Biograafiad ja memuaarid

Oopera "Yeomen of the Guard" käsikiri ja lyyrika

Ülevaade 20. sajandi olulisematest heliloojatest, nende elust ja loomingust

Raamatu kaanelt: William Dalrymple´i «Xanadus. Otsimisretk» avab Varraku uue rännuraamatu sarja. Seda raamatut on nimetatud tõeliseks tähelennuks reisikirjanduses. Autori intelligentsus, vaimukus ja terased tähelepanekud annavad ka kõige tavalisematele kogemustele mingi ajatuse ja erakordsuse. Ta kannab edasi suurte inglise rännumeeste traditsiooni, kes enamasti oskasid nähtust ka paeluvalt kirjutada. Loodame, et esimese autori ja teose valik on sümboolne, ning et tulevane sari kujuneb niisama eredaks ja sisukaks nagu William Dalrymple´i edasine karjäär.

Vaikis relvatärin Esimese maailmasõja rinnetel ja Ameerika sõdurid pöördusid Euroopast tagasi koju. Tagasisaabunute hulgas oli ka Walter Disney, lihtne, mitte millegi poolest silma paistev noormees, üks neist paljudest, keda oli rindele värvatud otse koolipingist. Nooruse tõttu polnud teda kohe kaevikusse aetud, vaid oli esialgu sanitaarauto rooli taha pandud. Tapatalgutele Disney sel kombel ei jõudnudki sattuda. Nüüd aga oli ta nagu enamik teisigi temasuguseid mures tuleviku pärast. Oli vaja leida tööd, määrata kindlaks oma elutee...

"Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest" on Arnold Susi mälestustest kõige dramaatilisem ja süngem osa. Võimas ja haardelt eepilinegi kirjeldus Nõukogude terrorisüsteemi ühest kõige halastumatumast küljest. Autoriga käivad seda vaevateed ka Eesti Vabariigi peaministri asetäitja Otto Tief ning tema valitsuse ministrid Johannes Pikkov ja Hugo Pärtelpoeg. Arnold Susi oli Otto Tiefi viiepäevase (18.–22. september 1944) valitsuse haridusminister. Ta pidi teadma, millega riskib. Sakslased põgenesid, kuid ei olnud jõudu, kes oleks peatanud Nõukogude väed.

Raamat silmapaistvast lavastajast, näitlejast ja teatripedagoogist, NSV Liidu rahvakunstnikust Voldemar Pansost (1920-1977). Portreed temast aitavad kujundada tema mõtisklused teatrist ja teatriinimestest, katkendid tema raamatutest.

Raamat tutvustab tuntud teatrikunstniku ja professori Voldemar Haasi vanavara kogumisretki 1920. aastal Karulasse, Harglasse, Tõstamaale ja Kihnu saarele.

Selle raamatu autor on sündinud Eestis, kuid üles kasvanud Brasiilias. Ta oli veel üsna väike, kui nende perekond Eestist välja rändas. Elu Brasiilias oli algul suhteliselt primitiivne ja veel autori noorpõlveski tundus, et tema ellu pole midagi paremat tulemas. Ent võitlused jätkusid, avanesid mitmed võimalused ja tulid ka võidud. Siinkirjutaja armastab väga oma sünnimaad Eestit ja oma praegust kodumaad Brasiiliat, kus ta on üles kasvanud, õppinud ja oma teadmisi jaganud.

Autor kirjeldab kuulsa inglise filmi- ja teatrinäitleja elukäiku ja rolle, mis tõid talle maailmakuulsuse, muuhulgas Scarlett O'Harana filmis "Tuulest viidud".

Autorilt:
"Olen selles raamatus suurel määral kasutanud autentset materjali Cooki, Forsteri, Wrangeli, Dahli, Saueri, Billingsi, Middendorffi, Cochrane’i, Mülleri, Baeri, Bogorasi, Maasiku, Jochelsoni ja Ehini teostest ning oma reisipäevikutest. Ometi ei käsitle mu raamat Kirdeväila avastamislugu."

"Vikerkaare värvid" jutustab Eesti presidendi Lennart Meri (1929-2006) erinevatest, kohati dramaatilistest eluperioodidest tema sõprade, töökaaslaste ja lähemate abiliste pilgu läbi. Autor on oma raamatus lühidalt kokku võtnud, kuidas Merist sai Eesti iseseisvusmõtte kandja, uue Eesti oluline poliitiline mõjutaja ning lõpuks president. Lennart Meri tekstides kostab eurooplase hääl: ta on elav näide meie maailmajao kultuuri nurgakivist, euroopalikust mitmekesisusest, mille tähtsust rõhutades kasutas ta sümbolina tihti vikerkaare värve. Sellest sümbolist on ajendatud ka käesoleva raamatu pealkiri.

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga.

„Kas Makarovit lugesid?” „No mis sa tänasest Makarovist arvad?” Nii on juba aastaid küsinud tuttavad poliitikahuvilised ja jaganud siis vaimustust, rahulolu, paralleele või vastuväiteid Ivan Makarovi Postimehes ilmunud kommentaaride puhul. Igatahes on need alati olnud huvitavad, probleemirohked, ja kõik see lausa karjus raamatuks saamise järele. Väljaannet kavandades tuli jutuks, kas toimetaja peaks kolumnide tõlkeid taastrükiks nõudlikult üle vaatama. Ja siis saime meie, kes me Ivan Makarovit isiklikult ei tundnud, üllatusega teada, et mees kirjutab oma asju eesti keeles. Käsikirjast hakkas end lahti kerima mitte ainult Makarovi poliitiline poleemilisus, vaid üldse tema elu venelasena Eestis. Ja kui raamat läbi loetud, tahad igaveseks unustada igasugused teoreetilised integratsiooniprogrammid, targutavad õpetused lähenemiseks ja kohanemiseks.

Strobe Talbott oli USA asevälisminister Bill Clintoni valitsemise ajal ning tema vastutas endise Nõukogude Liidu riikidega seotud küsimuste eest. Need on Strobe Talbotti memuaarid, mis räägivad välispoliitika telgitagustest. Mahukas raamatus puudutatakse korduvalt ka Eestiga seotud küsimusi ning autor kirjutas eestikeelsele väljaandele eraldi eessõna. Tegu on viimase pooleteise aasta kõige tsiteeritumate poliitiliste memuaaridega ning selles valdkonnas kõige otsesemalt Eestit puudutava teosega.

„Veel kord” on Arvi Siia abikaasa Valentina (s 1939) mälestusteraamat oma mehest, 1960.–1990. aastate kirjanduselu varjulisematest külgedest ning kokkupuudetest paljude tollaste kirjanike ja kultuuritegelastega. Mitmete Eesti NSV kultuuriväljaannete juures ajakirjanikuna töötanud Valentina Siia meenutused on põnevad, detailirohked, aga samas ka isiklikud ja vahetud.

Uute suundade rajajana on A. Seppo toonud pöörde raskete luu- ja põletushaigete ravis. Tema teooria ja praktika on tunnustatud paljudes juhtriikides, tema juurest said abi patsiendid eri maadest ja maailmajagudest. Oma ideede elluviimisel oli Seppo sunnitud võitlema kõikvõimaliku vastuseisu ja ükskõiksusega. Ka tema isiklik elu oli keerdkäikuderohke. Nii jätab "Vastuvoolu" eesti kultuurilukku jälje sellest mitmes mõttes erakordsest arstist, teadlasest ja inimesest.

See on raamat kuulsast Eesti muusikust ja poliitikust Vardo Rumessenist. Intervjuus Urmas Otile räägib ta endast, tööst, leidmistest ja kaotustest, elust ja muusikast. Just nüüd, siin, selles raamatus. Otsevaates -- en face.

"Vanaisa" on ängistav lugu Picassost, sajandi suurimast geeniusest, nähtuna ühe lapse -- tema lapselapse Marina silmade läbi. 1973. aastal, kunstniku surma ajal, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta vaikis kolmkümmend aastat. Neid aastaid oli tal vaja, et sõnastada oma kannatused ja lasta armistuda piinaval haaval. Kõige isiklikumal moel kirjutab Marina Picasso oma põhjatust valust ja sellest, milles ta on täna leidnud vabaduse -- oma lastest ja lastest teisel pool maakera. Pablo Picasso ja Olga Koklova lapselaps, Paulo Picasso ja Émilienne Lotte'i tütar Marina Picasso on sündinud 1950. aastal Cannes'is. Alates 1990. aastast on ta pühendunud humanitaartööle Vietnamis. Tema asutatud fond on ellu viinud mitmeid projekte, millest näiteks Noortekülas elab praegu üle kolmesaja orvu. Tal endal on viis last.

Selle raamatu leheküljed kätkevad endas eaka väliseestlasest autori Eerik Purje sõbrasõnumit sünnimaa lugejaile. Seda läkitama ajendas teda Tõnu Õnnepalu poolt Kanadas Kotkajärvel kirjutatud teos "Aaker", mis kujutab väliseestlust äärmiselt negatiivses valguses ning kuulutab viljaka koostöö kodu- ja väliseesti kogukondade vahel välistatuks. Igal mündil on aga kaks poolt – kull ja kiri. Mõlemaid tuleb tunda, ainult ühe poolega sel ostujõudu pole. "Aaker" on monoloog: autor jutlustab ja serveerib oma hinnanguid vastuvaidlematu tõena. "Vakamaast aakriteni" on monodialoog: autor kõneleb küll üksinda, kuid soovib lugejaga dialoogi – lootuses, et ta siiralt välja sirutatud käsi vastu võetakse.

Mälestused elust Võru linnas aastail 1900-1905.

Mälestusteraamat Vaino Vahingust

Monograafia annab põhjaliku ülevaate vadja haritlase, Tartu ülikooli kasvandiku Dimitri Tsvetkovi (1890–1930) traagilisest elukäigust ning annab hinnangu ta tegevusele kodumurde sõnavara talletamisel, vadjalaste elu-olu ja kombeloo kajastamisel ning rahvaluule ülestähendamisel.

See 2021. aasta reisikiri on omalaadne meditatsioon teemal, mida tähendab olla vaba. Kahe Afganistani lahinguveterani, fotoajakirjaniku ja sõjareporteri ning Daisy-nimelise musta koera 400 miili pikkusel teekonnal, mis kulgeb mööda Pennsylvania lõuna- ja keskosa raudteid, mõtiskleb Junger tänapäeva tsivilisatsioonist. See ei ole suurendanud inimeste turvatunnet ega rahulolu, väidab Junger. Hoopis inimestevaheliste sidemete nõrgenemine on põhjus, miks jõukaimates ühiskondades kasvab ärevuse ja depressiooni ning enesetappude arv.

Käesolev kogumik sisaldab kaks eesti kirjandusklassiku mälestusraamatut, lisaks nimijutustusele ka jutustuse "Kuldsete lehtede all". Mõlemas teoses jutustab autor oma nooruse kõige huvitavamatest aastastest – kooliajast.

Otepääl kasvanud Urmas Ott teadis juba lapsena, et tahab kellekski saada. Oli see nüüd pime auahnus, nagu Ott ise nimetas, või järjepidev ränk töö, nagu mäletavad sõbrad ja kolleegid, aga aastal 1986 startis televisioonisaade "Teletutvus", mis talletas Oti 250 miljoni vaataja mällu. Sellesse raamatusse on kogutud üle poolesaja inimese mälestused legendaarsest saatejuhist, mis annavad pildi Oti lapsepõlvest, tudengieast ning telekarjäärist. Siit leiab üllatavaid seikasid ja detaile, millest enamik Oti fännidest varem kunagi kuulnud pole, kuid ka südamlikke lugusid, žeste, millega telestaar oma lähedasi sõpru meeles pidas.

Paljud füüsikud, insenerid, ärijuhid ja poliitikud on järeleandmatult kindlad, et Uri Gelleril on erakordsed võimed. Ent kas ta on ikka tõeline müstik, prohvet ja paranormaalne isik? Või on ta hoopis Houdini-järgse ajastu suurim artist -- hiilgav petis, kes on vedanud maailma ninapidi rohkem kui kolmkümmend aastat? Sündinud vaeses iisraeli perekonnas, on Geller painutanud lusikaid kolmandast eluaastast saati. Ta ilmutas kogu lapsepõlve jooksul üha uusi hämmastavaid meediumivõimeid. Need andsid talle võimaluse teha karjääri USA sõubisnises, neid võimeid kinnitas mainekas ajakiri Nature ning nende tõttu astusid temaga kontakti nii LKA kui ka Mossadi luureülemad. Selles esimeses ühe meie ajastu mõistatusliku isiku laiaulatuslikus biograafias on Jonathan Margolis avastanud vastupandamatuid tõendeid sellest, et Uri-poiss võib tõepoolest olla see, kes ta on oma toetajate väidete järgi... Jonathan Margolis on ajakirjanik, kes kirjutab pidevalt Londoni ajalehtedele Evening Star ja Guardian. Samuti on ta Euroopa kaastöötaja ajakirjale Time ning viie juba ilmunud ja erakordselt eduka biograafia autor. Käesoleva teose kirjutamise ajal hävisid tal kaks kassettmakki ja kõigest üksainumas lusikas.

Raamat räägib lauljast ja pianistist Therese Raidest, kes Hermine Marie ja August Masingu tütrena sündis 19. veebruaril 1921. 1944. aastal, mil Nõukogude Liit vallutas teistkordselt Eesti Vabariigi, põgenes suur osa eesti kunsti- ja vaimueliidist okupatsiooni eest pakku. Sel keerulisel ajajärgul algas Therese Masingu tähelend Estonia teatri lavalaudadel. Ilma erilise vokaalkoolita, vaid looduse poolt valmistatud häälega sai Theresest üleöö kunagise Estonia primadonna Milvi Laidi mantlipärija ja tolle aja operetisära elushoidja koos teiste staaridega, nagu Paul Pinna, Lully Wirkhaus, Paul Mägi, Georg Ots, Endel Pärn jt. Aastatel 1944–1948 säras Therese opereti kuldklassika rollides, kui Estonia laval etendusid "Silva", "Montmartre'i kannike", "Kolm musketäri", "Kõrvelaul", "Kerjusüliõpilane" jt. Therese Raide on saatnud klaveril paljusid täna tuntud klassikalisi vokaliste. 1948–1978 oli ta Linda Sauli õpilaste kontsertmeister Tallinna Konservatooriumis. Hiljem tegutses ta muusikaõpetajana ja -ansambli juhina kultuurisõbralikus Kirovi nim. kalurikolhoosis. 1987. aastal alustas tegevust tema juhitud Muusikasalong, kes kogus kiiresti populaarsust, kümne tegutsemisaasta jooksul anti kokku viissada kontserti. Sellest kõigest jutustab raamatu autorile proua Raide ise, sekka fotosid ja kaasaegsete mälestusi.

43 unustamatut armastuslugu: Armastajad ajaloost Kuninglikud armulood Kirjanikest armastajad Poliitikute armuliidud Muusikute armastuslood Öeldakse, et armunut armastab kogu maailm - veelgi enam aga armastatakse armastuslugusid. "Unustamatud armastuslood" on teravapilguline ja südamlik ülevaade mitmetest maailma silmapaistvamatest armastuslugudest - suurtest kirgedest, karismaatilistest isiksustest ja elu keerdkäikudest. Mõned neist vapustasid maailma, teised muutsid koguni ajaloo kulgu. Raamatusse on talletatud lord Byron ja leedi Caroline Lamb, Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, John Lennon ja Yoko Ono, Elizabeth Taylor ja Richard Burton, Edward VIII ja proua Simpson, Napoleon ja Josephine, Aristotle Onassis ja Maria Callas, Victoria ja Albert, Spencer Tracy ja Katharine Hepburn ning paljud teised. Kuid olenemata sellest, kas loo lõpp on õnnelik või traagiline, on tegu paeluva lugemismaterjaliga ja viimane kui üks neist on unustamatu armastuslugu.

Raamat on välja antud teeneka spordipedagoogi ja õppejõu ning mitmete võimlemisalaste raamatute autori Uno Sahva (1925-1996) 80. sünniaastapäevaks. Teose koostaja professor Eduard Vääri on üle 45 aasta olnud Uno Sahva kaaslane ülikoolis, spordisaalis, suusamatkadel, Mustametsas ja perekondlikel koosviibimistel. "Materjal liigendatakse kaheks suuremaks osaks, milles omakorda on alajaotused. Esimene osa sisaldab materjali Uno Sahva perekonnaloost, õpingutest, tööst õppeasutustes ja spordiorganisatsioonides ning võimlemise massiüritustes. Teine osa on meenutuslik, Uno Sahvast kirjutavad töökaaslased, sõbrad-tuttavad, perekonnaliikmed, õppejõud-võimlejad ja Mustametsa sporditare veel elavad inimesed. Uno Sahva kohta võib öelda, et ta pakatas elujõust, et ta põles särava leegiga. Sellega haaras ta kaasa paljusid ennast kehaliselt ja vaimselt tugevdama. Samas jõudis ta avaldada teoreetilisi ja praktilisi teoseid ning õppevahendeid, oli sadade ettevõtmiste algataja ja läbiviija. Temal oli käsitamatu võime sütitada masse, neid õpetada ja juhtida - ta oli spordi- ja rahvamees." Eduard Vääri

3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu. Tundub päris tõsise katsumusena? Aga 40 päeva järjest: kokku 152 km ujumist, 7200 km rattasõitu ja 1688 km jooksu. Ja kiiremini kui keegi teine. Vigastustevabalt. Hullumeelsus? Võib-olla. Võimatu? Ei, kui selle võtab ette Rait Ratasepp, kes teab, et see on võimalik ja tehtav. Ultramees, kelle sihikindlust ja tahtejõudu saab ainult kadestada. Üleilmset fenomeni avav motiveeriv ja energiatsüstiv raamat kirjeldab ultrasportlase kujunemislugu ja täielikku pühendumust. Aga pakub ka näpunäiteid, millest eeskuju võtta, mida tähele panna, et sellise võimekuseni jõuda ja kuidas vigadest õppida. Juttu tuleb treeningutest, toitumisest ja vaimsest ettevalmistusest. Raidu jaoks pole enam ammu küsimus keha füüsilistes piirides, vaid selles, kuidas järgmine hull eesmärk endale peas "maha müüa". Kuidas olla tõeline igiliikur inimnahas.

Mena Suvari mälestusteraamat

Hella Wuolijoe mälestuste teine köide “Ülikooliaastad Helsingis 1904-1908” algab tema Soome jõudmisega 1904. a. septembris. Helsingi ülikooli rahvaluulet õppima asunud hakkaja tütarlaps kohaneb kiiresti, keeletunde andes teenib ta endale ülalpidamist. Oskar Kallas ja Jaan Tõnisson aitavad teda kokku viia soome teaduse ja kultuuri nimekate esindajatega, nagu Aino Kallase vend prof. Kaarle Krohn, ülikooli lektor Antti Almberg-Jalava, teatritegelane Kaarlo Bergbom jt. Ta kirjutas rahvaluule-uurimuse “Vaenelaps ema haual”, omandades magistrikraadi; osales ka Soome poliitilises elus, tutvus oma tulevase mehega ja abiellus.

Bill Bryson kirjutas raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias" 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.

Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi. 2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat "The Road to Little Dribbling", mida võib lugeda raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt" järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Kogumikus on reisikirju kaheksalt väliseesti autorilt. ¤ Karl Ast-Rumor. Angkor ¤ Salme Ekbaum. Kajaksulg Superiori äärest ¤ Gert Helbemäe. Cornwalli motiive ¤ Ella Ilbak. Tere, Uus Maailm! ¤ Peeter Lindsaar. Üle Austraalia mandri ¤ Karl Ristikivi. Itaalia capriccio ¤ Valev Uibopuu. Lõuna poole ¤ Arno Vihalemm. Turisti värsipõimik

"Üksi ja ühes" on bioloogiadoktor akadeemik Hans-Voldemar Trassi (sünd. 1928) mälestusteraamat, milles autori pika ja viljaka teadlasetegevuse kõrval on pikemalt kõneldud nõukogudeaegse Tartu ülikooli vaimsest ja poliitilisest kliimast ning "laulva revolutsiooni" sündmustest. Mitmekülgse isiksusena võib Hans Trass meenutada koguni ülesastumisi "Vanemuise" teatrilaval ning raamatu lõppu on lisatud aastate jooksul sahtlisse kogunenud luuletusi, mida autor ise nimetab tagasihoidlikult "värsikatseteks". Värvikat vahelugemist pakuvad väljavõtted Hans Trassi Kamtshatka-, Siberi- ja Kanada-reisikirjadest.

AIVAR HALLERI senine elu on olnud justkui üks võimas, kindlakäeliselt juhitud sümfoonia. Tundub, et tema taktikepi puudutuseta on Eestis jäänud vaid üksikud viimaste aastakümnete võimsate äride edulood. Samuti tundub, et meil siin ei ole ühtegi lugupeetud õpetlast, kelle elutee poleks Aivari omaga ristunud. Ainulaadsete partiidena on kõlanud profisport, teater, vangla ja ettevõtlus, sealhulgas tippärimeeste mentorlus, aga ka Eestile uue haridussüsteemi visandamine. Kõige selle juures on ta suutnud olla armastav pereisa ning abikaasa. Lõpuks ometi on kogemused ja taipamised, mis seda ülipõnevat elurada palistavad, kokku seotud üheks looks. Kutsume sind, kallis lugeja, nautima selle üsna uskumatu ja õpetliku teose esimest osa.

 

"See raamat omab kahte kõige olulisemat komponenti, mida üks hea raamat minu arvates edasi annab. Ühelt poolt põnevaid lugusid, mis muudavad raamatu luge­mise kaasakiskuvaks, nii et raske on seda käest panna. Ja teiselt poolt elulisi ja väärt õppetunde, mis panevad enda elu üle järele mõtlema ja võivad tulevikus kaasa aidata paremate otsuste tegemisele." ROLAND TOKKO

 

"Ma pole raamatut lugedes ammu niimoodi naerda saanud. Mõnusa huumori ja eheda keelekasutusega autobiograafiline, ajalooline dokument. Väikese Eesti poisi kasvamine meheks, oma kukkumiste, tõusmiste, traagika ja õppetundidega. See on rohkem kui ühe inimese analüüs oma arengust ja ühiskonna mõjust inimese kujunemisele." RITA RÄTSEPP

Ühe soomepoisi mälestusi aastakümnete tagant. Aastad 1940-1953

Käesolev raamat on esimene algupärane skandinaavia kirjandusi käsitlev teos eesti keeles.

Arvo Valton (snd 1935) portreteerib raamatus "Ühises hoovuses" seitsetkümmet viit eesti kirjanikku ja kirjandustegelast, ning oma eeskujude, sõprade ja kolleegide kaudu ka iseennast. Need portreed on ausad, harivad ja rohkete huvitavate detailidega. Koloriidi neile lugudele annab Elu ise – Valtoni ja tema pere küüditamine, kirjanikutöö nõukogude tsensuuri pihtide vahel, soome-ugri asja ajamine taasiseseisvunud Eestis. Lugude sagedaseks tegevuspaigaks on kirjanike liit ja Tallinnfilm. Et Valtoni juured ulatuvad Hiiumaale, on raamatus ka tubli annus hiiu huumorit. "Kirjanikud omavahel" on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas.

"Ma olen mänginud tosinas eesti bändis. Ja veel tosinas, mis märkimist ei vääri. Olen kirjutanud paar täitsa head laulu. Lasknud raadios muusikat, teinekord neli-viis tundi jutti. Juhtinud telekas muusikasaateid ning kehastunud talendikonkursil ebaõiglaseks kohtunikuks. Musitseerinud koos tõeliste ässadega, kes teavad, et harjutamine ei tee mitte meistriks, vaid harjutajaks. Ning loomulikult olen ma kuulanud tohutult palju muusikat. Kui see kõik ei anna mulle õigustust ja kohustustki muusikast kirjutada, siis ma ei tea, mis annab. Võta käeulatusse nii stressipall kui salvrätik – kui ma oma ülesannete kõrgusel püsin, läheb sul mõlemat vaja." Nii tutvustab Mihkel Raud ise oma uut raamatut, milles ta kirjutab oma muusikuteest ning muusikast ja muusikutest, kes on teda sellel teel kõige rohkem mõjutanud. Juttu tuleb paljudest Eesti muusika staaridest alates Rein Rannapist ja Jaanus Nõgistost kuni Lenna ja Ineseni välja.