Biograafiad ja memuaarid

Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastate kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Ebaseadusliku äriga seotud inimesed ei kipu tavaliselt nii avameelselt oma elust pajatama. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. "Eht narkoärikas" on tempokas lugu täis hullumeelseid juhtumeid, vägivaldseid pöördeid ja öiseid lende. "Luis Navia oli Colombia ja Mehhiko suuremate kartellide mõjukas uimastivedaja ning tema teadmised sellest, kuidas USA ja Euroopa narkootikumidega üle ujutati, on ainulaadsed. Ülemaailmse kokaiinikaubanduse telgitagustest ning selle tipus troonivate tegelaste pöörasest, kuid ohtlikust elust pole keegi kunagi paremat ülevaadet andnud." Peter Walsh, raamatu "Drug War: the Secret History" autor

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

„Termodünaamika II seadus“ on erakordne elulooraamat, kus Raivo Hein põimib oma eluloo loodusseadustega, esitades põneva küsimuse – kas ja kuidas me suudame nendega koostööd teha või oleme määratud nende vastu võitlema. Eesti üks silmapaistvamaid investoreid avab end täiesti uuest küljest, viies lugeja kaasa peadpööritavale teekonnale, mis ulatub alatest spekuleerimisest väljamaa kraamiga vene ajal kuni Virgini kosmoselaeva piletini, näidates ausalt nii triumfe kui ka hetki, mil nii äris kui isiklikus helikopteris oli kukkumine vaid käeulatuses.

See pole tavaline ärimehe memuaar. Ta ei peida ka elu tumedamaid toone – kaotatud äripartnereid, lahkunud lähedasi ja kadunud firmasid. Kuigi teda on tihti peetud lihtsalt õnnelikuks lotovõitjaks, näitab raamat, kuidas mees, kes pole kunagi kaotanud oma poisilikku uudishimu, on õppinud loodusseadustega koos töötama ja saanud nii ise oma õnne sepaks.
„Termodünaamika“ on seni kõige põhjalikum ja ausam sissevaade Eesti ettevõtlusmaastiku telgitagustesse, õpetades, kuidas igaüks saab end ette valmistada võimalusteks ja väljakutseteks, mida elu ette viskab. See on inspireeriv lugu sellest, mida on võimalik saavutada, kui ühendada sihikindlus, valmisolek tööd teha ja oskus märgata võimalusi. Nagu ütleb üks kriitikutest – see on raamat, kust saab ridade vahelt lugeda veel paljude teiste raamatute tarkusi.

Raivo Heina „Termodünaamika“ on kõige isiklikum ja põhjalikum Eesti tippettevõtja ja investori sulest ilmunud ärielulugu. Raamat avab mitmeid seni laialt teadmata tahke nii autori kui meie ettevõtlusmaastiku telgitaguste kohta. Lugemissoovitus kõigile, keda huvitab meie ühe värvikama ja mitmekülgsema investori ja ettevõtja peadpööritav edulugu veelgi peadpööritavamas majanduskeskkonnas.

Juhan Lang
Äripäeva investeerimisvaldkonna juht

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks? Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks. Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree. Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

Mitmete suurepäraste sportlasbiograafiate autori teos meie kõigi aegade parimast sportlasest, rahvusliku ärkamisaja suurkujust. Esmakordne ammendav ülevaade rahvuskangelase elukäigust pole traditsiooniline spordiraamat. Ennekõike keskendutakse siin Lurichi üldrahvalikule äratajarollile keset kõige süngemat venestamisaega, tema mõjutustele meie tärkava vaimueliidi hulgas. Saame teada, miks pälvis ta Venemaal tiitli "eesti jumal", sai atleedikuju ideaaliks Euroopas, muutus mütoloogiliseks kangelaseks kodumaal. Teos pakub rohkesti uut eluloolist teavet. Esmakordselt leiavad publitseerimist enam kui poolsada Lurichi kirja, tuuakse ära katkeid teda käsitlevatest ilukirjanduslikest ning dokumentaalteostest. Kaunis kujunduses suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud väljaanne on vääriline meenutus ühest meie armastatuimast rahvuskaaslasest.

See raamat on Riho Sibulast, inimesest ja loojast, kes puudutas väga paljusid nii oma muusika kui olemusliku eripäraga. Mõte mälestusraamatu koostamisest tekkis Riho sõpradel kohe pärast Riho surma. Praeguseks on selle raamatu jaoks jaganud oma mälestusi-meenutusi üle 100 inimese. Siiski pole see üksnes mälestusteraamat, vaid ka elulooraamat, millesse on talletatud Riho elu poisipõlvest kuni surmani. Selles kajastub Riho eneseteostus kitarristi, laulja ja heliloojana, ent ka suhted laia sõpraderingi ja kogu maailmaga. See ei ole läikiv ilupilt – Riho loomuses oli ka tuhmimaid jooni: puhuti oli ta tõre ja tujukas, salvavalt irooniline – neid jooni taunis ta endas ka ise ja püüdis neist vabaneda. Aastatega muutuski ta aina leebemaks. Meenutustes avanevad Riho erinevad tahud; ehedus ja ausus nii elus kui ka laval, tohutu lugemus, luulearmastus, hiilgav mälu, nautlevus, teatav aristokraatlikus, naljasoon, saamatus argiasjus, seotus sõpradega, jahipidamine plaadi- ja kingapoodides jms. Paljud kaasteelised kõnelevad Rihost kui erakordsest isiksusest, vahel lausa kui geeniusest, kuid selles raamatus on proovitud vältida ülemäärast panegüürikat, et kuvand ei varjaks meie eest päris Riho Sibulat – inimest, keda me armastasime ja jätkuvalt armastame. Ehk kandub see armastus ka raamatusse. Vladislav Koržets Oma mälestusi-meenutusi Rihost ja tema muusikast jagavad raamatus 120 inimest. Teiste hulgas: Hardi Volmer, Jaanus Nõgisto, Juku-Kalle Raid, Ain Varts, Arvo Haasma, Mari Jürjens, Jaak Ahelik, Ivo Linna, Immo Mihkelson, Ilmar Trull, Märten Kross, Peeter Volkonski, Priit Kuulberg, Raul Vaigla, Sven Grünberg, Tõnis Mägi, Tõnu Timm, Toomas Tiivel, Vaiko Eplik, Valdeko Sibul, Villu Kangur jpt. See raamat on ühe terve põlvkonna muusikute lugu. Raamatus saab põhjaliku ülevaate Riho Sibula loometeest ja muusikast.

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

Monograafia võtab kokku skulptor Tiiu Kirsipuu elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest; üritustest, milles ta on osalenud ja mida ta on kureerinud.

Tiiu Kirsipuu on Tallinnas elav ja töötav vabakutseline skulptor, kelle looming mahub vahemikku 1,4-sentimeetrisest mündist kuni 8 m pikkuse puuskulptuurini. Tema töödes leidub nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning oma ideede teostamisel on ta kasutanud väga erinevaid materjale.
Produktiivse kunstnikuna on Kirsipuul olnud palju isikunäitusi nii Eestis kui välismaal, ta on loonud arvukalt töid avalikku ruumi, osalenud grupinäitustel ja skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja workshop’e, kujundanud hauatähiseid jpm. Talviti on ta nautinud jääskulptuuride tegemist.

Skulptori üheks tuntuimaks avaliku ruumi tööks on „Kahe Wilde kuju” Tartus Vallikraavi tänaval (1999). Teose koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004).

Lisaks mitmetele teistele preemiatele on skulptor saanud Anton Starkopfi nim skulptuuripreemia (2010) ja Kristjan Raua preemia (2010). Aastal 2019 tunnustati Kirsipuud Eesti Vabariigi Valgetähe 4. klassi teenetemärgiga, aastal 2024 Viljandi linna aastapreemia ja teenetemärgiga ning Tartu Ülikooli teenetemärgiga.

Olen üle poole sajandi maailmas rännanud ja alati on mind paelunud rikkumata loodus ja põlisrahvad. Miks? Rikkumata loodus seepärast, et selle väärtustamine on olnud mu tegevuste ja huvide keskmes kogu elu. Põlisrahvad seepärast, et paljudel neist on õnnestunud elada pikka aega samal maa-alal nõnda, et nad oma eluümbrust lootusetult nässu pole keeranud. Mismoodi on see neil korda läinud? Põlisrahvaste juures käies olen seda küsimust alati meeles kandnud ja sellele vastust otsinud. Lihtsat ja ühest seletust pole saanud, küll aga näinud ohtralt eri rahvaste iseäralikke hoiakuid ja arusaamu, mille üle omapead edasi mõlgutada. Kõike seda olen siia raamatusse põiminud.

Kümnete maailma põlisrahvaste seast, kellest kirjutada oleksin tahtnud, valisin välja kaksteist, kes elavad Eestiga võrreldes õige erinevates loodusoludes. Rahvad on raamatus järjestatud alates Arktikast, edasi liigun parasvöötmesse ning lõpuks kirjeldan troopikas asuvaid rahvaid. Eri maailmajagudes põikame rahvaste juurde, kelle koduseks eluümbruseks võivad olla metsad, mäed, rohtlad või meresaared. Igal sellisel rahval on vastavalt eluümbrusele välja kujunenud teatud omailm ehk nende traditsioonid, kombed ja veendumused.

Ooperiprimadonna Annely Peebo inspireeriv karjäärilugu viib meid koos temaga rahvusvahelise ooperimaailma sisemusse. Kuidas üks Võhmast pärit eesti tüdruk leidis endas tahet, julgust ning töökust murda läbi esiridadesse maailma ooperilavadel. Nagu Annely ise ütleb: See raamat on minu lugu, aga ka kutse teile, kallid lugejad: uskuge endasse ja oma võimetesse, olge julged ja järgige oma kirge. Loodan, et mu lugu inspireerib teid, annab lootust ning tuletab meelde, et igaühes meist on jõudu oma unistused ellu viia.

Nende kaante vahele on talletatud Tiiu Randviiru mälestused lapsepõlvest ja kooliajast, aga muidugi ka tema erakordsest tantsijakarjäärist ning silmapaistvatest kaasteelistest ja õpilastest. Abiks mälestuste talletamisel oli Arne Mikk, niisiis kirjutasid selle raamatu kaks kauaaegset estoonlast.

Tiiu Randviir on Eesti tuntuimaid priimabaleriine ja balletipedagooge. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Tema rohkelt nii Eestis kui ka mujal tunnustust leidnud lavakarjäär lõppes 1979. aastal, pärast seda töötas ta balletipedagoogina Eestis, Saksamaal, Austrias ja Soomes. Tema õpilaste hulgas on näiteks Irina Härm, Tatjana Voronina, Kaie Kõrb, Marina Kesler, Age Oks, Maria Seletskaja ja Ketlin Oja.

Arne Mikk on rikkaliku kogemustepagasiga lavastaja ja teatritegelane. Ta on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus õppis Aleksander Arderi lauluklassis. Ta on palju lavastanud nii kodu- kui välismaal ning oli üks Estonia Seltsi taasasutajatest. Aastatel 2008–2024 oli ta Saaremaa ooperipäevade kunstiline juht. Kogu tema teguderohke elu on olnud seotud Rahvusooper Estoniaga.

"Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … silmipimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme. Hoiame hinge kinni, kartes iga hetk kärgatavat pommiplahvatust. Lennuk ületab madalas kaares rongi ja valguspommide kustudes heidab silmapilkselt uued. Nii vaheldub kolm korda. Ähvardav siluett tiirleb lõpmatuseni rongi kohal, hoides meid pideva hirmu all." Saima Parbo oli tavaline eesti koolitüdruk, kelle turvaline lapsepõlv sai lõplikult läbi päeval, mil taganev Saksa sõjavägi korraldas 1944. aastal Narvas evakueerimise. Olles juba kaotanud küüditamise tõttu oma isa, jäi Saima nüüd ilma kodust, lõpuks ka kodumaast. Põgenedes läheneva rinde eest, tuli iga päev võidelda ellujäämise nimel ja kohaneda eluga võõrriigis. Läbielatut jäädvustas ta päev-päevalt oma päevikusse, mis nüüd avalikkuse ette jõuab. Parbo päevik annab harukordse võimaluse näha sõda lapse pilgu läbi. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja toob meie ette maailma, kuhu on põimitud sügav kurbus elu pidepunktide kaotamise pärast, hirm tuleviku ees ning samas hetked, mis ajavad nõrkemiseni naerma. Peale päeviku sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest sõja eel ning tema intervjuud, kus ta kirjeldab kohtumist abikaasa, mäetöösturi Sir Arvi Parboga ning nende elu Austraalias.

Nii nagu raamatu "Väike mamma" koostaja Roland Tõnisson oma eessõnas ütleb – võib olla üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Kui tema käsi Kuressaare Nikolai kirikutorni kapis vihikupakile sattus, oli aeg küps, et neis peituvatele kirjadele taas päevavalgust heita. Neid saksakeelseid ridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes oli Tõnissonile koheselt selge, et leitud on midagi erakordset. Esmalt näis, et tegu on ühe vangi päevikuga, sest kõikjalt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes selgus aga, et tegemist on millegi veelgi rariteetsemaga – kirjavahetusega kohaliku proua ja Saksa sõjavangide vahel, mis oli teadmata põhjusel lapse hoolika käekirjaga koolivihikutesse ümber kirjutatud. Proua S-i, selle raamatu keskse tegelase, enda poeg sundmobiliseeriti ning jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Kuressaare naise igatsus oma poja järele ja soov jagada emalikku hoolt jookseb katkematu niidina läbi terve kirjavahetuse – ta riskis paljuga, et pidada ühendust sakslastest sõjavangidega. Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need jutustavad sellest, milline oli vaenlase küüsi langenud meeste elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid ja ahastust tekitasid meeletu koduigatsus ja siinne vangipõli. Oli ju siinne okupatsioonivõim öelnud lahti Genfi konventsioonist ega tunnistanud mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas neid sageli siin ees surm. Paljud meist on kuulnud lugusid sõjakeerises tärganud helgematest tunnetest. Nendeski kirjades jookseb läbi sümpaatia ja igatsus millegi järele, mis aitaks taluda elu kurnavat karmust, tuletades meile meelde, et inimlikkus ei kao kuhugi ka rasketel aegadel.

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

"Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem," meenutab Ülo Siimets. "Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu." Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki.

Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm.

Soovitan raamatut "Eesti poisid Tšuktšimaal" kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. Hendrik Relve, rännu- ja kirjamees

Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse. Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime. Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust. John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.

Ma olen aastaid enda eraelu kogu maailmaga jaganud. Pean tunnistama, et kuigi fassaadiblogija ma päris kindlasti pole, siis hämaraid tegusid ja teie kõigi eest maha vaikitud sündmusi on viimastel aastatel juhtunud omajagu. Ma olen jätnud väga palju rääkimata. Olin enam kui veendunud, et ma neil teemadel ilmaski oma suud ei paota ja kui jeerum annab, saan suurema osa neist endaga hauda kaasa võtta, ega pea seda osa oma elust kunagi avalikult tunnistama.

Kuni ühel hetkel tõstis minus pead tunne, et ma pean selle endast välja rääkima. Lihtsalt pean ja kõik. Et sellest kõigest lõpuks päriselt edasi liikuda.

Usun, et siit raamatust leiate nii mõnegi ülestunnistuse, mis paneb teid pettunult pead vangutama – sorri. Ja väga kahju, kui mõnest peatükist loetuga samastuda saate, aga ilmselt keegi saab. Viimase puhul soovin, et teiegi ühel heal päeval omadega heasse kohta jõuaksite. Kuhjaga õppetunde turjal ja kõikidest madalatest mülgastest välja ronitud. See on võimalik, nüüd tean, kuigi oli pikk periood, mil see enam kui võimatu näis.

Kui te selle raamatu läbi olete lugenud, saate päris kindlasti väita, et teate kõiki mu saladusi. Isegi mu kõige lähimad sõbrannad on neid peatükke lugedes suuri silmi teinud – nemadki ei teadnud päris kõike, mis viimase viie aasta jooksul mu elus toimunud on. Inetumaid seiku oli lihtsalt liiga häbi rääkida. Aga nüüd teadku kogu maailm, sest ma tahan edaspidi olla aus ja saladustevaba.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.

Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

"Geeniuse päeviku" kirjutas Dalí aastail 1952-1963. Seljataga oli meeletu noorus Federico García Lorca ja Luis Bunueli seltsis, tülliminek isaga, äge riid sürrealistidega ja kohtumine Paul Éluard'i naise Galaga. Päevik oma verbaalse akrobaatikaga pigem varjab kui selgitab. Ilmne on, et Dalí sihiks on lugejat šokeerida. Ise on ta kinnitanud, et vihkab lihtsust igasugusel kujul. Sageli paneb ta ühte patta naeruväärse ja üleva ning kui lugeja enam millestki aru ei saa, siis on Dalí oma eesmärgi saavutanud. Oma loomingumeetodit nimetas Dalí paranoia-kriitiliseks.

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

Raamat ühendab endas kunstniku maale, kirjaniku tekste ja fotograafi neid kõige paremaid tabatud hetki. Kunstnik Epp Maria Kokamäe päevaraamatut ja mõtisklusi täiendavad Viivi Luige päevapildid Roomast, selle asukatest ja saabunud külalistest. Kõiki tekste illustreerivad Epp Maria Kokamäe maalid ja Johannes Arro fotod. Lisaks üllatusena DVD, millel on minifilmid kunstnikust, tema päevast Haapsalus ja Sepamaa talus.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Need 317 romantilist ja avameelset armastuskirja kahe aasta vältel 1956–1958 peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu ligi 70 aastat tagasi Rootsis Stockholmi eeslinnas Stuvstas ja ülikoolilinnas Uppsalas. Eesti pagulusel oli hiilgeaeg, ühiskondlikud tavad üsna teistmoodi kui praegu. Kirjavahetus oli peamine kontakti pidamise viis, sest kaugekõned olid kallid, kinodes filmitsensuur alla 15-aastastele lastele, erootikas ja seksuaalsuses suurem vabadus sündimas ning kirjade autorid 22 ja 23 aastat vanad. Kirjavahetus moodustab omaette terviku ja sisaldab ka joonistatud pilte, mida siin on tekstidena kirjeldatud

Tutvu Joosepi erakordse seiklusjutuga, mis viib sind Paapua Uus-Guinea lopsakasse
džunglisse ja kohalikele küla- ning linnatänavatele! See on kirega kirjutatud raamat ühe eesti noormehe viis kuud kestnud rännakust teises maailma otsas. Riigis, mis on täis kummalisi tavasid, värvikaid inimesi ja ainulaadset ahhetama panevat loodust.

Lugeja saab osa Joosepi igapäevaelust, põnevatest teaduslikest välitöödest ja ehedatest
kultuurikogemustest, mis ajavad naerma ja panevad imestama. Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad tõelisi seiklusi ja värvikaid lugusid. Haarav ja humoorikas raamat, mis lennutab lugeja vihmametsa, vulkaani kraatrisse, koopasse ja ühepuupaati, muuhulgas rinda pistma dinosauruse mõõtu kaasuaride, beetlipähklite ja nõidumistega.

30 intervjuud tuntud isikutega (Mihhail Gorbatšov, Jelena Obraztsova, Zviad Gamsahhurdia, Anatoli Karpov, Innokenti Smoktunovski jt) omaaegsest Kesktelevisiooni sarjast "Teletutvus". Saateks autori Urmas Oti isikupärased kommentaarid ja pihtimuslikud meenutused nii oma hiilge- kui mõõnaaegadest N. Liidu teleekraanil.

Inglise kirjandusklassiku viimane tema eluajal ilmunud raamat "Üksnes minu enda rõõmuks" (1962) ei ole mitte üksnes juturaamat, vaid samal ajal ka eksklusiivne album, kus Maugham võtab jutuks oma suurepärase maalikollektsiooni, mille täiustamisega ta oli tegelenud omaenda rõõmuks üle viiekümne aasta. Maestro paotab siin korraks ust oma eraellu läbi oma maalikollektsiooni, jutustades lühikese loo nii iga tema kollektsiooni kuulunud 37 maali kui ka raamatu kaanel oleva portree kohta.

Jalgpall on suurem kui elu, nagu ütlevad itaallased. Jalgpalli mängitakse kõikides maailma riikides ja viimased sada aastat ka Eestis. Sellel maailma populaarseimal spordialal selgitatakse maailmameistrit alates 1930. aastast. "Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade" võtab põhjalikult kokku kõik suurturniirid, räägib nende kangelastest, toob lugejateni põnevaid fakte ja dramaatilisi seiku ning jäädvustab maailmameistrid. See raamat on ka lahutamatuks kaaslaseks ja väärt abiliseks järgnevate MM-turniiride jälgimisel. Raamatust leiate: haarava ülevaate 18-st toimunud MM-turniirist iga turniiri tähtsamate mängude kronoloogia 2010. aasta MM-i osavõtjate lühitutvustuse värvikate mängijate, treenerite ja kohtunike tutvustused iga finaali iseloomustuse koos kommentaaride ja järelkajadega kirevate sündmuste ja isikute kirjelduse huvitavad fotod ja mängude sümboolika täieliku statistika finaalturniiril peetud mängudest parimad väravalööjad, enim mänge pidanud mängijad jpm Rohkelt illustreeritud ning ladusas keeles kirja pandud lugu annab edasi kõige olulisema jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaloost. Suurvõistlusi kirjeldatakse peatükkide kaupa algusaastatest tänapäevani. Raamatust saab lugeda: MM 1930. Väike Uruguay hõivab trooni MM 1934. Mussolini Itaalia võidutseb MM 1938. Itaalia triumfeerib Pariisis MM 1950. Maracana. Üks mäng. Lein MM 1954. Berni ime MM 1958. Brasiilia, lõpuks ometi MM 1962. Draama neljas vaatuses MM 1966. Svingiv Inglismaa pidutseb MM 1970. Samba Aztecal MM 1974. Totaalne jalgpall Saksamaal MM 1978. Argentina võtab jõuga oma MM 1982. Itaalia. Kes? Itaalia! MM 1986. Maradona MM 1990. Keisri teine kroonimine MM 1994. Jalgpall võõral maal MM 1998. Viva la France! MM 2002. Brasiilia võidab üllatuste turniiri MM 2006. Suvemuinasjutt Saksamaal, peategelaseks Itaalia Lisana 2010. aasta MM-i osavõtjate lühitutvustus "Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade" on hea abiline maailma jalgpalliajaloo tundmaõppimisel ning jalgpallisangarite saavutustele kaasaelamisel.

Teose "Eesti rahva elulood" III osa vaatab elu nõukogude ajal läbi erinevate inimeste silmade. Raamatusse on valitud elulood 2000. aasta sügisel välja kuulutatud eluloovõistlusele "Minu ja minu pere Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis" laekunud kaastöödest. Lisatud on eluloointervjuud inimestega, kelle jaoks mitmed olulised sündmused just nõukogude ajal toimusid. Oma lugudes jutustavad inimesed elu pahupidi pööramisest 1940. aasta okupatsioonis ja nõukoguliku elu paradoksidest, aga ka oma saavutustest ja rõõmudest. Sest inimene sünnib riigikorrale vaatamata.

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses. Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

Mälestusteos käsitleb kõige huvipakkuvamat perioodi dr. H. Mäe tegevuses, nimelt iseseisvusaja lõppu ja Eesti Omavalitsuse aega. Tema tegevust Eesti Omavalitsuse juhina on hukka mõistetud nii Nõukogude Eestis kui ka paguluses. Tema mälestustest võib lugeda, kuidas vaatab oma tegevusele dr. Hjalmar Mäe ise.

Raamat jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas on Urmas Oti viimane intervjuu, mis toimus Fred Jüssiga 7. septembril 2008. Teises pooles on toodud valik Fred Jüssi esseid, artikleid, märkmeid ja fotosid. "Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene. On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud." Fred Jüssi intervjuus Urmas Otile

Päevaraamat. Kirjad. Tõlked

Raamatus “Üks elu” avaneb Eesti ühe väljapaistvama tõlkija Valda Raua (1920–2013) päevikute, kirjade ja märkmete kaudu nii ta enda ja tema perekonna käekäik kui ka aeg ja inimesed, kultuurisündmused ja seltsielu läbi aastakümnete. Ta oli poole sajandi vältel eestlaste paljude lemmikraamatute (nt. Salingeri „Kuristik rukkis”) armastatumaid tõlkijaid, inglise ja ameerika kirjanduse eesti keelde vahendajana kõrgelt hinnatud. Valda Raua tõlked haaravad oma keelelise ilu ja mõistete küllusega. „Ta oli tõeline väärtkirjanduse maiasmokk,” meenutab tütar Anu Raud. „Emal aitas püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.”

Valda Raud oli ka särav seltskonnainimene, kelles oli sarmi ja kombekust, mida rikastas peen briti huumor, mida ta täiuslikult valdas. Tema kodu oli kohtumispaik, kuhu külalised olid tihti kutsutud ja alati oodatud. Sellest kõigest ja paljust muust see raamat räägibki.

Tõesti on nii, et õnne peab elus olema.

Mind hoiab elus, kui ma saan laval mängida.

Kõik räägivad, aga keegi ei kuula.

–HELGI SALLO

Raamat annab teile võimaluse rännata koos Helgi Sallo ja tema tegelaskujudega läbi paljude aastate ja aegade. Ta oli 1964. aastal tulnud, et jääda. Lavale ja meie ellu.

Kuidas näitleja Helgi Sallo oma rolle teeb ja mida ta elust ja teatrist mõtleb, sellele leiate raamatust vastuse, võib-olla. Aga võib-olla leiate hoopis vastuseid omaenda elu mõnele küsimusele. Sest see, mida Sallo näitlejana mängib, on alati ja üheaegselt nii roll kui ka meie aeg.

Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema rollisoorituse „väiksed nipid, väiksed trikid”, kui meenutada kas või Pipit? Või ime, kuidas eraelus tagasihoidlikust omapäi uitajast Helgist sünnib laval ühe hetkega särav diiva (Vera Kálmán lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán)? Kas tõesti seesama diiva, imestab vaataja, kui publiku ette silkab Sallo napsilembeline, natuke räsitud, aga kangesti särtsu täis Monika (Vana Baskini Teatri suvelavastuses „Metsas ei kuule su karjumist keegi”)?

Opereti-, muusikali- ja ooperisolist ning draamanäitleja Helgi Sallo on mänginud 13 teatri laval. Kõige kauaaegsem draamaroll? – Kahtlemata proua Alma Saarepera ETV teleseriaalis „Õnne 13”. – „Kuni Õnne tänaval on Alma, seni on kõik hästi.” (tsitaat raamatust).

Poisid ja tüdrukud hüüavad näitleja Sallot tänaval kohates „Alma! Alma!” ja küsivad käe peale autogrammi.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, maailmamainega gastroenteroloog, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige dr med Kaljo Villako kuulub põlvkonda, kellele oma riik oli kaheldamatu reaalsus ja kellel oli õnn käia koolis ning ülikoolis vabas Eestis, kuni lõppeva 20. sajandi suurimate roimarite sobing sellele kõigele vägivaldse lõpu tegi. Hitleri ja Stalini vanglaid seestpoolt näinuna, 1944. a hilissuve meeleheitlikus vastupanuvõitluses osalenuna paneb professor Villako oma mälestuste esimese osa lõpp-peatükile tähendusliku pealkirja Katabasis ('allaminek'). See protsess on üksikasjades kirjas tema mälestusteraamatu teises köites. Seni aga rändame 1920., 1930. ja 1940. aastate Tartus ning mujalgi, kohtame inimesi, kelle nimed on tuttavad entsüklopeediate ja ajalooraamatute lehekülgedelt ning elame kaasa noore arsti kujunemisteele, mida isik ja saatus muutsid keerukamaks, kui on tavaliselt.

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi. Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks. Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat. Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid. 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale. „Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

AIVAR HALLERI senine elu on olnud justkui üks võimas, kindlakäeliselt juhitud sümfoonia. Tundub, et tema taktikepi puudutuseta on Eestis jäänud vaid üksikud viimaste aastakümnete võimsate äride edulood. Samuti tundub, et meil siin ei ole ühtegi lugupeetud õpetlast, kelle elutee poleks Aivari omaga ristunud. Ainulaadsete partiidena on kõlanud profisport, teater, vangla ja ettevõtlus, sealhulgas tippärimeeste mentorlus, aga ka Eestile uue haridussüsteemi visandamine. Kõige selle juures on ta suutnud olla armastav pereisa ning abikaasa. Lõpuks ometi on kogemused ja taipamised, mis seda ülipõnevat elurada palistavad, kokku seotud üheks looks. Kutsume sind, kallis lugeja, nautima selle üsna uskumatu ja õpetliku teose esimest osa.

 

"See raamat omab kahte kõige olulisemat komponenti, mida üks hea raamat minu arvates edasi annab. Ühelt poolt põnevaid lugusid, mis muudavad raamatu luge­mise kaasakiskuvaks, nii et raske on seda käest panna. Ja teiselt poolt elulisi ja väärt õppetunde, mis panevad enda elu üle järele mõtlema ja võivad tulevikus kaasa aidata paremate otsuste tegemisele." ROLAND TOKKO

 

"Ma pole raamatut lugedes ammu niimoodi naerda saanud. Mõnusa huumori ja eheda keelekasutusega autobiograafiline, ajalooline dokument. Väikese Eesti poisi kasvamine meheks, oma kukkumiste, tõusmiste, traagika ja õppetundidega. See on rohkem kui ühe inimese analüüs oma arengust ja ühiskonna mõjust inimese kujunemisele." RITA RÄTSEPP

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Reisipäevik, mille pani 1935. aastal kirja noor viljandlanna Berta Teder. Bussireis viis Itaaliasse, kuid teel vaadati ka teisi maid ning nendegi muljed talletas Berta oma päevikusse. Nüüd on need juba ajalugu: muutunud on riikide piirid, paljude linnade nimed ja kuuluvus, II maailmasõjas hävinud arhitektuurimälestised. Praegust olukorda samal marsruudil valgustavad tekstile lisatud kommentaarid ning reisipiltidele ja -postkaartidele lisatud tänapäevased vaated samadest paikadest. Raamatu lõpus on ka ülevaade kahe reisiselli, Berta ja Ursula, elukäigust.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: "Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama." Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel "tankist", "jalaväelane" ja "automaatur" polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.