Kaasaegne: välisautorid

Austria kirjaniku Robert Schneideri 1992. aastal ilmunud menukas romaan, mis räägib 18. sajandi lõpus eraldatud Eschbergi alpikülas sündinud Johannes Elias Alderist – kummalisest ja hüljatud geeniusest heidikust, kes loobub unest ja elust orelimängu nimel.

Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast. Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Ajastutruu haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.

„Printsess Sultana tütred“ on tõestisündinud lugu. Ehkki sõnad on kirja pannud Jean Sasson, suhtleb nende kaudu printsess, kelle elamustest räägitakse esimeses isikus. Eelmine raamat „Printsess“ on otsekui praeguse raamatu eellugu, milles kirjeldati printsess Sultana elu varajasest lapsepõlvest kuni 1991. aasta Lahesõjani. Käesolev teos jätkab printsess Sultana ja tema kahe tütre elu kirjeldamist.

„Venusbergi“ peategelane Lushington on „tõsine, õhetava näoga noormees“, kes saadetakse erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsi. Laevareisi ajal ja kohapeal viib elu ta kokku hulga värvikate tegelastega, sõlmitakse suhteid, peetakse seltskondlikke vestlusi, pidutsetakse, armutakse ja surrakse. 

XX sajandi teisel poolel jõgiromaaniga „Tants aja muusika saatel“ tuntust kogunud briti kirjanik Anthony Powell (1905–2000) sai „Venusbergi“ jaoks inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna, kindlasti pole aga tegu tõsimeelse ajaloolise jutustusega. Teose tegevuspaik on sulam eri kohtadest, ajastu õhustik – 1920. aastad ühe värskelt iseseisvunud Balti provintsi pealinnas – samas ehe. Romaani pealkiri viitab Richard Wagneri ooperile, isikupärase kuiva huumoriga jutustab Powell omamoodi anti-Tannhäuseri loo: ülevate tunnete ja õilsate tegude poole püüdlemise asemel alistub tema peategelane jõuetult saatuse kapriisidele. Lähemalt räägib sellest tõlkija Mirt Vissak oma saatesõnas, kus ta annab ülevaate ka autori elust ja loomingust.

Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.

Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“

Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).

Kooliõpetaja K on salaja armunud boheemlaslikku Sumiresse, kes unistab kirjanikuametist ja armastab keset ööd talle helistada nurgapealsest telefoniputkast, et oma uitmõtteid jagada. Sumire tutvub endast palju vanema korealanna Myūga ja asub tema juurde tööle sekretärina. Salamisi oma ülemusse armunud Sumire hakkab teda kutsuma kalliks Sputnikuks ning sestpeale on nad lahutamatud nagu Maa ja ta ümber tiirlev tehiskaaslane. Sumire loobub kirjutamisest ning muudab täielikult nii oma elustiili kui ka välimust.

Pikka aega ei kuule K temast midagi, kuni ühel päeval helistab Myū ja teatab, et Sumire on Euroopas tööreisil viibides salapäraselt kaduma läinud. Otsekohe sõidab K väikesele Kreeka saarele, et aidata naist leida. Kuid seal avastab K saladused, mis võisid ajendada Sumiret otsima endale kaaslast paralleelmaailmast ...

1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud „Norra mets”, „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.

Küüniline, enesekeskne ärinaine pärib tsirkuse ning leiab eest terve uue maailma selle traditsioonide, pühendumuse ja truudusega. Järk-järgult paneb see ta mõtlema, kuidas üldse oma ülejäänud elu veeta.

Maria Matiose (snd 1959) raamatu nimitegelane Darusja tuleb ilmale 1940. aasta märtsikuus; 1950. aastal kaotab ta ühel päeval hääle ja külarahvas hakkab teda magusaks kutsuma. Sündmused, mis selleni viivad, on idaeurooplastele paratamatult ja valusalt tuttavad, osalisedki osalt samad. Maria Matios kirjeldab XX sajandi ajaloo dramaatilisi pöördeid oma kodukandi Bukoviina hutsuulide vaatevinklist. Raamatu järelsõnas räägib Tallinna Ülikooli kirjandusuurija Mariia Ivanova romaani retseptsioonist kodumaal ja kaugemal.

„Joomahullu päevaraamat“ on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased proovile.

Romaan ilmus 1974. aastal kõigepealt ingliskeelsena Ameerika, siis autori enda tõlkes 1976. aastal Prantsusmaal ja alles seejärel Kreekas, kus see tõi plahvatuse kirjandusmaailma. Painalikku muinasjuttu kirjeldav romaan on kordamööda ja samaaegselt kohutav ja naljakas, lõbusalt õhkkerge ja raske kui hauakivi. Kogu tegevus ja sündmused on kirjeldatud väikese tüdruku vaatenurgast, avaneb lapse mitmekihiline maailm, kus on lõbusad, julmad, kurvad juhtumised.

„Häda pole seni, kuni häda pole, lihtsalt siis, kui häda on, on häda.“

Ema on suremas ja Isa kutsub lapsed maailma eri otstest koju. Lapsed kogunevad haigla ette, roostes raudvärav kriiksatab, pea kohale kerkib suur vaikus ning kõik tunded ja mõtted lendavad uppi. Jäävad Ema ja Poeg, üks sureb ja teist ei ole, puudusetunne nõuab endaga tegelemist.

Hea kirjandus on saladuslik ja imeline. Noores põlves ema kaotanud Péter Esterházy saadab „Südame abiverbides“ korda mitu kaheksakümnendate kirjandusimet, poetades samal ajal mõndagi ka kirjanduse saladusest. Tema leinaromaan, millesse on põimitud ohtralt külalistekste maailmakirjanduse kaotusvalu klassikast (Handke, Borges, Camus, Bernhard!), on üks ungari kirjanduse kõige erilisemaid ja tundeküllasemaid teoseid.

Péter Esterházy (1950–2016) oli oma aja silmapaistvaim ja loetuim ungari kirjanik. Seni on temalt eesti keeles ilmunud lühiromaan „Hrabali raamat“ ja jalgpalliraamat „Teekond karistusala sügavusse“.

Eesti lugejani jõuab meie aja ühe hinnatuima filmilavastaja Quentin Tarantino debüütromaan. See põhineb tema samanimelisel mängufilmil, kus peaosi kehastasid Leonardo DiCaprio ja Brad Pitt, ja mis kandideeris 2020. aastal parima filmi Oscarile. Tarantino armastusega kirjutatud austusavaldus kuuekümnendate lõpu Hollywoodile on nostalgiline pilguheit vesternikino telgitagustesse ja filmiajalukku üldisemalt, kuid toob meie ette ka hipilikust vabaarmastusest haaratud Los Angelese süngema poole. See Kuldgloobusega auhinnatud stsenaariumil põhinev raamat sisaldab väga palju uut materjali, mis filmi ei jõudnud, avades tegelaste eluloolist tausta ja selgitades nendevahelisi suhteid palju põhjalikumalt, kui Tarantinol selleks kinolinal mahti oli. Fiktiivsete peakangelaste kõrval astuvad lugeja ette ka paljud ajaloolised figuurid, nagu Sharon Tate, Roman Polanski, Steve McQueen, Bruce Lee ja mitte viimases järjekorras ka rokkstaariks saada unistav poolsegane kultuseliider Charlie Manson.

Lev Tolstoi viimases romaanis „Ülestõusmine“ (1889–1899) on kujutatud ühiskonna erinevate sotsiaalsete kihtide esindajaid. Erinevalt kahest varasemast romaanist on siin esindatud märksa rohkem inimesi rahva hulgast. Tegelaste mitmekesisuse ja erinevate ühiskonnakihtide olukorra kujutamise avaruse poolest võib romaani täie õigusega nimetada 19. sajandi vene elu viimase kolmandiku entsüklopeediaks. Romaani aluseks on kohtupraktikast pärit tõestisündinud lugu. Keegi kõrgemasse seltskonda kuuluv nooruk võrgutab rikka naissugulase teenijatüdruku. Teenijanna sünnitab lapse ja annab selle kasvatusasutusse, satub ise aga suurde puudusesse ning varsti linna lõbumajja. Süüdistatuna „külaliselt“ raha varastamises, satub tüdruk kohtu alla. Vandemeeste hulgas on ka tema võrgutaja.

Itaalia nüüdiskirjaniku Marcello Venturi (1925–2008) romaan kujutab endast minevikureisi, mille noor peategelane Enrico võtab ette oma päritolu kindlakstegemiseks ja mis lõpeb traagilise avastusega, et ta on just see, kes ta kõige vähem tahtnuks olla.

Raamat jutustab nelja ema ja tütre loo, mida läbiv motiiv on Õnnerõõmu Klubi, ka kõige raskemal ajal säilinud õnnelootuse sümbol. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, lootes et nende tütarde elu uuel kodumaal kujuneb kergemaks, kui nende enda elu. Kuigi tütred neelavad oma elus rohkem kokakoolat kui pisaraid ning räägivad perfektset inglise keelt, ei kulge nendegi tee päris valu ja vaevata.

Autobiograafiline romaan «Ulsik, kahe koorijuhi tütar» vaatab ühte kummalist ajalooperioodi läbi lapsesilmade. Ulsik on 1960ndatel aastatel väike tüdruk, kelle isa-ema on kuulsad koorijuhid, ema Ausma Derkēvičast saab Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht. Vahel käib Ulsik vanematega kaasas kooriproovides, kontsertidel, kohtab palju põnevaid inimesi, aga tihti peab tegutsema ka üksi, sest vanematel «ei ole ju aega». Elavaloomuline Ulsik satub igasugustesse seiklustesse ja sekeldustesse. Tema tegemisi vürtsitab nõukogudeaegne reaalsus, mille tagamaid püütakse lapse eest varjata, aga kuuldud lausekatked puhuvad huvi veel rohkem lõkkele ja lapse elav fantaasia tõlgendab kõike omamoodi. Miks Ulsik ei kohtu kosmonautidega, kas Ulsik on üldse Ulsik või keegi muu, miks Ulsikust ei saa klaverimängijat ega suusahüppajat, mida tähendab valgete karude juurde saatmine – need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele võib seda raamatut lugedes vastuse saada. Või peab lõpuks ikkagi ise ära arvama.

Vene-juudi päritolu Ameerika kirjaniku ja filosoofi Ayn Randi (1905-1982) romaan „Allikas" on alates oma ilmumisest 1943. aastal saanud väga erinevate hinnangute osaliseks, suurimast imetlusest kuni moraalse hukkamõistuni. Kindlasti aga ei jäta see lugu noore arhitekti eluvõitlusest kedagi ükskõikseks. See pole mitte üksnes võitlus rivaalide ja vastastega või aegunud kunstitraditsioonidega, vaid laiemalt nendega, keda autor nimetab teiste kaudu elajateks, nendega, kes ei oska või ei julge olla nemad ise, järgida oma ideid ja unistusi ilma kompromissile minemata. Liberaalse kapitalismi prohvetina on Ayn Rand valanud oma filosoofilised tõekspidamised ilukirjanduslikku vormi, mille tulemuseks on hümn indiviidile, ülistuslaul eetilisele egoismile ning iga inimese õigusele olla ainulaadne. Kirjanik mõistab hukka altruismi ja kollektivismi, nähes neis peituvat nõrkust ja enesesalgamist. „Allikas" tegi oma autori kohe maailmakuulsaks ning on säilitanud oma aktuaalsuse tänaseni. Lugeja kohtab romaanis kummalisi karaktereid Ameerika arhitektuuri- ja ajakirjandusmaailmast, võimumehi ja salajasi traaditõmbajaid ning tervet galeriid kaasajooksikuid. Romaani peategelane Howard Roark aga usub üksnes iseendasse ja oma töösse, sarnanedes pilvelõhkujaga, mis oma võimsas sõltumatuses kõrgele taeva poole tõuseb.

Oma neljandas raamatus räägib Édouard Louis oma emast, kes veetis suure osa elust vaimses ja füüsilises vaesuses, kannatades korraga nii klassilõhe kui ka maskuliinse domineerimise all, kuid ühel päeval neljakümne viie aastasena tõstis selle elu vastu mässu, põgenes ja lõi endale uue eksistentsi vaba naisena. „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid" ongi selle vabanemise lugu. Luues uue žanri, mida on nimetatud näiteks „lüüriliseks sotsioloogiaks", „kollektiivseks autobiograafiaks" ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks", soovib see tuua imaginaarsesse ruumi ka väljajäetud, lõpetada domineerimise ahelad ka kirjanduses.

Järjekordsed seiklused arusaamatul põhjusel eksisteerivas Kettamaailmas. Sedapuhku on oma saatusega hädas teismeline vaarao, kellelt oodatakse tema meelest peaaegu võimatut. Et millegipärast arvavad kõik, et tema vastutab päikese tõusmise ja vilja kasvamise eest, siis tuleb tal pidevalt tegelda pühade krokodillidega, hullude ülempreestritega, Ootamatute Külaliste Raisakullipeaga Jumala Hatiga, sfinksidega ning kellega kõik veel. Tegelikult on aga isegi vaaraol oma unistused, mida ta tahaks teostada. „Püramiidid" on Kettamaailma seitsmes lugu.

Anatoli Nekrassov on tänapäeva Venemaal kultusautoriks kujunenud psühholoog ja esoteerik. Käesolevas raamatus käsitletakse füüsilisi, psüühilisi ja energeetilisi probleeme, tervist ja üksildust, perekonnasuhteid, armastuskolmnurka ja suhteid ühiskonnas. Raamat on jagatud kolme ossa. Esimene osa "INIMENE" süüvib sügavuti inimese olemusse – peatükid seletavad lahti inimese olemuse maailmas, tema püüdlused õnnele ja heaolule. Teine osa "INIMESTE OMAVAHELISED SUHTED" õpetab inimest endaga toime tulema kriisiolukordades (elu haigena, elu pärast lähedase surma jm), ennast tunnustama ja armastama, rõhutades une ja tervislike eluviiside tähtsust, tuues välja armastuse prioriteedid ning mehe ja naise põhilised ülesanded harmoonilises kooselus. Kolmas osa "ÕPIME ARMASTAMA" annab eluliste näidete põhjal lihtsad juhised õnneks ja harmooniaks ning virgutavaks enesemassaažiks.

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks" teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes. Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust. Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud. Koredel seisab ees mitu rasket valikut. „Minu õde, sarimõrvar" on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.

Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.

Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.

Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.

„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.

Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.

Arvatavasti on ka Riia lahel täna torm. Ja mõni kalapoiss seisab mootorpaadi kajuti varjus samuti nagu praegu mina ning suitsetab mahorkat. Kui sageli olin minagi nõnda seisnud, kui kalapüük seljataga ja me olime tagasiteel Riiga, et saak varakult turule jõuaks. Millest küll mõtleb täna õhtul see noor kalur? Oma tüdrukust, kes teda kaldal ootab? Järgmisest tantsuõhtust kultuurimajas? Saadud palgast ja kui palju on maha võetud vabatahtlikuks annetuseks viisaastakule? Aga võib-olla uurib tema pilk läänekaart ja ta haub plaane, kuidas põgeneda, vabadusse pääseda?

Leedu proosa- ja näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine" on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia noorest vihasest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega Londonisse õnne otsima. Selles romaanis valab autor proosavormi üle kultusdraama „Väljaheitmine", tungides veel sügavamale, olles veel emotsionaalsem ja detailsem.

Väikeses Armeenia linnas sureb müürsepp Simon. Ta on elanud pika elu, teeninud ära kaaslinlaste austuse, kuid olnud ka kuulus loendamatute armulugude poolest. Nii kogunevadki Simoni koju teda viimsele teele saatma kõik naised, keda ta on kunagi armastanud. Ja igaühel neist on oma lugu.

Kogumikku kuulub kolmteist juttu armeenlaste elust. Kõik kokku on see aga perekonnasaaga – ühe perekonna mitme põlvkonna lugu. See on lugu inimestest, kes on läbi elanud palju raskeid katsumusi, kuid on siiski suutnud oma südames säilitada headuse, inimlikkuse ja armastuse üksteise vastu. «Inimesed, kes on alati minuga» räägib vanematest ja lähedastest, kes toetavad meid kogu elu – isegi siis, kui neid enam ei ole, isegi nähtamatult – ning kujundavad meid selleks, kes me oleme.

Jack Reacher astus teeservale ja ajas pöidla püsti. Tal oli kavas suurejooneline retk üle Ameerika – sügisesest Maine'ist päikselisse Californiasse. Kaugele ta siiski ei jõudnud. Ühel kõrvalteel sügaval Uus-Inglismaa metsade rüpes nägi ta viita, mis osutas kohta, kus ta polnud kunagi käinud – see oli linn, kus oli sündinud tema isa. Samal ajal läks sellessamas metsakolkas katki kahe noore kanadalase auto. Noormees ja neiu olid teel New Yorki, et müüa seal maha üks aare. Nüüd aga pidid nad peatuma keset pärapõrgut üksildases motellis, mille omanikud paistsid olevat tavatult viisakad. Järgmisel hommikul läks Reacher linnavalitsuse kantseleist uurima, kus võiks asuda tema suguvõsa kunagine kodu. Talle teatati, et linnas ei ole iial elanud ühtki Reacherit. Ta oli küll alati teadnud, et isa lahkus siit ega tulnud enam kunagi tagasi, ent nüüd tekkisid temas kahtlused, kas isa ongi üldse kunagi siin elanud. Reacher võtab käsile isa elukäigu uurimise, kanadalased satuvad silmitsi millegi uskumatult jubedaga ning nood erinevad lood hakkavad omavahel põimuma. Reacher avastab, et karm ei pruugi olla mitte üksnes olevik, vaid et surmatoovad ohud võivad võrsuda ka minevikust. Pidevat põnevust ja lakkamatuid üllatavaid pöördeid täis pajatus, mis sunnib ennast ühe jutiga läbi lugema. Nagu Reacheri lood ikka.

On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda. Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda. Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

Omamoodi ajarännak autori lapsepõlve nõukogudeaegses Riias. Lugematud detailid ja vaimukad kirjeldused toovad elavalt silme ette tolle ajastu inimesed ja esemed, pildid ja helid, isegi maitsed ja lõhnad, pakkudes äratundmisrõõmu mitmele eri põlvkonnale. Lisaks ühe ajastu portreteerimisele pakub raamat ka intiimset sissevaadet läti kultuuri ning võimalust läbi süütu ja uudishimuliku lapse silmade maailma avastada.

Ühel päeval saab Agnès telefonikõne politseist: just leiti tema tädi Colette'i surnukeha. Agnès on veendunud, et tegemist peab olema eksitusega, sest tädi Colette suri kolm aastat tagasi. Kuid surnukeha juurest on leitud Colette'i isikutunnistus koos Agnèsi telefoninumbri ja temale adresseeritud viimaste soovidega. Agnés naaseb oma lapsepõlvekoju, väikesesse Burgundia linna, et veidrasse olukorda selgust tuua. Kes too surnud naine tegelikult on? Ja kui ta on tõepoolest Colette, siis kes on maetud surnuaeda tema nimega hauda? „Minu kallis tädi" on põnevaid intriige täis romaan kahest erinevasse põlvkonda kuuluvast ja erinevate eluteedega, kuid ometi põimunud saatustega naisest.

1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad. 2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel. „Kolm" on ühelt poolt kujunemisromaan, teisalt aga ootamatute pööretega põnevuslugu inimsuhetest, saatuslikest valikutest ja paljastustest, mis ulatuvad läbi kolme aastakümne. Valérie Perrin on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett" (2022) ja „Pühapäeva rüppe unustatud" (2023).

Raamat "Pühapäeva rüppe unustatud" räägib loo, kus 21-aastasene Justine ja tema onupoeg Jules elavad vanavanematega, sest mõlema vanemad hukkusid aastaid tagasi müstilises autoõnnetuses. Justine töötab hooldajana Hortensia-nimelises vanadekodus, kus ta sõbruneb ligi saja-aastase Hélène'iga. Taaselustades oma mälestusi armastusest ja sõjast, julgustab Hélène ka Justine'i oma perekonna kaotusele ja minevikusaladustele otsa vaatama. Kuid ühel päeval hakkab vanadekodus segadust külvama anonüümne helistaja, kes toob päevavalgele jahmatava tõe. Valerie Perrin kogus laiema tuntuse oma raamatuga "Lilledele värsket vett". Autori 2024. aastal ilmunud "Pühapäeva rüppe unustatud" on sarnaselt eelmise raamatuga ühtaegu kurb ja ilus, traagiline ja soe.

Kohtunik Gösta Mülleri lugu saab alguse 20.-30. aastate Soomest, keeleseaduse segastest aegadest. Piiritusespekulandi poeg püüab oma eluga isa vääritut minevikku lunastada. Gösta Mülleri isiksus jätab sügava jälje tema abikaasa Meerisse ja eluaegsesse sõbrasse, aednik Martti Tulusse.

Eeva Joenpelto raamat „Kohtunik Müller“ räägib inimloomuse üksindusest, viljatust armastusest ja sellest võrsuvast vihast, põlvkondade vältel teisenevatest ja varisevatest väärtustest ning inimeste lõputust võimetusest üksteist mõista.

Kaasahaarav uusversioon Kreeka müüdist, milles jumal saab pihta omaenda saatusliku noolega ja surelik naine õpetab talle, mida tähendab tõeline armastus. Mükeene printsess Psyche sündis, saatjaks ennustus, et ta alistab ühel päeval suure koletise. Lood tema ilust ja mässumeelsusest jõuavad isegi jumalanna Aphroditeni, kes otsustab printsessile õppetunni anda. Aphrodite annab kirejumal Erosele käsu kostitada Psychet julma armastuse needusega. Kui Eros aga kogemata kriimustab Psychele mõeldud noolega iseennast, vallutab ta hukutav igatsus naise järele. Kui algab Trooja sõda ning jumalikud jõud üritavad neid lahku viia, peavad saatuse poolt kokku viidud kangekaelne Psyche ja maailmast väsinud Eros välja selgitama, kas tegu on tõelise armastusega või on see vaid müüt. Neid ootab ees väljakutseid ja seiklusi täis kirglik ja humoorikas lugu kangelastest, koletistest, usaldusest, ohverdusest ja nii tugevast armastusest, et see trotsib isegi Olümpose tahtmist.

Noore raamatukoguhoidja Nina Redmondi kirg on viia kokku õige raamat ja õige inimene – ta teab alati, millist teost keegi järgmisena lugema peaks. Ent kui tema armastatud raamatukogu suleb uksed ja jätab ta töökohata, tuleb saatuse sõrmena mängu juhuslik ajalehekuulutus. Nääpsuke Nina ostab päevinäinud kaubiku ja vuntsib selle üles rändraamatupoeks. Bürokraatia teerulli alla jäänult teeb Nina taas kannapöörde ja kolib Birminghamist kaugele teadmata-tundmata paika Šotimaa põhjapoolses osas. Uus elu osutub karmimaks ja keerukamaks, kui Nina oma musta stsenaariumi variantides oskas ette näha. Ometi on kaunil Šotimaal talle pakkuda ka jumalikke värve, vabastavat õhku, enneolematuid seiklusi, maagiat ja romantikat. Kuid kas tema enda lool on sama õnnelik lõpp nagu raamatutel tema raamatupoe nimes?

Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada“, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Josie on tihti liiga haige ja Klara pakub talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad.

Cornwall, 1815. Demelza näeb võõrast meest orgu ratsutamas ning teab, et rahulikule kodusele elule ähvardab taas tulla lõpp. Sest Ross peab tahes-tahtmata vastu võtma järjekordse ülesande ning sõitma perega Pariisi, tegemaks peaministrile ettekandeid Prantsuse sõjaväe meelsuse kohta.

Pariisi joovastavate pidude ja ballide keerise katkestab Napoleoni tagasitulek. Poldarkidel tuleb taluda lahusolekut, kahtlustusi ja ohte … ning Demelzat saadab ikka veel varjuna saladus, mida ta pole jaganud isegi Rossiga.

Kui oled ajalooliste romaanide fänn, siis see raamat pakub sulle põnevat seiklust ja emotsionaalset sügavust. Winston Grahami meisterlik jutustamisoskus toob esile 19. sajandi alguse Euroopa poliitilised ja sotsiaalsed pinged, pakkudes samas ka intiimset pilguheitu Poldarkide perekonna keerulistesse suhetesse. Kui soovid sukelduda ajaloolisse draamasse, mis on täis intriige ja kirge, siis on „Väändunud mõõk“ just sulle. 

John Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi“ minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.

Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile“ on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi õige reaktsioon.

Catherine Gaskini „Fiona“ kangelanna on Šotimaal kasvanud noor naine, kellel on kummaline võime õnnetusi ette näha. See tekitab inimestes võõristust ning kui talle pakutakse võimalust minna oma noore nõo koduõpetajannaks Lääne-India saarestikku, haarab ta sellest kinni. Paraku ei saa ta rahu ka seal, sest pinged valgete isandate ja mustade orjade vahel aina kasvavad ning varjatud kired ei tõota midagi head.