Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
On 1980ndate keskpaik ja nelja teismelist tüdrukut – mustad juuksed, must meik, mustad tüllseelikud, kassettmakis Joy Division ja The Cure – vaevab igavus. Nende kodupaik Ateena äärelinnas, mida nad poolnaljaga põrgu eeskojaks kutsuvad, on palav ja tüdimuseni tavaline. Siis kuulevad nad Ateena maa-alustest jõgedest ja nende seni argisesse ellu tormab tulvaveena tõotus põrutavast põnevusest.
Paarkümmend aastat hiljem teeb noor antropoloog doktoritööd Ateena linnalegendidest ja tuleb nelja naisega vestlema Erinnyosest, mütoloogilisest jõest, mis põrgu eeskoja all voolavat, ja katastroofist, mis toonaste tüdrukute ellu igaveseks jälje jättis.
Angela Dimitrakaki (s 1968) on kreeka kirjanik, tõlkija, esseist ja akadeemik, kes on seni kirjutanud seitse romaani, ühe novellikogu ning avaldanud novelle paljudes kogumikes ja ajakirjades. Tema ilukirjanduslik looming on mitmele auhinnale kandideerinud ja neid ka võitnud.
Dimitrakaki elab vaheldumisi Kreekas ja Šotimaal, kus ta töötab Edinburgh’ ülikoolis nüüdiskunsti ajaloo ja teooria professorina. Lisaks ilukirjandusele on ta avaldanud terve rea kunstiteoreetilisi raamatuid ja artikleid. Üheksakümnendatel külastas ta Eestit ning on senimaani kursis sellega, mis toimub Eesti kunstis.
Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga.
Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.
Tomas Eloy Martínez sündis 1934. aastal Argentiinas. Tema esimene raamat ja esimesed artiklid ilmusid ajavahemikus 1968-1973. Sõjaväelise diktatuuri ajal elas ta pagenduses Venezuelas, kus kirjutas veel kolm raamatut. "Püha Evita" ilmus 1977. aastal ja sai otsekohe väga populaarseks. Raamatu aluseks on Eva Peroni lugu, kes suri ja sai ühtlasi surematuks 26. juulil 1952. aastal. Tema palsameeritud keha aga peideti, rööviti, maeti, kaevati taas välja ja tassiti ringi. Tomas Eloy Martínez on loonud paeluva kirjandusteose vaesest tüdrukust, kellest sai Argentiina kroonimata kuninganna. "Siin on lõpuks raamat, mida ma alati olen tahtnud lugeda." Gabriel Garcia Marquez
Sügavalt intiimne, ent siiski üldinimlik lugu kaotusest, kahetsusest ja stoilisusest. Philip Roth pöörab tähelepanu ühe perekonna valusale kokkupuutele ajalooga, ühe mehe terve elu kestvale heitlusele surelikkusega.
Peategelane on edukas reklaamikunstnik ühes New Yorgi agentuuris, tal on esimesest abielust kaks poega, kes teda põlgavad, ja teisest abielust tütar, kes teda jumaldab. Ta on armastatud vend toredale mehele, kelle füüsiline heaolu äratab temas kibedat kadedust, ning üksildane endine abikaasa kolmele väga erinevale naisele, kellega on abielus olnud. Ja lõpuks on ta inimene, kes on saanud selleks, kes ta olla ei taha.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmne kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“
Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.
Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan.
"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?
Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
"Provokaator" on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? "Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu."
"Provokaatori" esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.
Kolm paralleelset mälestust kolmest eri ajajärgust: pagemisest eelmise sajandivahetuse Saksamaal, lapsepõlvest stalinistlikus Ungaris ja eneseleidmisest seitsmekümnendate Ida-Berliinis. Kaksteist aastat kirjutatud romaan, milles kirjanik sukeldub sedavõrd oma tegelaste süvakihtidesse, et äärmiselt isiklik ja reeglipäratu muutub korraga üleüldiseks, kehamälu avab ajaloomälu, tegelaste meelelistest eneseotsingutest kujuneb ajastu psühhogramm. 1980ndate aastate Ungari proosauuenduse peateos, mida Susan Sontag on nimetanud 20. sajandi lõpukümnendite kõige paremaks romaaniks.
Raamat on Inka-triloogia esimene osa Päikeseprintsess. Teos räägib võimsa inkade impeeriumi viimastest päevadest. Kui sureb viimane vägev valitseja Huayna Capac, läidab vaen tema kahe erinevast hõimust poja vahel kodusõja. Seda kasutavad omakorda ära Hispaaniast saabunud vallutajad, kes erinevatel põhjustel on võtnud ette kurnava teekonna kaugele maale. Kõige selle keskel on kummaliste siniste silmadega tüdruk Anamaya – Päikeseprintsess – kes teab inkade suuri saladusi ning kellel on võime sündmusi ette näha.
Augustikuisel pärastlõunal kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt 8-aastane Sofja ja 11-aastane Aljona. Nädalate ja kuude möödudes jookseb politseiuurimine ummikusse. Tekkinud tühimikust vastu kajav kaotusvalu ja hirm rõhuvad eriti rängalt väikese aga sidusa kogukonna naisi. "Kadunud maa" viib lugeja Venemaa kirdeossa, kus kaunis keskkond – tihe mets, avar tundramaastik, kõrgustesse pürgivad vulkaanid ja Jaapanit Alaskast lahutav klaasjas ookean – on justkui raamiks pikalt käärinud ühiskondlikele ja etnilistele pingetele.
Julia Phillips on sündinud 1989. aastal Ameerika Ühendriikides. Barnardi Kolledžis inglise filoloogia bakalaureusekraadi omandades sai vene keelt ja kirjandust imetlenud neiu võimaluse veeta välisüliõpilasena ühe semestri Moskvas. Seal tegutses ta muu hulgas vabatahtlikuna keskuses, kus tegeleti kuriteoohvrite abistamisega. Pärast kolledži lõpetamist sai Julia Phillipsist Fulbrighti stipendiaat. Ta naasis Venemaale, et viia läbi uurimistöö välisinvesteeringute ja turismi mõjust Kamtšatka poolsaarel, keskendudes naistevastasele argivägivallale. See viis debüütromaani "Kadunud maa" kirjutamiseni.
„Printsess Sultana tütred“ on tõestisündinud lugu. Ehkki sõnad on kirja pannud Jean Sasson, suhtleb nende kaudu printsess, kelle elamustest räägitakse esimeses isikus. Eelmine raamat „Printsess“ on otsekui praeguse raamatu eellugu, milles kirjeldati printsess Sultana elu varajasest lapsepõlvest kuni 1991. aasta Lahesõjani. Käesolev teos jätkab printsess Sultana ja tema kahe tütre elu kirjeldamist.
Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast. Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Ajastutruu haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.
Austria kirjaniku Robert Schneideri 1992. aastal ilmunud menukas romaan, mis räägib 18. sajandi lõpus eraldatud Eschbergi alpikülas sündinud Johannes Elias Alderist – kummalisest ja hüljatud geeniusest heidikust, kes loobub unest ja elust orelimängu nimel.
„Venusbergi“ peategelane Lushington on „tõsine, õhetava näoga noormees“, kes saadetakse erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsi. Laevareisi ajal ja kohapeal viib elu ta kokku hulga värvikate tegelastega, sõlmitakse suhteid, peetakse seltskondlikke vestlusi, pidutsetakse, armutakse ja surrakse.
XX sajandi teisel poolel jõgiromaaniga „Tants aja muusika saatel“ tuntust kogunud briti kirjanik Anthony Powell (1905–2000) sai „Venusbergi“ jaoks inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna, kindlasti pole aga tegu tõsimeelse ajaloolise jutustusega. Teose tegevuspaik on sulam eri kohtadest, ajastu õhustik – 1920. aastad ühe värskelt iseseisvunud Balti provintsi pealinnas – samas ehe. Romaani pealkiri viitab Richard Wagneri ooperile, isikupärase kuiva huumoriga jutustab Powell omamoodi anti-Tannhäuseri loo: ülevate tunnete ja õilsate tegude poole püüdlemise asemel alistub tema peategelane jõuetult saatuse kapriisidele. Lähemalt räägib sellest tõlkija Mirt Vissak oma saatesõnas, kus ta annab ülevaate ka autori elust ja loomingust.
Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.
Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“
Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).
Kooliõpetaja K on salaja armunud boheemlaslikku Sumiresse, kes unistab kirjanikuametist ja armastab keset ööd talle helistada nurgapealsest telefoniputkast, et oma uitmõtteid jagada. Sumire tutvub endast palju vanema korealanna Myūga ja asub tema juurde tööle sekretärina. Salamisi oma ülemusse armunud Sumire hakkab teda kutsuma kalliks Sputnikuks ning sestpeale on nad lahutamatud nagu Maa ja ta ümber tiirlev tehiskaaslane. Sumire loobub kirjutamisest ning muudab täielikult nii oma elustiili kui ka välimust.
Pikka aega ei kuule K temast midagi, kuni ühel päeval helistab Myū ja teatab, et Sumire on Euroopas tööreisil viibides salapäraselt kaduma läinud. Otsekohe sõidab K väikesele Kreeka saarele, et aidata naist leida. Kuid seal avastab K saladused, mis võisid ajendada Sumiret otsima endale kaaslast paralleelmaailmast ...
1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud „Norra mets”, „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.
Küüniline, enesekeskne ärinaine pärib tsirkuse ning leiab eest terve uue maailma selle traditsioonide, pühendumuse ja truudusega. Järk-järgult paneb see ta mõtlema, kuidas üldse oma ülejäänud elu veeta.
Maria Matiose (snd 1959) raamatu nimitegelane Darusja tuleb ilmale 1940. aasta märtsikuus; 1950. aastal kaotab ta ühel päeval hääle ja külarahvas hakkab teda magusaks kutsuma. Sündmused, mis selleni viivad, on idaeurooplastele paratamatult ja valusalt tuttavad, osalisedki osalt samad. Maria Matios kirjeldab XX sajandi ajaloo dramaatilisi pöördeid oma kodukandi Bukoviina hutsuulide vaatevinklist. Raamatu järelsõnas räägib Tallinna Ülikooli kirjandusuurija Mariia Ivanova romaani retseptsioonist kodumaal ja kaugemal.
„Joomahullu päevaraamat“ on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased proovile.
Romaan ilmus 1974. aastal kõigepealt ingliskeelsena Ameerika, siis autori enda tõlkes 1976. aastal Prantsusmaal ja alles seejärel Kreekas, kus see tõi plahvatuse kirjandusmaailma. Painalikku muinasjuttu kirjeldav romaan on kordamööda ja samaaegselt kohutav ja naljakas, lõbusalt õhkkerge ja raske kui hauakivi. Kogu tegevus ja sündmused on kirjeldatud väikese tüdruku vaatenurgast, avaneb lapse mitmekihiline maailm, kus on lõbusad, julmad, kurvad juhtumised.
„Häda pole seni, kuni häda pole, lihtsalt siis, kui häda on, on häda.“
Ema on suremas ja Isa kutsub lapsed maailma eri otstest koju. Lapsed kogunevad haigla ette, roostes raudvärav kriiksatab, pea kohale kerkib suur vaikus ning kõik tunded ja mõtted lendavad uppi. Jäävad Ema ja Poeg, üks sureb ja teist ei ole, puudusetunne nõuab endaga tegelemist.
Hea kirjandus on saladuslik ja imeline. Noores põlves ema kaotanud Péter Esterházy saadab „Südame abiverbides“ korda mitu kaheksakümnendate kirjandusimet, poetades samal ajal mõndagi ka kirjanduse saladusest. Tema leinaromaan, millesse on põimitud ohtralt külalistekste maailmakirjanduse kaotusvalu klassikast (Handke, Borges, Camus, Bernhard!), on üks ungari kirjanduse kõige erilisemaid ja tundeküllasemaid teoseid.
Péter Esterházy (1950–2016) oli oma aja silmapaistvaim ja loetuim ungari kirjanik. Seni on temalt eesti keeles ilmunud lühiromaan „Hrabali raamat“ ja jalgpalliraamat „Teekond karistusala sügavusse“.