Biograafiad ja memuaarid
See mälestusteraamat sisaldab möödunud sajandi ühe omapärasema eesti kirjaniku, eesti algupärase müstilise kirjanduse rajaja Juhan Jaigi (1899 – 1948) ja tema perekonna põgenemise lugu 1944. a. Eestist Tiroolidesse Austria Alpides ja nende elu põgenikelaagrites. Järelsõna Ilo Jaik Riedbergilt.
"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega".
Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.
Tunne Kelami portree-raamat, kus pikk kogu tema elu lahkav intervjuu Urmas Otile, katkendid päevaraamatust ja mitmed sõnavõtud. Palju fotosid. Miguel Angel Martinez, Euroopa Nõukogu president 1993-1996, aastast 1997 Parlamentidevahelise Liidu president, Hispaania parlamendi liige: Olen olnud Tunne Kelamiga tihedas koostöös viimased kümme aastat ja meie minevikus leidub ühiseid jooni. Me mõlemad oleme kogenud, mida tähendab olla diktatuuri all dissident. Veelgi enam: me mõlemad oleme mõistnud, et mitte igaüks, kes oli võimeline totalitaarsele režiimile vastu hakkama, ei suuda kasvada ümber demokraatlikus süsteemis tegutsevaks konservatiivseks poliitikuks. Tunne Kelam on vaieldamatult üks neist, kes sellise metamorfoosi edukalt läbi on teinud. Olles ise ammune sotsiaaldemokraat, olen olnud temaga kui veendunud konservatiiviga eriarvamusel paljudes konkreetsetes küsimustes. Oma parlamendigrupi liikmena on Tunne Kelam tugev väitleja vastaspoole argumentide kummutamisel. Sõbrana on ta usaldusväärne ja siiras inimene. Nõnda siis eelistangi temaga vestelda pigem vabadusest, inimõigustest ja muusikast kui majandus- ja sotsiaalküsimustest.
Jäägrid ei saanud aru, miks Eesti Vabariik (mille eest nad olid valmis surma minema!) ei taha nende teeneid. Miks taheti neid kaitseväest kõrvaldada, neid vennatapusõjaga ähvardades hävitada? Selle raamatu lugejale saab selgeks, et edasi tegutsenud ENSV nomenklatuur ja nendega liitunud nn uus eliit lihtsalt kartis Pullapää Jäägerkompaniid. Kui see vaba kodaniku vaim oleks meie Kaitseväes saanud valdavaks, poleks olnud pikka pidu ka nende korrumpeerunud võimul.
"See jutustus sündmustest, mis viisid DNA kui geneetilise alusmaterjali struktuuri lahendamisele, on mitmel viisil ainulaadne. Kõigepealt pakub jutustus teaduslikku huvi. DNA struktuuri avastamine Cricki ja Watsoni poolt ja selle bioloogiline tähendus oli üks sajandi suurimaid teadussündmusi. Sellest on inspiratsiooni saanud hämmastavalt palju teadlasi. Biokeemias põhjustas see plahvatuse, mis kujundas ümber kogu teadusharu. Olen üks nendest, kes on sundinud autorit kirja panema oma mälestused, niikaua kui need veel tema peas värsked on, teades kui väärtuslikud need teaduse ajaloo jaoks on.
Tulemus ületab ootused. Viimased peatükid, milles nii eredalt kirjeldatakse uue idee sündi, on nagu suurejooneline draama, kus pinge tõuseb ja tõuseb kuni lõpliku haripunktini. Ma ei tea ühtegi teist näidet, kus lugeja saaks nii vahetult jagada uurija püüdlusi ja kõhklusi ning lõpuks võidurõõmu."
Raamat on pühendatud professor Marika Mikelsaarele tema 70. juubeli puhul. Siin leiab käsitlemist tema elu-, teadus- ja perekonnalugu. Sõna saavad tema õpilased, õpetajad, kolleegid kodu- ja välismaalt, sõbrad ja pereliikmed. Marika Mikelsaar on Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja meditsiinilise biotehnoloogia erakorraline professor. Neljakümne viie tööaasta jooksul on ta kasvatanud endale aukartust äratava koolkonna - 10 tema akadeemilist õpilast on kaitsnud doktoriväitekirja, 6 õpilast magistriväitekirja ning 3 õpilasel on doktoritöö valmimas.
Kremli naised on vajunud kui sete Venemaa meeletu kahekümnenda sajandi ajaloo sündmuste põhja. Kes need naised olid? Missugune on olnud nende roll ajalooprotsessis? Kas nad olid vaid oma hirmuäratavalt suurte ja mõnikord tühiste meeste kahvatud varjud või oli neil täita hoopis muu ülesanne? Kõik selle raamatu kangelannad on tähtsad. Nad on olnud Nõukogude riigi esimese või siis teise või isegi kolmanda mõjuvõimsa mehe väljavalitud, abikaasad ja armukesed. Nende elu jõuab meieni uuringute, mälestuste, arhiivimaterjalide, käsikirjade, dokumentide, aga ka legendide ja kuulujuttude kaudu. Seda kõike täiendab autori isiklik vaatenurk, mida on aidanud kujundada võimalus aeg-ajalt selle omapärase Kremli-maailmaga kokku puutuda.
Eesti soolopurjetaja Uku Randmaa osales 2018. aastal ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusel Golden Globe Race. Võistlusel, mis toimub alati samasuguste navigeerimisvahenditega, mis olid kasutusel siis, kui see 1968. aastal ellu kutsuti. Ei mingit moodsat tehnikat ega sidepidamisvõimalusi. Rääkimata võimalusest vahepeal end mõnes sadamas sirutada. Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma" on sümbioos kahest maailmast: merest ja mandrist, ka siseelust ja välistest tingimustest. Karmil merel pidas Uku päevikut ja omamoodi merekaruelu elas samal ajal tema naine, Maibi, kes hoolitses nende pisikeste kaksikute, ühe tiineri ja terve kodu eest. Kui Uku hoidis merel lippu kõrgel, siis samal ajal tegi seda ka Maibi, kaks jalga kindlalt maa peal, sõna otseses mõttes. Selles raamatus põimuvad ja põrkuvad kahe inimese mõtted ja emotsioonid, sest kerge polnud kummalgi. Kuid sellest raamatust koorub välja ka suurem mõte – kui tähtis on ikkagi armastus. Ja kuidas see püsima jääb, kui teineteisest nii kaugel ollakse.
"Himaalaja jutud" on ühtaegu vaimukas ja kurb reisikiri elust maailma katusel – Himaalaja piirkonnas, kus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis kaovad inimesed; kus plahvatavad pommid ja hävivad kultuurid; aga kus seikleb ka kentsakaid rändureid ja peetakse Tiibeti olümpiamänge. Eluterve sarkasmiga kirjeldatud seiklustest võtavad teiste seas osa popkunstnik Kiwa ja üks Eesti riigikogu liige, kel tuleb rinda pista rohelise tšilli ja kohaliku riietumiskultuuriga.
Lugu Eestimaa naisest, kes võtab end töölt vabaks, et teha vaid seda, mida tegelikult tahab. Nii abistab ta põhumaja ehitamisel, müüb Pärnus keraamikat, sorteerib Austraalias postkaarte, sukeldub Lõuna-Hiina meres, seikleb Malaisias ja Laoses ning proovib ära taluelu Võrumaal.
Reisimuljete raamat on sündinud turismimatkadest kolmele üksteisest mitmeti erinevale maale. Isepalgelised on need maad nii geograafiliselt kui demograafiliselt ja see on tinginud iga reisikirja juures erinevat vormi ja lähenemist ainele. Kui lugejaisse on nii soome kui saksa rahva, nende maa, kultuuri, tavade, harjumuste jne. suhtes juurdunud ajapikku oma teatud ümar ettekujutus, siis Bulgaaria seevastu on enamusele eestlastest veel võrdlemisi avastamata maa. Seda arvestades on Soome ja Saksa puhul antud võimalikult vähem teatmelist materjali ning lähtutud enam vahetutest muljetest ja emotsioonidest. Bulgaariast kõneldes on aga autorite soov, et teatud ekskursid ühte või teise valdkonda võiksid seda maad tutvustada.
"Elust kirju" algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab...
"Krimmi päevik" on humoorikas sissevaade Ukraina külaromantikasse ja Krimmi elanike, eelkõige seal elavate eesti juurtega inimeste eluolusse ja identiteeti. Kõrvuti kohalikuga kajastuvad raamatus ka autori enda tunded – raske algus võõrastes ja kasinates oludes, kodunemine ja teistkordne naasmine keskkonda, mis oli algul vastumeelne ja tundmatu. Raamat on saadaval kahe erineva kaanepildiga, vali endale sobivam! Tiina Rekand elab alates 2008. aasta sügisest Krimmi eestlaste keskuseks olevas Krasnodarka külas, kus kogub materjali sealse eestlaskonna kohta, ja töötab Aleksandrovka keskkoolis, õpetades kohalikele eesti keelt ja kultuuri.
20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Saksa arheoloog ja kirjanik Heinrich Alexander Stoll tutvustab oma faktoloogilises romaanis koobaste avastamislugu, sealseid väljakaevamisi, esimesi tulemusi käsikirjade tekstide tundmaõppimisel ja tõlgendamisel.
Maailmakuulsa norra teadlase ja rännumehe haarav jutustus tema esimesest tuntuks saanud reisist Fatu-Hiva saarele Vaikses ookeanis, kus ta elas pärismaalaste primitiivset elu täis seiklusi ja ohte. Raamatu väärtust tõstavad eluloolised kõrvalepõiked.
Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.
Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.
Jaan Krossi ja Ellen Niidu reisikiri 1964. aastal toimunud reisist Türgimaale, Egiptusesse ja Kreekasse.
„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”
Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
Neli pikemat reisikirja, mis on sündinud erinevates maades asuvate kirjanike loomemajade külastamise viljana.
Žanriliselt kirev raamat ühendab endas reisipäevikut, ühiskonna- ja kultuurikriitikat, esseistikat ja belletristikat, mitmes laadis vaateid elule ja inimesele.
Autor kutsub lugeja endaga pihtimuslikule teekonnale, milles erinevates häälestustes ja motiivides kordub raamatu põhiteema, universaalse armastuse otsing.
Omalaadsed rännakud ajas ja ruumis kulmineeruvad raamatu poeetilises nimiloos.
Autorilt:
"Olen selles raamatus suurel määral kasutanud autentset materjali Cooki, Forsteri, Wrangeli, Dahli, Saueri, Billingsi, Middendorffi, Cochrane’i, Mülleri, Baeri, Bogorasi, Maasiku, Jochelsoni ja Ehini teostest ning oma reisipäevikutest. Ometi ei käsitle mu raamat Kirdeväila avastamislugu."
Selles raamatus viib autor lugeja A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" tegevusmaile, jutustades köitvalt suurteose tegelaste algkujudest, Vargamäe minevikust ja tänapäevast.
Raamat on illustreeritud fotodega.
Sisukord:
Kas võtame püssi kaasa?
Puuvillapealinn linnulennult
Köie otsas mööda Tjan-Šani
Bibi Hanumi polnudki!
Läbi kõrbe -- kaamelil ja parvel
Tšinghis-khaaniga ühes saunas
Tuhandeaastane maa ja kümneaastane pealinn
Mis mul veel meelde tuli
Sisukord:
* Saladusteta saladuslik Tiibet
* Elav jumal
* Tee lõunast
* Tee põhjast
* Kuru taga, teine ees ja Lhasa on nii kaugel
* Tee ohte täis, umbusk ent sajakordselt hirmsam
* Jumalate ja inimeste saladused
* Autori järelsõna
* Lisad
* Lisa 1. Teemantsuutra
* Lisa 2. Õnneliku maa suutra
* Lisa 3. Tekstis esinevate tiibeti ja sanskriti pärisnimede ja terminite kirjutamisest eesti keeles
* Lisa 4. Edasiseks tutvumiseks Tiibetiga