Biograafiad ja memuaarid

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi. Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks. Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale. „Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Need 317 romantilist ja avameelset armastuskirja kahe aasta vältel 1956–1958 peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu ligi 70 aastat tagasi Rootsis Stockholmi eeslinnas Stuvstas ja ülikoolilinnas Uppsalas. Eesti pagulusel oli hiilgeaeg, ühiskondlikud tavad üsna teistmoodi kui praegu. Kirjavahetus oli peamine kontakti pidamise viis, sest kaugekõned olid kallid, kinodes filmitsensuur alla 15-aastastele lastele, erootikas ja seksuaalsuses suurem vabadus sündimas ning kirjade autorid 22 ja 23 aastat vanad. Kirjavahetus moodustab omaette terviku ja sisaldab ka joonistatud pilte, mida siin on tekstidena kirjeldatud

Kui räägitakse filmidest, siis esmalt ikka peaosades olevatest näitlejatest, sest lugu jutustatakse läbi nende. Rõhutatakse ka režissööri, kes on kogu filmiorkestri dirigent. Operaator aga, tänu kellele kogu jutustus oma valguse ja varjude maagiaga tegelikult ekraani jaoks talletatakse, jääb sageli pisut varju. Nii on ka Alar Kivilo, eestlastest maailma kinokunstis kõige kaugemale ja kõrgemale jõudnud operaator, jäänud paljude eestlaste jaoks mõneti varju. Nüüd astub Alar ise esmakordselt suure ekraani keskele valgussõõri – raamatus “Operaator”, mis on ta enda kirja pandud jutt oma elust ja tööst, alates sünnist Montreali väliseesti peres kuni Hollywoodi kõrgemasse filmitegijate ešeloni tõusmiseni, lisaks filosoofilised sissevaated filmimaagia loomisesse ning ligi tuhat fotot. “Operaator. Meie mees Hollywoodis” võiks olla kohustuslik lugemine filmikeelt alles õppivatele noortele, aga ka tõsistele filmihuvilistele, ja loomulikult kõigile, kes tahavad kaasa elada ühe meie mehe, eestlase saamisele meie meheks Hollywoodis. Raamatu idee sündis aasta eest, kui Alar Kivilo sai PöFFi elutöö preemia. Nüüdseks, uue PöFFi ajaks, on ta elu töö ka lahti kirjutatud. “Alar Kivilo on küll maailmas kõige tuntum Eesti kinematografist, aga ma ei tea lihtsamat, sõbralikumat ja lahkemat inimest. Ta pole hoidnud oma rikkalikke kogemusi vaka all, vaid on jaganud neid ka Eestis, olles eeskujuks paljudele meie noortele operaatoritele.” – Tiina Lokk, PöFF-i juht “Oled puhunud elu sellesse filmi [The Choice] ja sinu töö on veel üks särav tegelaskuju selles.” – Teresa Palmer, näitleja “Selle nägemispiiril oleva värina ja virvendavate varjude terviseks, mis me ekraanile heitsime.” – Scott Hicks, režissöör “Sinu näoilme [kaamera taga] on mulle alati viimaseks jah-sõnaks.” – Dana Delany, näitleja Mida oskan öelda? Oled niivõrd vajalik partner. Iga päev imetlen su loovust ja tööeetikat ja elujanu. – Kyra Sedgwick, näitleja ja režissöör “Alar Kivilole, meie operaatorile. Kui te näinuks, milline ma nägin välja hommikul ja milline lõpuks filmis – kaks väga erinevat asja.” – Sandra Bullock, näitleja

Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse. Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime. Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust. John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Tõesti on nii, et õnne peab elus olema.

Mind hoiab elus, kui ma saan laval mängida.

Kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

–HELGI SALLO

Raamat annab teile võimaluse rännata koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta oli 1964. aastal tulnud, et jääda. Lavale ja meie ellu.

Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb ja mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka meie aeg.

Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse „väiksed nipid, väiksed trikid”, kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika (Vana Baskini Teatri suvelavastuses „Metsas ei kuule su karjumist keegi”)?

Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis „Õnne 13”. – „Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on kõik hästi.” (tsitaat raamatust).

Poisid ja tüdrukud hüüavad näitleja Sallot tänaval kohates „Alma! Alma!” ja küsivad käe peale autogrammi.

Raamat hõlmab aega alates aastatest, mil autor oli Treffneri koolipoiss 1950ndatel kuni ta tõusuni tänase maailma kosmoseteaduse püramiidi tippu. Treffneri poiste hilisemat saatust kirjeldab autor värvikalt. Nõmmik ise lõpetas Moskva Ülikooli ja töötas hiljem ülikooli kuulsas tuumafüüsika instituudis. Kosmosefüüsikuna pühendus ta kosmilise keskkonna ja planeetidevaheliste radiatsiooniväljade uurimisele. Tema nime kannab kosmose radiatsioonimudel „R. Nymmik, ISO Standard No. 15390”.

Riho Nõmmik (1936), selge pilgu ja terava sulega kosmoseteadlane (PhD 1998) vaatleb kosmost, maailma ja tänast Eestit realistliku vaatenurga alt. Ta kirjeldab raamatus ilmaruumi ilu ja täiuslikkust, ent põhjendab, miks on kosmos inimvaenulik keskkond ja unistus inimese elust Marsil kuulub täna veel ulme valdkonda. Nõmmiku stiil on sarmikas ja originaalne: otsekohest ütlemist ja ägedat sõnakust mahendab nukker huumor (kohati must huumor). Kuid raamatust õhkub ka soojust ja armastust, kui ta räägib oma emast ja sõpradest-füüsikutest.

Autorile meeldib diskuteerida. Ta soovib ka lugejaga alustada väitlust:
– Inimkonna unistusest „vallutadaˮ Marss – mida ütleb selle kohta loodus?
– Mis on tänapäeva ühiskonna kolm ulmet?
– Miks Maa magnetväli meenutab kangesti neid konnapoegi, keda Miku ja Manni kunagi sauna taga tiigi ääres püüdsid?
– Kas olla globaalne eestlane või jääda rahvuskaaslaseks? Jne.

Riho Nõmmiku teose teine peategelane on tema ema, omaaegne Tartu ülikooli geograafiadoktor Salme Nõmmik (1910–1988), kellele on raamatus pühendatud omaette peatükk. Kirjeldatakse, kuidas prof. Salme Nõmmiku käsitluses sai algelisest nõukogulikust majandusgeograafiast tuleviku teadus – inimgeograafia.

Sissejuhatuses selgitus raamatu pealkirja kohta:
Kaks teed teaduses.
Üks tee Maal. Teine tee Kosmoses.
Üks tee – geograafias. Teine tee – kosmoseteaduses.
Esimene tee – ema, Salme Nõmmiku tee.
Teine tee – poja, Riho Nõmmiku tee.
Mõlemad olid teerajajad. Mõlemad raiusid teadusetihnikus oma iseseisvat rada.

 

Raamatusse on lisatud ajakirjas Akadeemia 2020. aastal ilmunud Riho Nõmmiku artiklid „Teadusega Maalt Marsile” ja „Koloniseerime kosmose. Laipadega?”, mis ilmuvad ajakirja toimetuse nõusolekul.

Heinart Puhkim töötas aastatel 1997 kuni 2009 ehk kaksteist aastat BLRTGrupi personalidirektorina. Selle aja jooksul sai seni natuke salapärasest ja kinnisest Kopli laevaremondi tehasest edukas ning avatud rahvusvaheline merenduslik tööstuskontsern. Kuidas seda asja päriselt ehk seestpoolt vaadates tehti? "Te mõtlete ja tegutsete siin kaks korda kiiremini kui Tallinnas keskmiselt," võttis asja kokku kvaliteedi juhtimise välishindaja. Ettevõtte Leetu laienemine on praktilise ärikirjelduse õppematerjal kõigile soovijatele. Kontserni aktsionäride omavaheline jõukatsumine on inimlikus plaanis kahetsusväärne aga äriliselt vägagi mõistetav. Püüan anda vastuse Robert Nermani poolt minule esitatud küsimusele: "Seleta lõpuks eesti rahvale ära,kas Fjodor Berman on geenius või kavalpea?" Arvan, et suudan raamatus vastata ka paljude teiste lugejate küsimustele, keda kõnetab praeguse Eesti suurima omamaise tööstusettevõtte edulugu.

Teel kompass mõõdab mitmeid ilmakaari,
meid õõtsutavad ookeani veed.
Ja võõraid sadamaid ja võõraid saari
me näeme pikal, pikal mereteel.
Juhan Smuul

Eestlased on aegade vältel olnud mererahvas. See raamat räägib Tapal sündinud eesti poisist Paulist, kes noormeheks sirgudes õppis Tallinna Merekoolis meremeheks ja hiljem laevakapteniks tõusis. Paul Rohtlaane (1930–2020) mälestustes avaneb maailmamerd sõitnud meremehe põnev ja seiklusrikas, tihti väga karm elu. Taustaks maailmas toimunu ja Eesti elu möödunud sajandi teisel poolel. Laevakapten Rohtlaan kirjeldab põnevalt ka aastaid, mis järgnesid pärast riigi iseseisvuse taastamist.

Minu missiooniks on kübeke ilu luua.
Kõik õnnelikud tunded ladestuvad meis ning millal ja mis kujul nad väljenduvad, seda ei tea kunagi.
Dialoogid õpilase ja õpetaja vahel võivad mõlemale osapoolele väga väärtuslikud olla.
Raamatutel on oma elud ja inimesel oma suhted igaühega neist.
Iga inimene ise on justkui mõistatus.
Imelik küll – ma võin tunda õnne, kui vaatan silma oma koerale. Ta vaatab mind pikalt ja ma olen kindel, et ta tahab midagi öelda.
Eino Tamberg

Raamat koondab helilooja Eino Tambergi (1930–2010) mõtteid elust, muusikast, raamatutest, inimestest, armastusest, õnnest. Tervikuna on avaldatud abikaasa Mairele pühendatud laulutsükkel „Peeglitrikid. Op. 137. Kolm laulu Margaret Atwoodi, Viivi Luige ja Doris Kareva sõnadele / Mezzosopranile, flöödile, vibrafonile ja tšellole” (2010). Juures ka noodigraafika. Esmakordselt ilmus raamatus Eino Tambergi noorpõlveluule.
Kui tuleb sügis, meelitab mind kevad
Ja kevadel mind paelub hilissuvi.
Ma käratsen, kui soovitakse rahu,
Kuid vaikselt istun lärmajate seas.

Raamatu lõpus loetelud E. Tambergi teoste maailmaesiettekannetest väljaspool Eestit ja helilooja enda hinnangul olulisemad teosed loomeperioodide järgi.

See on õnnelik juhus, et olen saanud kirjutada mõned raamatud. Olen püüdnud lisada loetavale ka iseennast, jätta endast mingi jälg, enne kui aeg nagu sügisene karge meri selle, mis olnud, olematuks uhub.
Mind on alati huvitanud isiksused ja nende võlu, mis on jäävad väärtused ja „mille sära aeg ei vii”, kui tsiteerida Blokki.
Kergeid intervjuusid tuleb üliharva ette. Millegipärast on alati raske.
Kas armastusest on üldse midagi suuremat? Võib-olla ainult elu ja surm?
Kuulsus on meeldiv, kui sa ise ei pea selle all kannatama.

Kogumik „Puudutused ja jäljed” sisaldab valiku mõtteid karismaatilise telereporteri Urmas Oti (23. aprill 1955–17. oktoober 2008) raamatutest, mis on aastatel 1994–2012 ilmunud kirjastuselt SE&JS. Valik on tehtud raamatutest „Playback” (1994), „Carte blanche” (1995), portreeraamat Erika Salumäest „Surprise” (2002), „Asmerid. Topeltpeeglis” (2007) jt. Kasutatud on fragmente Urmas Oti intervjuudest Käbi Lareteiga raamatus „Eksiil” (1997) ja Karin Saarseniga raamatus „Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi” (2006).

Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.

Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).

Teose „Selle kevade tervitus” saatesõnas tuletab VIIVI LUIK meelde oma eelmist esseedekogu „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017): „„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”

Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud ühes väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust...”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.

Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siin on seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemäng „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.

Lugedes leiate end ajarändurina, kes elab ühekorraga nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka on nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.

Monograafia võtab kokku skulptor Tiiu Kirsipuu elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest; üritustest, milles ta on osalenud ja mida ta on kureerinud.

Tiiu Kirsipuu on Tallinnas elav ja töötav vabakutseline skulptor, kelle looming mahub vahemikku 1,4-sentimeetrisest mündist kuni 8 m pikkuse puuskulptuurini. Tema töödes leidub nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning oma ideede teostamisel on ta kasutanud väga erinevaid materjale.
Produktiivse kunstnikuna on Kirsipuul olnud palju isikunäitusi nii Eestis kui välismaal, ta on loonud arvukalt töid avalikku ruumi, osalenud grupinäitustel ja skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja workshop’e, kujundanud hauatähiseid jpm. Talviti on ta nautinud jääskulptuuride tegemist.

Skulptori üheks tuntuimaks avaliku ruumi tööks on „Kahe Wilde kuju” Tartus Vallikraavi tänaval (1999). Teose koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004).

Lisaks mitmetele teistele preemiatele on skulptor saanud Anton Starkopfi nim skulptuuripreemia (2010) ja Kristjan Raua preemia (2010). Aastal 2019 tunnustati Kirsipuud Eesti Vabariigi Valgetähe 4. klassi teenetemärgiga, aastal 2024 Viljandi linna aastapreemia ja teenetemärgiga ning Tartu Ülikooli teenetemärgiga.

Sada aastat tagasi pakuti meie inimeste edasikestmiseks välja puu, kivi ja järv. Selle kõrvale sobisid ka maalähedane kell, piibel ja Jumal.

Südamearst asetab südame sees kõik paika, puhastab veresooned, sätib kambrid korda, korrastab klapid, vaatab, et lihas töötaks – aga väline karp? See on sauruste aegadest saadik sama. Keegi pole proovinudki seda disainida.

Tundke ära kannatlikud inimesed! Üha suurem defitsiit, aga meditsiinis on nad hindamatud.
Mis on siin maapealses üürikeses elus kõige tähtsam? Lähedase inimese olemasolu,
hoolivus ja headus.

Kes võiksid pretendeerida tiitlile „Eesti süda 100”? Dr. Rein Vahisalu eelistus: Jaan Poska, Paul Keres, Jaan Saul, Kihnu Virve.
Rein Vahisalu

Südamearst Rein Vahisalu kirjutab oma raamatus „Südamelt ära” arstikunstist ja arsti ning patsiendi omavahelise suhtlemise tähtsusest. Lugeja leiab siit häid nõuandeid, kuidas oma südant kõige paremini „ära tunda”, kuidas südant igapäevaselt heas toonuses hoida ning mis on eeldused selleks, et elada kõrge eani.
Dr. Rein Vahisalul (1946) on aukartust äratav ametistaaž, ta on pikki aastaid töötanud kardioloogina Ida-Tallinna Keskhaiglas ja võtab ka täna seal patsiente vastu. Aastatel 1995–1996 oli ta laevaarstina Livonial ja Regina Baltical, mil sai rikkalikke ravitsemise kogemusi polaarreisidelt Kanada Kõrg-Arktikas ja Antarktikas.

Valikkogu
„Väikesed pildid Eestist” (jutustused)
Luulet ja mõtteid

 

„Eest ära, eluvanker veereb!
Eest ära – muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! –
Või juhi, kui sul võimsad käed!
Eest ära!” hüüab elu.

 

Anna Haava

 

Ehisköites raamat Anna Haava 160. sünniaastapäeva tähistamiseks, mis on 15. oktoobril 2024. Uues raamatus ilmub Anna Haava noorpõlve jutustuste ja luule kõrval ka valik tema mõtteid, mis on ammustel aegadel kirja pandud, ent tarvilik elutarkus tänagi.

 

Anna Haava noorpõlvejuttudest saate lugeda, kuidas inimesed vanasti elasid ja kuidas sirgus väike Anna, kellel seisis alati meeles, kuidas ülemkooliõpetaja Tann ükskord geograafiatunnis kord eestlastest rääkinud ja ütelnud: „Lätlased on vast anderikkamad, nad on elavamad, aga eestlastel on igatahes rohkem iseloomu.”

 

Anna Haava luuletusi on viisistatud üle paarisaja, paljud neist on tänaseks muutunud peaaegu rahvalauludeks. Just laulude kaudu on Anna Haava luule jõudnud rahva südamesse.

 

Teda tuntakse luuletajana, kellel on palju õrnahingelisi, nukraid luuletusi („Kui sa tuled, too mull’ lilli”, „Ei saa mitte vaiki olla”), tunderikast armastusluulet („Oh ma isegi ei tea”, „Lenda, lepatriinuke”, „Nii ta on”), uhkust sünnimaa Eesti üle („Elumere mühinasse”).

 

Miskipärast pole sugugi räägitud aga sellest, et Anna Haava on kirjutanud ka palju rõõmsatujulisi, uljaid, humoorikaid värsse. Uues kogus on avaldatud mõnigi neist („Eest ära!”, „Uudis”, „Mis Mats mõtleb”, „Vai sedasi suad mehele”, „Ilmar ise” jt.). Leiate need, nagu mõnedki ta sooja huumoriga vürtsitatud jutud raamatust.

 

Anna Haava sünniaastapäev on Eesti kultuuri suurpäev. Sõpradega kokkusaamise rõõmus päev. Nagu Anna Haava ise on kirjutanud oma luuletuses „Meie”:

 

Meie silmades säravad sädemed,
Meie põues lainetab julgus ja jõud,
Hoovab elu!

Päevaraamat. Kirjad. Tõlked

Raamatus “Üks elu” avaneb Eesti ühe väljapaistvama tõlkija Valda Raua (1920–2013) päevikute, kirjade ja märkmete kaudu nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ja seltsielu läbi aastakümnete. Ta oli poole sajandi vältel eestlaste paljude lemmikraamatute (nt. Salingeri „Kuristik rukkis”) armastatumaid tõlkijaid, inglise ja ameerika kirjanduse eesti keelde vahendajana kõrgelt hinnatud. Valda Raua tõlked haaravad oma keelelise ilu ja mõistete küllusega. „Ta oli tõeline väärtkirjanduse maiasmokk,” meenutab tütar Anu Raud. „Emal aitas püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.”

Valda Raud oli ka särav seltskonnainimene, kelles oli sarmi ja kombekust, mida rikastas peen briti huumor, mida ta täiuslikult valdas. Tema kodu oli kohtumispaik, kuhu külalised olid tihti kutsutud ja alati oodatud. Sellest kõigest ja paljust muust see raamat räägibki.

Tutvu Joosepi erakordse seiklusjutuga, mis viib sind Paapua Uus-Guinea lopsakasse
džunglisse ja kohalikele küla- ning linnatänavatele! See on kirega kirjutatud raamat ühe eesti noormehe viis kuud kestnud rännakust teises maailma otsas. Riigis, mis on täis kummalisi tavasid, värvikaid inimesi ja ainulaadset ahhetama panevat loodust.

Lugeja saab osa Joosepi igapäevaelust, põnevatest teaduslikest välitöödest ja ehedatest
kultuurikogemustest, mis ajavad naerma ja panevad imestama. Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad tõelisi seiklusi ja värvikaid lugusid. Haarav ja humoorikas raamat, mis lennutab lugeja vihmametsa, vulkaani kraatrisse, koopasse ja ühepuupaati, muuhulgas rinda pistma dinosauruse mõõtu kaasuaride, beetlipähklite ja nõidumistega.

"Seestpoolt välja" on sügavalt autobiograafiline teos. See on suur arenemise ja armastuse lugu, sest elu on viinud kodust kaugele. Saab öelda ka, et meditatiivne teos, sest see suur kandam, mis on kogunenud – see tuleks maha laadida, sest muidu poleks jaksu edasi minna. 
Autor kirjutab väga ausalt ja avameelselt Eestis elamisest, unistustest, armastuse leidmisest, laste kasvatamisest, õpingutest Ameerikas ja ka ameerikalikust eluviisist. Lugudest kumab läbi suur koduigatsus ja mõistmine, kui hea oli Eestis elada ja et siinelavad inimesed võiksid oma kodumaad rohkem väärtustada. Samuti on mitmed peatükid pühendatud lastele, et nad oma päritolu ja ema räägitavat keelt ei unustaks ning hoiaks seda.
Antud raamat on hea lugemisvara nii neile, kes tahaksid ameerikalikust elustiilist rohkem teada ja adekvaatsemat pilti saada ning ka neile, kes huvituvad geograafilisest elukeskkonnast täpsemalt.
Juba sellepärast tasub lugeda, et teosest õhkab väga palju positiivsust ja keskendumist enesearengule, et olla parem ema, abikaasa, tütar, õde, sõber – olla hooliv ja tolerantne inimene, sest ühiskond vajab inimesi, kellele saab toetuda, kui eluraskused vaiba jalge alt ära tõmbavad.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.

Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Eesti spordi biograafiline leksikon" (ESBL) jätkab pärast Berliini olümpiamänge 1937. aastal ilmunud leksikoniga alustatud ja aina töömahukamaks kasvanud üritust -- meie spordirahva lühielulugude koondamist raamatukaante vahele. Käesolev väljaanne, Eesti kõigi aegade mahukaim spordiraamat, sisaldab 4051 artiklit, neist 3260-le on lisatud portreefoto. Eestis on rohkem kui sada spordialast liitu, ühendust või piirkondlikku liitu. Leksikoni on hõlmatud ka vaimsed spordialad, nagu male, kabe ja rendju. Isikute valikul on eelistatud häid sportlikke tulemusi saavutanud sportlasi: olümpiamängudel, MM- ja EM-võistlustel osalenuid ning Venemaa, NSV Liidu või Eesti meistriks tulnuid. Leksikoni on võetud ka teenekate treenerite, sporditegelaste, spordiliitude kauaaegsete juhtide, spordikohtunike, sporditeadlaste ja spordiajakirjanike elulooartikleid.

Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastate kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Ebaseadusliku äriga seotud inimesed ei kipu tavaliselt nii avameelselt oma elust pajatama. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. "Eht narkoärikas" on tempokas lugu täis hullumeelseid juhtumeid, vägivaldseid pöördeid ja öiseid lende. "Luis Navia oli Colombia ja Mehhiko suuremate kartellide mõjukas uimastivedaja ning tema teadmised sellest, kuidas USA ja Euroopa narkootikumidega üle ujutati, on ainulaadsed. Ülemaailmse kokaiinikaubanduse telgitagustest ning selle tipus troonivate tegelaste pöörasest, kuid ohtlikust elust pole keegi kunagi paremat ülevaadet andnud." Peter Walsh, raamatu "Drug War: the Secret History" autor

Kuulsa dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat „Ja naaseb tuul…”, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse, põhineb tema kogemustel võitluses nõukogude totalitarismi vastu.
Raamat kirjeldab kahtteist aastat, mis autor veetis vanglates ja laagrites, põrandaalustest poliitilistest ühendustest ja avalikest protestidest, luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust.
1976. aastal vahetasid Nõukogude võimud Bukovski välja Tšiili kommunistliku poliitiku Luis Corvaláni vastu ning alates sellest ajast kuni oma elu lõpuni elas ta Inglismaal Cambridge’is.
2008. aasta valimistel kandideeris Vladimir Bukovski Venemaa presidendiks.

"Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … silmipimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme. Hoiame hinge kinni, kartes iga hetk kärgatavat pommiplahvatust. Lennuk ületab madalas kaares rongi ja valguspommide kustudes heidab silmapilkselt uued. Nii vaheldub kolm korda. Ähvardav siluett tiirleb lõpmatuseni rongi kohal, hoides meid pideva hirmu all." Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab. Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meie ette maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma. Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.

Näitlejad Aarne Ükskülast Üllar Saaremäeni, Liina Olmarust Marika Vaarikuni pajatamas teatri- ja elulõksudest, unistustest ja hobidest. Lisaks kolleegide iseloomustused ja raamatu autori esseed. Kuraditosin eredat ja erinevat isiksust – kokku üks võimalik koondportree eesti näitleja mõttemaailmast 21.sajandi alguses.

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Mena Suvari mälestusteraamat

Monograafia annab põhjaliku ülevaate vadja haritlase, Tartu ülikooli kasvandiku Dimitri Tsvetkovi (1890–1930) traagilisest elukäigust ning annab hinnangu ta tegevusele kodumurde sõnavara talletamisel, vadjalaste elu-olu ja kombeloo kajastamisel ning rahvaluule ülestähendamisel.

Nii nagu raamatu "Väike mamma" koostaja Roland Tõnisson oma eessõnas ütleb – võib olla üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Kui tema käsi Kuressaare Nikolai kirikutorni kapis vihikupakile sattus, oli aeg küps, et neis peituvatele kirjadele taas päevavalgust heita. Neid saksakeelseid ridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes oli Tõnissonile koheselt selge, et leitud on midagi erakordset. Esmalt näis, et tegu on ühe vangi päevikuga, sest kõikjalt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes selgus aga, et tegemist on millegi veelgi rariteetsemaga – kirjavahetusega kohaliku proua ja Saksa sõjavangide vahel, mis oli teadmata põhjusel lapse hoolika käekirjaga koolivihikutesse ümber kirjutatud. Proua S-i, selle raamatu keskse tegelase, enda poeg sundmobiliseeriti ning jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Kuressaare naise igatsus oma poja järele ja soov jagada emalikku hoolt jookseb katkematu niidina läbi terve kirjavahetuse – ta riskis paljuga, et pidada ühendust sakslastest sõjavangidega. Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need jutustavad sellest, milline oli vaenlase küüsi langenud meeste elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid ja ahastust tekitasid meeletu koduigatsus ja siinne vangipõli. Oli ju siinne okupatsioonivõim öelnud lahti Genfi konventsioonist ega tunnistanud mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas neid sageli siin ees surm. Paljud meist on kuulnud lugusid sõjakeerises tärganud helgematest tunnetest. Nendeski kirjades jookseb läbi sümpaatia ja igatsus millegi järele, mis aitaks taluda elu kurnavat karmust, tuletades meile meelde, et inimlikkus ei kao kuhugi ka rasketel aegadel.

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Kunstiteaduste kandidaadi T. Elmanovotši raamat nõukogude keskmise põlvkonna silmapaistvast režissöörist Andrei Tarkovskist ja tema loomingust. Fotode ja selgitavate joonistega illustreeritud raamat teeb meile lähedaseks ja mõistetavaks filmid "Andrei Rubljov", "Solaris", "Peegel" ja "Stalker".

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Tuntud semiootiku prof. Juri Lotmani (sünd. 1922) monograafia suure vene luuletaja elust ja loomingust. Teoses puudutatakse mitmeid seni vähe käsitletud probleeme, on toodud rohkesti luulenäiteid.

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.

Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest

"Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem," meenutab Ülo Siimets. "Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu." Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki.

Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm.

Soovitan raamatut "Eesti poisid Tšuktšimaal" kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. Hendrik Relve, rännu- ja kirjamees