Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.

Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."