt naislugejaid, kuid pakub kindlasti huvi ka meestele, kes tahaksid mõista naist enda kõrval.
1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.
Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud
Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
Prantslannast ema ja süürlasest isa vanima poja lugu viib meid kolonel al-Gaddafi Liibüast Hafez al-Assadi Süüriasse, põigates ka Bretagne’i, Rennes’i ja Cap Fréheli. Sarja teine osa hõlmab aastaid 1984–1985.
„Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas (1978–2011)” on hinnatud koomiksikunstniku Riad Sattoufi 6-osaline autobiograafiline sari. See on üks viimase kümnendi menukamaid prantsuse graafilisi romaane, mida on kokku müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Teos on pälvinud Prantsuse tähtsaima koomiksiauhinna Le Fauve d’or’i ning sari on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta koomiksi auhinnaga on tunnustatud ka tõlkeid.
Riad Sattouf on prantsuse-süüria karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör, kelle käekirja tunnevad lugejad üle maailma iseloomuliku graafilise joone ja satiiriliste argielu anekdootide poolest. Aastatel 2004–2014 töötas Sattouf Prantsuse satiirilises nädalalehes Charlie Hebdo, kus ilmus tema tuntud koomiksisari „Noorte salajane elu” („La vie secrète des jeunes”). Sattoufi meisterlikud ja leidlikud pildid on põimitud lapseliku naiivsuse, ajaloolise konteksti ja teravmeelse huumoriga sedavõrd tabavalt, et kutsuvad lugejas esile vaheldumisi külmavärinaid ja naerupuhanguid.
John Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi“ minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.
Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile“ on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi õige reaktsioon.
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.
Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.
Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.
„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.
Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.
Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.
Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.
Liibüa päritolu kirjanik Hisham Matar sündis 1970. aastal Ameerika Ühendriikides pagulasperes, õppis Suurbritannias arhitektuuri ja elab seal tänini. Tema esikromaan „Meeste maal” („In the Country of Men”) jõudis 2006. a Bookeri preemia lõppvalikusse, „Naasmine” („The Return”) sai 2017. a Pulitzeri preemia. „Minu sõbrad” („My Friends”) pälvis 2024. a Orwelli preemia ja nomineeriti USA riiklikule kirjanduspreemiale.
Kooliõpetaja K on salaja armunud boheemlaslikku Sumiresse, kes unistab kirjanikuametist ja armastab keset ööd talle helistada nurgapealsest telefoniputkast, et oma uitmõtteid jagada. Sumire tutvub endast palju vanema korealanna Myūga ja asub tema juurde tööle sekretärina. Salamisi oma ülemusse armunud Sumire hakkab teda kutsuma kalliks Sputnikuks ning sestpeale on nad lahutamatud nagu Maa ja ta ümber tiirlev tehiskaaslane. Sumire loobub kirjutamisest ning muudab täielikult nii oma elustiili kui ka välimust.
Pikka aega ei kuule K temast midagi, kuni ühel päeval helistab Myū ja teatab, et Sumire on Euroopas tööreisil viibides salapäraselt kaduma läinud. Otsekohe sõidab K väikesele Kreeka saarele, et aidata naist leida. Kuid seal avastab K saladused, mis võisid ajendada Sumiret otsima endale kaaslast paralleelmaailmast ...
1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud „Norra mets”, „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.
Hannah naaseb pärast lahutust tööle Kummaliste Sõnumite toimetusse. Võiks ju arvata, et pärast hiljutisi sekeldusi surematute salaliidu, hiigelsuurte libahuntide ja nuhkimishimuliste silmamunadega lastakse toimetuserahval lõpuks teha rahulikult oma tööd – kajastada iseäralikku ja imelist kõikjalt maailmast –, kuid jälle on üleloomulikud jõud valinud välja just Manchesteri linna, kus seekord hakkab tulema teateid vampiiridest. See on seda ärritavam, et kõik teavad – vampiire pole olemas. Toimuv on mõistatuseks isegi vampiiridele endile, ja nii ei jäägi Hannah’l ja tema kolleegidel üle muud kui käärida käised üles, laadida vanaaegne püss küüslaugukastmes leotatud vaiaga ja asuda olukorda selgust tooma …
„See võluv mees“ on teine osa paljukiidetud „Kummaliste Sõnumite“ raamatusarjast.
Kui Raymond Prout 1988. aastal kodulinnas Belfastis lennukilt maha astub, tunneb ta, nagu oleks sattunud võõrale maale. Tänaval püüavad tema pilku suured plakatid, mis kutsuvad kodanikke üles kergendama südametunnistust ja helistama politsei anonüümsele teateliinile, kui neil peaks olema väärtuslikku teavet terroristide tegevuse kohta. Raymondi mõtted pöörduvad aga tagasi minevikku, kui ta kuuleb noorusajast tuttavat evangelistide hüüdu: „Tulge kuulake lugu Joonast ja valaskalast, kes viis ta ookeani sügavikku!”
Ühtlasi meenub talle saatuslik öö 1942. aasta jõulude paiku. Öö, mil tal tuli Põhja-Iirimaa ranniku kohal salaja natside lennukist langevarjuga alla hüpata ja läbi pilkase pimeduse vanematekoju jõuda. Mis oli viinud ta Hitleri-Saksamaale ja mida pidi ta võtma ette, olles muutunud kodumaal tagaotsitavaks? Pärast koletise kõhust pääsemist tuleb Raymondil kõndida mööda kitsast rada, kus kohtuvad mälestused, lojaalsus, õiglus ja süü. See teekond pillutab teda Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahel, jõudes lõpuks dramaatilise kulminatsioonini.
Fionntán de Brún on sündinud Belfastis ja töötab praegu iiri keele professorina Maynoothi ülikoolis. Ta on hariduselt kirjandusloolane ja avaldanud arvukaid uurimusi tänapäeva iiri kirjanduse kohta. 2005. aastal ilmus tema sulest novellikogumik „Litir ó mo Mháthair Altrama agus Scéalta Eile” („Kiri minu kasuemalt ja teisi lugusid”). „Koletise kõhus” on tema esimene romaan ja võitis 2022. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha.
„Raymond Prouti eneseotsingu lugu on haarav ja olulisi küsimusi püstitav. See paneb paratamatult mõtlema olnule ning elus tehtud valikutele. Kas need on toonud ringiga alguspunkti tagasi või viinud uutele radadele? See on küsimus, mis jääb „Koletise kõhus” lugemisel kummitama.” – David Vseviov
Elena Ferrante romaan "Täiskasvanute valelik elu" avaldati 2019. aastal ja mõned aastad hiljem tehti sellest ka teleseriaal. Taas kord toimub tegevus Napolis, kus 1990. aastate alguses kuuleb 12-aastane peategelane Giovanna juhuslikult pealt, kuidas tema jumaldatud isa väitel hakkab ta tasapisi omandama oma tädi, isa õe Vittoria nägu. See jahmatav avaldus on seda ebameeldivam, et Vittoriat peetakse inetuks. Kuuldu ajendab tüdrukut lähemalt uurima isapoolset perekonda, keda tema vanemad on püüdnud oma elust eemale hoida.
Romaan järgib Giovanna psühholoogilist ja seksuaalset kujunemist kahes vastandlikus Napolis: tuttavas keskklassi Rione Alto ülemises linnaosas ja all vaeses ja räpases tööstusrajoonis. Mõlemas püüab ta leida vastust teda kasvueas vaevavatele küsimustele, õpib tundma all-linna inimesi, keda tema vasakpoolsete vaadetega haritlastest vanemad põlgavad. Tema kodune elu keeratakse pea peale, kui isa perekonna maha jätab. Õrnas murdeeas on seda kõike peaaegu liiga palju, kuid varasemalt kardetud all-linnas kohtab ta nii mõndagi uut ja lootustandvat. Tädi Vittoria ja kõik, mida ta esindab, on täielik vastand Giovanna vanematele, see on „nagu Napoli, aga hoopis teine planeet”.
Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga "Minu geniaalne sõbranna", millest on olemas ka teleseriaal. Ka käesoleva raamatu ekraniseering on pälvinud rohkelt tunnustust.
„Süda” jutustab üliõpilasest minategelase suu läbi loo noore inimese eneseotsingutest ja tema kummalisest suhtest jõudeelu elava härrasmehega, keda ta kutsub Õpetajaks. Oma mentorit paremini tundma õppides tekib tal küsimus, miks nii erudeeritud mees on end ühiskonnast isoleerinud ning kaotanud usu inimkonda. Ühel päeval selgub, et Õpetaja käib iga kuu kalmistul ja tal näib olevat sünge minevikusaladus, mida ta ei soovi noormehega jagada, ent lubab kunagi hiljem oma minevikust rääkida. Pärast ülikooli lõpetamist sõidab noormees vanematekoju, kuid pikk suvepuhkus kodukohas ei kujune selliseks, nagu ta oli lootnud. Ta isal on surmahaigus, aga päranduse jagamisest ei räägita, vaid perekond survestab teda kohe tööd otsima. Südamevalu ja hingeliste heitluste küüsis vaevlev noormees saab Õpetajalt kirja, mis sunnib teda isa surivoodi juurest lahkuma, et kiiresti naasta pealinna. Rongis süveneb ta Õpetaja pihtimusse, mis kergitab katet mentori süngelt minevikult.
Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani modernistliku kirjanduse suurkuju. Kirjanikutee alguses (romaanid „Mina olen kass”, „Rohupadi” ja „Noorsand”) eksperimenteeris Sōseki koomilise ja poeetilise elemendi ühendamisega, kuid hilisemas loomingus käsitles üha sügavamalt teemasid, mis on aktuaalsed ka täna: inimese sisemine konflikt suurte ühiskondlike muutuste keerises, võõrandumine ja eneseisolatsioon, moraalsed valikud. Sōseki kõige tähtsamaks romaaniks peetud „Süda” (1914) räägib just sellistest südameasjadest, mis vaevavad inimesi ka sada aastat hiljem.
Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu“ on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid“, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos“ kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides“ näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo“ järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.
Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.