Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
Kui Sara Foster kuueteistkümneaastaselt kodust jalga laseb, jääb temast maha tüdruk, kes ta kunagi oli, tüdruk, kes oli võimeline usaldama ja lähedust kogema. Aastaid hiljem on ta Los Angeleses hinnatud baaridaam, tuntud ühtviisi nii oma võrratute kokteilide kui ka endaga kaasas käiva salapära poolest.
Teises linna otsas oleks Emilie Dubois’ elu justkui seisma jäänud, ta ihaleb samasuguse ilu ja kogukonnatunde järele, nagu tema kreooli vanavanemad kunagi lõid, kuid ei suuda millelegi pühenduda. Ühel päeval aga asub ta eneselegi ootamatult tööle lillepoes, hakkab valmistama lilleseadeid Yerba Buena nimelisele restoranile ja tal tekib afäär restorani abielumehest omanikuga.
Sel hommikul, kui Emilie ja Sara esimest korda kohtuvad, tunnevad nad otsekohe teineteisega sidet. Kuid mõlema naise taak ja tehtud valikud rebivad nad teineteisest ikka ja jälle lahku. Kui Sara minevik ta üles leiab ja ta elu pea peale pöörab ning Emilie samal ajal enda elule viimaks mõtte leiab, peavad naised otsustama, kas nende armastus on tugevam kui minevikuvarjud.
„Yerba Buena“ rabab oma inimlikkuse ja südamlikkusega, see on ühteaegu hõrk ja kaasakiskuv, peadpööritav lugu kahest naisest, kes püüavad luua endale kodu või leida see hoopiski teises inimeses.
KATE, 2019
Kate põgeneb Londonist väikses külas asuvasse Weywardi taresse. Selle sai ta päranduseks vanatädilt, keda ta vaevu mäletab. Peagi hakkab Kate kahtlustama, et luuderohtu mattunud lagunev majake peidab endas saladust, mille juured ulatuvad 17. sajandi nõiajahtideni.
VIOLET, 1942
Violet tunneb end suguvõsa suursuguses häärberis kui lõksus. Noorele neiule sobilike kommete õppimise asemel tahab ta ringi uidata ja putukaid korjata. Ning teada rohkem oma ammu surnud ema kohta, kellest on tal vaid üks kaelakee ripatsiga, millele on graveeritud salapärane W-täht.
ALTHA, 1619
Altha on kohtu all. Teda süüdistatakse nõiakunsti kasutamises ja ühe kohaliku mehe tapmises. Tema tugev side looduse ja loomadega on kõigile teada, seetõttu peetakse teda suureks ohuks.
Kuid Weywardi naised kuuluvad loodusega kokku ja neid ohjes hoida ei saa.
„Weywardis” on kokku põimitud kolme haruldase naise lugu, mis rullub lahti viie sajandi jooksul. Romaan jutustab naise visadusest ja looduse elumuutvast väest.
Emilia Hart kasvas üles Austraalias ja enne õigusteaduskonna lõpetamist õppis ülikoolis ka inglise kirjandust. „Weyward” on tema esikromaan, mis pälvis 2023. aastal Goodreadsi auhinna nii debüütromaani kui ka parima ajaloolise romaani kategoorias. Praegu elab ta Londonis.
Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus.
Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole...
Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.
Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.
„Sa oled minu jaoks ikka ja alati täielik müstika – sa ei tee kunagi päris seda, mida oodatakse, aga lõpuks jääb ikka see mõte, et vedas, nii oligi parem,” ütleb Vernonile tema sõber, varalahkunud rokklaulja Alex Bleach iseendaga filmitud intervjuus, mis toob „Subutexi” triloogia esimesest osast lugejale tuttavaks saanud tegelased viimaks kokku. Lisaks lindistusele närib neid ka mure tänavale sattunud Vernon Subutexi pärast, kes aga ei näe oma olukorda päris nii, nagu eeldada võiks. Tema ümber koondub värvikaid tegelasi kõikidest Pariisi kihtidest ja nurgatagustest – nii murtud kangelasi kui ka veendunud paariaid, elavaid, surnuid, vahepealseidki – ja ta paneb nad kõik tantsima.
Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.
Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.
„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.
„Venusbergi“ peategelane Lushington on „tõsine, õhetava näoga noormees“, kes saadetakse erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsi. Laevareisi ajal ja kohapeal viib elu ta kokku hulga värvikate tegelastega, sõlmitakse suhteid, peetakse seltskondlikke vestlusi, pidutsetakse, armutakse ja surrakse.
XX sajandi teisel poolel jõgiromaaniga „Tants aja muusika saatel“ tuntust kogunud briti kirjanik Anthony Powell (1905–2000) sai „Venusbergi“ jaoks inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna, kindlasti pole aga tegu tõsimeelse ajaloolise jutustusega. Teose tegevuspaik on sulam eri kohtadest, ajastu õhustik – 1920. aastad ühe värskelt iseseisvunud Balti provintsi pealinnas – samas ehe. Romaani pealkiri viitab Richard Wagneri ooperile, isikupärase kuiva huumoriga jutustab Powell omamoodi anti-Tannhäuseri loo: ülevate tunnete ja õilsate tegude poole püüdlemise asemel alistub tema peategelane jõuetult saatuse kapriisidele. Lähemalt räägib sellest tõlkija Mirt Vissak oma saatesõnas, kus ta annab ülevaate ka autori elust ja loomingust.
Sisukord:
- Priske, julge ja suur
- Mulle meeldib vaadata
- Viiulitunnid
- Talled
- Külmutuskapp
- Suudlemisnakkus
- Vana siddalane
Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga.
Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.
1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.
Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud
Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.
Austria kirjaniku Robert Schneideri 1992. aastal ilmunud menukas romaan, mis räägib 18. sajandi lõpus eraldatud Eschbergi alpikülas sündinud Johannes Elias Alderist – kummalisest ja hüljatud geeniusest heidikust, kes loobub unest ja elust orelimängu nimel.
Lev Tolstoi viimases romaanis „Ülestõusmine“ (1889–1899) on kujutatud ühiskonna erinevate sotsiaalsete kihtide esindajaid. Erinevalt kahest varasemast romaanist on siin esindatud märksa rohkem inimesi rahva hulgast. Tegelaste mitmekesisuse ja erinevate ühiskonnakihtide olukorra kujutamise avaruse poolest võib romaani täie õigusega nimetada 19. sajandi vene elu viimase kolmandiku entsüklopeediaks. Romaani aluseks on kohtupraktikast pärit tõestisündinud lugu. Keegi kõrgemasse seltskonda kuuluv nooruk võrgutab rikka naissugulase teenijatüdruku. Teenijanna sünnitab lapse ja annab selle kasvatusasutusse, satub ise aga suurde puudusesse ning varsti linna lõbumajja. Süüdistatuna „külaliselt“ raha varastamises, satub tüdruk kohtu alla. Vandemeeste hulgas on ka tema võrgutaja.
Eesti lugejani jõuab meie aja ühe hinnatuima filmilavastaja Quentin Tarantino debüütromaan. See põhineb tema samanimelisel mängufilmil, kus peaosi kehastasid Leonardo DiCaprio ja Brad Pitt, ja mis kandideeris 2020. aastal parima filmi Oscarile. Tarantino armastusega kirjutatud austusavaldus kuuekümnendate lõpu Hollywoodile on nostalgiline pilguheit vesternikino telgitagustesse ja filmiajalukku üldisemalt, kuid toob meie ette ka hipilikust vabaarmastusest haaratud Los Angelese süngema poole. See Kuldgloobusega auhinnatud stsenaariumil põhinev raamat sisaldab väga palju uut materjali, mis filmi ei jõudnud, avades tegelaste eluloolist tausta ja selgitades nendevahelisi suhteid palju põhjalikumalt, kui Tarantinol selleks kinolinal mahti oli. Fiktiivsete peakangelaste kõrval astuvad lugeja ette ka paljud ajaloolised figuurid, nagu Sharon Tate, Roman Polanski, Steve McQueen, Bruce Lee ja mitte viimases järjekorras ka rokkstaariks saada unistav poolsegane kultuseliider Charlie Manson.
Norra kirjaniku Trygve Gulbransseni romaanitriloogia teine ja kolmas raamat, eesti lugejale juba tuttava "Ja taamal laulavad metsad" järg, milles autor jätkab uhke Bjørndali mägismaatalu elu kujutamist.