Portreeraamat Beatrice'ist, ühest meie viimaste aegade kõnelduimast modellist, mis annab sisevaate nii maailmast tema sees ja ümber, kui modellikarussellist ja selles ringlevaist inimestest laiemalt. «Küsin endalt, mis tuleb pähe, missugused sõnad on valmis huultelt pudenema, kui püüan Beatrice kuju taas silme ette manada. Need on mõned assotsiatiivsed mõisted: fantastika, muinasjutt, vodka, videvik, number 13, läbipaistvad huuled, üksik pärliga sõrmus ja väike lohuke paremas põses. Kõik oli imeline! Ja see määrang iseloomustab küllalt täpselt kõike, mis sündis minuga selles kodus. Beatrice kodus. Mina muudkui kirjutasin. Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul, turgutades end kohviga. Beatrice vaatas, tõmbas nimesid maha ja küsis aina uusi tekste. Samal ajal hakkasime rääkima moest, sellest, millest Beatrice jutustas köögis võileibu süües, värvides end vannitoas, kõrges magamisvoodis. Nüüd õppisime juba mobiiltelefone välja lülitama ja kella vaatama. Mõnikord, pärast südaööd, olles kööki üle kolinud, lõi ta lahti külmutuskapi ja tõi välkkiirelt lagedale valge vee, minu jaoks apelsinimahla ning segas punast kalamarja hapukoorega. Mina unustasin kogu aeg diktofoni sisse lülitada. Kuidas määratleda selgeid piire?»

Kogumik Vietnami novelle

Sisu: 

• "Hiina teekannud"
• "Naer"
• "Kollane peni"
• "Edasi"
• "Arm"
• "Palverännak"
• "Maapähklite kogumine"
• "Päästepaat"
• "Minu küla lugu"
• "Xa nu mets"
• "Tibatilluke puusandaal"
• "Puri"
• "Oma maa"
• "Linnuaia-Tu unenägu"
• "Tagasitulek"
• "Vennad"
• "Lõbus lugu"
• "Elevandiluust kamm"
• "Tiivad"

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. «Köögijumala naine» on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.