Biograafiad ja memuaarid

Kui räägitakse filmidest, siis esmalt ikka peaosades olevatest näitlejatest, sest lugu jutustatakse läbi nende. Rõhutatakse ka režissööri, kes on kogu filmiorkestri dirigent. Operaator aga, tänu kellele kogu jutustus oma valguse ja varjude maagiaga tegelikult ekraani jaoks talletatakse, jääb sageli pisut varju. Nii on ka Alar Kivilo, eestlastest maailma kinokunstis kõige kaugemale ja kõrgemale jõudnud operaator, jäänud paljude eestlaste jaoks mõneti varju. Nüüd astub Alar ise esmakordselt suure ekraani keskele valgussõõri – raamatus “Operaator”, mis on ta enda kirja pandud jutt oma elust ja tööst, alates sünnist Montreali väliseesti peres kuni Hollywoodi kõrgemasse filmitegijate ešeloni tõusmiseni, lisaks filosoofilised sissevaated filmimaagia loomisesse ning ligi tuhat fotot. “Operaator. Meie mees Hollywoodis” võiks olla kohustuslik lugemine filmikeelt alles õppivatele noortele, aga ka tõsistele filmihuvilistele, ja loomulikult kõigile, kes tahavad kaasa elada ühe meie mehe, eestlase saamisele meie meheks Hollywoodis. Raamatu idee sündis aasta eest, kui Alar Kivilo sai PöFFi elutöö preemia. Nüüdseks, uue PöFFi ajaks, on ta elu töö ka lahti kirjutatud. “Alar Kivilo on küll maailmas kõige tuntum Eesti kinematografist, aga ma ei tea lihtsamat, sõbralikumat ja lahkemat inimest. Ta pole hoidnud oma rikkalikke kogemusi vaka all, vaid on jaganud neid ka Eestis, olles eeskujuks paljudele meie noortele operaatoritele.” – Tiina Lokk, PöFF-i juht “Oled puhunud elu sellesse filmi [The Choice] ja sinu töö on veel üks särav tegelaskuju selles.” – Teresa Palmer, näitleja “Selle nägemispiiril oleva värina ja virvendavate varjude terviseks, mis me ekraanile heitsime.” – Scott Hicks, režissöör “Sinu näoilme [kaamera taga] on mulle alati viimaseks jah-sõnaks.” – Dana Delany, näitleja Mida oskan öelda? Oled niivõrd vajalik partner. Iga päev imetlen su loovust ja tööeetikat ja elujanu. – Kyra Sedgwick, näitleja ja režissöör “Alar Kivilole, meie operaatorile. Kui te näinuks, milline ma nägin välja hommikul ja milline lõpuks filmis – kaks väga erinevat asja.” – Sandra Bullock, näitleja

Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse võtmeprobleeme. Siin ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi.

Eesti Ajalehtede Liidu 2007. aasta parima arvamusloo autor.

Tutvu Joosepi erakordse seiklusjutuga, mis viib sind Paapua Uus-Guinea lopsakasse
džunglisse ja kohalikele küla- ning linnatänavatele! See on kirega kirjutatud raamat ühe eesti noormehe viis kuud kestnud rännakust teises maailma otsas. Riigis, mis on täis kummalisi tavasid, värvikaid inimesi ja ainulaadset ahhetama panevat loodust.

Lugeja saab osa Joosepi igapäevaelust, põnevatest teaduslikest välitöödest ja ehedatest
kultuurikogemustest, mis ajavad naerma ja panevad imestama. Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad tõelisi seiklusi ja värvikaid lugusid. Haarav ja humoorikas raamat, mis lennutab lugeja vihmametsa, vulkaani kraatrisse, koopasse ja ühepuupaati, muuhulgas rinda pistma dinosauruse mõõtu kaasuaride, beetlipähklite ja nõidumistega.

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Heinart Puhkim töötas aastatel 1997 kuni 2009 ehk kaksteist aastat BLRTGrupi personalidirektorina. Selle aja jooksul sai seni natuke salapärasest ja kinnisest Kopli laevaremondi tehasest edukas ning avatud rahvusvaheline merenduslik tööstuskontsern. Kuidas seda asja päriselt ehk seestpoolt vaadates tehti? "Te mõtlete ja tegutsete siin kaks korda kiiremini kui Tallinnas keskmiselt," võttis asja kokku kvaliteedi juhtimise välishindaja. Ettevõtte Leetu laienemine on praktilise ärikirjelduse õppematerjal kõigile soovijatele. Kontserni aktsionäride omavaheline jõukatsumine on inimlikus plaanis kahetsusväärne aga äriliselt vägagi mõistetav. Püüan anda vastuse Robert Nermani poolt minule esitatud küsimusele: "Seleta lõpuks eesti rahvale ära,kas Fjodor Berman on geenius või kavalpea?" Arvan, et suudan raamatus vastata ka paljude teiste lugejate küsimustele, keda kõnetab praeguse Eesti suurima omamaise tööstusettevõtte edulugu.

"Seestpoolt välja" on sügavalt autobiograafiline teos. See on suur arenemise ja armastuse lugu, sest elu on viinud kodust kaugele. Saab öelda ka, et meditatiivne teos, sest see suur kandam, mis on kogunenud – see tuleks maha laadida, sest muidu poleks jaksu edasi minna. 
Autor kirjutab väga ausalt ja avameelselt Eestis elamisest, unistustest, armastuse leidmisest, laste kasvatamisest, õpingutest Ameerikas ja ka ameerikalikust eluviisist. Lugudest kumab läbi suur koduigatsus ja mõistmine, kui hea oli Eestis elada ja et siinelavad inimesed võiksid oma kodumaad rohkem väärtustada. Samuti on mitmed peatükid pühendatud lastele, et nad oma päritolu ja ema räägitavat keelt ei unustaks ning hoiaks seda.
Antud raamat on hea lugemisvara nii neile, kes tahaksid ameerikalikust elustiilist rohkem teada ja adekvaatsemat pilti saada ning ka neile, kes huvituvad geograafilisest elukeskkonnast täpsemalt.
Juba sellepärast tasub lugeda, et teosest õhkab väga palju positiivsust ja keskendumist enesearengule, et olla parem ema, abikaasa, tütar, õde, sõber – olla hooliv ja tolerantne inimene, sest ühiskond vajab inimesi, kellele saab toetuda, kui eluraskused vaiba jalge alt ära tõmbavad.

Elulooromaan Leonardo Da Vinci elust

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Mena Suvari mälestusteraamat

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest

"Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem," meenutab Ülo Siimets. "Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu." Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki. Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm. Soovitan raamatut "Eesti poisid Tšuktšimaal" kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. Hendrik Relve, rännu- ja kirjamees

Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks? Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks. Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree. Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

Nad kohtusid ühes okupeeritud Pariisi kohvikus. Naine oli kahekümne ühe, mees kuuekümne kahe aastane, üks algaja kunstnik, teine tuntud kunstigeenius. Nad armusid. Francoise Gilotist sai Pablo Picasso modell, armuke, viies elukaaslane ning kahe lapse ema. Oma memuaarides dokumenteerib Francoise Gilot nende kümme aastat kestnud kirgliku, ent konfliktiderohke armastusloo nii, nagu suudab üksnes naine, kes on tuttav ka mehe elu intiimse küljega ega soovi seda enda teada jätta. Raamatu ilmumise vastu otsis kõigi poolt lugupeetav Pablo Picasso abi isegi kohtust.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Maailmakuulsa norra teadlase ja rännumehe haarav jutustus tema esimesest tuntuks saanud reisist Fatu-Hiva saarele Vaikses ookeanis, kus ta elas pärismaalaste primitiivset elu täis seiklusi ja ohte. Raamatu väärtust tõstavad eluloolised kõrvalepõiked.

Monograafia käsitleb NSV Liidu rahvakunstniku Hendrik Krummi elu- ja loometeed. Rohke fotomaterjali abil püütakse heita põgus pilk laulja aastatepikkusele tööle teatris ja kontserdilaval.

Eesti ja soome kirjandusse kuuluv Aino Kallas (1878-1956) avaldas viimastel eluaastatel viies köites oma päevikud. Päevikule omaselt on need intiimsed ja pihtimuslikku laadi ülestunnistused, millel on avar kultuurilooline taust. Eesti keeles ilmusid päevikud 1954-1960 Torontos. Käesolev "Hingesild" on päeviku kolmas köide - kulminatsioonivaatus - mis esitab Aino Kallast tema elu kõige keerulisematel ja õnnelikumatel aastatel; see on murrangu, suure tundetõusu ja järsu käänukoha aeg tema elus. "Hingesilla" leheküljed on aastaist 1916-1921, millesse langeb kohtumine Eino Leinoga. Põhiosas ongi see Aino Kalda ja Eino Leino raamat - kahe suurvaimu isiklikult läbielatud lugu, täis pingeid, tõuse ja mõõnu, ometi pole see romaan, vaid tegeliku elu kujutus.

India looduseuurija ja jahimehe Jim Corbett'i jutustused paeluvad asjatundlike kirjeldustega India omapärasest loodusest, keskendudes inimesesööjate kiskjatega seotud ohtudele. Autor kirjutab oma kohtumistest tiigrite ja leopardidega; palju huvipakkuvat leiab lugeja ka India olustiku ja rahva kohta.

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Kremli naised on vajunud kui sete Venemaa meeletu kahekümnenda sajandi ajaloo sündmuste põhja. Kes need naised olid? Missugune on olnud nende roll ajalooprotsessis? Kas nad olid vaid oma hirmuäratavalt suurte ja mõnikord tühiste meeste kahvatud varjud või oli neil täita hoopis muu ülesanne? Kõik selle raamatu kangelannad on tähtsad. Nad on olnud Nõukogude riigi esimese või siis teise või isegi kolmanda mõjuvõimsa mehe väljavalitud, abikaasad ja armukesed. Nende elu jõuab meieni uuringute, mälestuste, arhiivimaterjalide, käsikirjade, dokumentide, aga ka legendide ja kuulujuttude kaudu. Seda kõike täiendab autori isiklik vaatenurk, mida on aidanud kujundada võimalus aeg-ajalt selle omapärase Kremli-maailmaga kokku puutuda.

Näitlejad Aarne Ükskülast Üllar Saaremäeni, Liina Olmarust Marika Vaarikuni pajatamas teatri- ja elulõksudest, unistustest ja hobidest. Lisaks kolleegide iseloomustused ja raamatu autori esseed. Kuraditosin eredat ja erinevat isiksust – kokku üks võimalik koondportree eesti näitleja mõttemaailmast 21.sajandi alguses.

Lähenevad rannad: reisid 130. ja 160. meridiaani vahel.

Sisukord:
Neljamõõtmelises maailmas
Aknal ja väravas
Tuulte häll
Eelviimane sekund
Põlenud kivid
Ühte ja teist, ka traagilist
Ookeani tühjal rannikul
Eilsest homsesse
Kuumad kosed
Teelahkmel
Me jääme võlgu
Julia trumm

1921. aasta augusti lõpul pakuti Oskar Kallasele saadikukohta Londonis. Oskar Kallas kõhkles veel esialgu mõnevõrra, kuid Aino Kallas nägi kohe selle ettepaneku suuri võimalusi ja veenis abikaasat nõustuma: "Mis siis! – hüpakem siis ometi kord ookeani. Piisab tiikidest!" Oskar Kallase kõrval sai Aino Kallasest tuntud isik nii Londonis resideerivate diplomaatide kui ka Londoni intellektuaalide hulgas. See oli Aino Kallase jaoks nii loominguline kui ka seltskondlik tippaeg. Käesoleva raamatu kaante vahele on kokku kogutud enam-vähem kõik, mida Aino Kallas on oma Inglismaa-aastate kohta mälestuskildude vormis avaldanud.

"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."

Fotokroonika elust ja loomingust.

Tuntud Iisraeli riigitegelase autobiograafia, keda võib panna ühte ritta sääraste 20. sajandi kuulsate naispoliitikutega nagu Indira Gandhi, Benazir Bhutto ja Margaret Thatcher.Raamat peaks huvi pakkuma niihästi poliitikutele kui ka tavalugejatele, luues värvika pildi ühe väikeriigi loomisest ja sellega kaasnevatest raskustest (araablaste vaenulikkus, Teise maailmasõja üle elanud juudi pagulaste tulv). Peale selle annab autor ülevaate nn. Palestiina probleemi tekkimisest ja arenemisest, mis ei ole lahendatud veel tänapäevalgi ja püsib endiselt maailma ajakirjanduse uudistes. Me näeme suurriikide kahepalgelist poliitikat, kes omavahelises rivaalitsemises kasutavad ära väiksemaid rahvaid. Golda Meiri viljakas ja pikk elutee jõudis lõpule 1978. aastal. Raamat tema elutööst on sama vaheldusrikas ja põnev kui kogu Iisraeli riigi loomise ja arenemise lugu.

"Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud." Artur Adson Paul Pinna (1884?1949) sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava. Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914?15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi. Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918?22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõda töötas elu lõpuni Estonias.

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses. Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

Paruness von Meck, üheteistkümne lapse ema, asjaarmastaja muusik, armub Tšaikovskisse – muusika pärast – ja pakub talle alatist toetusraha, et helilooja saaks pühenduda üksnes muusikale. Leping sõlmitakse ühel tingimusel: nad ei kohtu iialgi. Neljateistkümne aasta kestel maksiski paruness Tšaikovskile üsna kopsakaid summasid, ainsaks vastutasuks ulatuslik kirjavahetus, milles helilooja jagab parunessiga oma vaateid muusikale, kirjandusele, ajaloole, poliitikale.

Statistiline ülevaade, isikuandmed, kinnipidamiskohad jm. Lennart Meri ja Mart Siimanni saatesõnad.

Päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja muidugi ka autori enda viljaka loomingu põhjal valminud raamat tutvustab Raimond Kaugveri sündmusterohket elukäiku, vaadeldes tema kujunemist armastatud rahvakirjanikuks. Tegu on esimese tervikliku Raimond Kaugveri elulooga. Sirly Hiiemäe (1976) on Eesti kirjandusteadlane, pedagoog ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud romaanid „Elu hinnakiri“ (2012), „Bucket list“ (2018), „Jalgadega ajamullas“ (2019), „Kõrkjaarm“ (2022) ja monograafiad „Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu“ (2019) ning „Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman“ (2021).