Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef