Biograafiad ja memuaarid

Waris Dirie on rahvusvaheliselt tuntud modell, Revloni nahahooldusvahendite "reklaaminägu". Olles vaevalt teismeline kirjaoskamatu tütarlaps, põgenes Waris Dirie masendava elu eest Aafrika kõrbes. Kõrbenomaadi ebatavalisest teekonnast jutustab Waris oma esimese romaanis "Kõrbelill". Praegu elab ta koos pojaga New Yorgis. Samas reisib ta maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina, seistes Aafrika naiste õiguste eest ja püüdes teha lõppu naiste suguelundite vigastamisele. Käesolev teos on Warise teine autobiograafiline romaan.

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Monograafia annab põhjaliku ülevaate vadja haritlase, Tartu ülikooli kasvandiku Dimitri Tsvetkovi (1890–1930) traagilisest elukäigust ning annab hinnangu ta tegevusele kodumurde sõnavara talletamisel, vadjalaste elu-olu ja kombeloo kajastamisel ning rahvaluule ülestähendamisel.

Raamat tutvustab esimese EV ajal tegutsenud turuprohveti Karl Reitsi (1885–1941) elu ja tegevust läbi isiklike ja tolleaegsete inimeste mälestuste. Raamat on illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

"Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem," meenutab Ülo Siimets. "Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu." Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki. Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm. Soovitan raamatut "Eesti poisid Tšuktšimaal" kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad. Hendrik Relve, rännu- ja kirjamees

See raamat on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Autor, kes tundis, et ta elu on tupikusse jõudnud, otsustas minna seda muutma. Itaaliast otsis ja leidis ta naudinguid ja köögimõnusid, Indias õppis mediteerima ning Indoneesias sensuaalsust ja vaimset tervenemist. Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine.

See raamat on Riho Sibulast, inimesest ja loojast, kes puudutas väga paljusid nii oma muusika kui olemusliku eripäraga. Mõte mälestusraamatu koostamisest tekkis Riho sõpradel kohe pärast Riho surma. Praeguseks on selle raamatu jaoks jaganud oma mälestusi-meenutusi üle 100 inimese. Siiski pole see üksnes mälestusteraamat, vaid ka elulooraamat, millesse on talletatud Riho elu poisipõlvest kuni surmani. Selles kajastub Riho eneseteostus kitarristi, laulja ja heliloojana, ent ka suhted laia sõpraderingi ja kogu maailmaga. See ei ole läikiv ilupilt – Riho loomuses oli ka tuhmimaid jooni: puhuti oli ta tõre ja tujukas, salvavalt irooniline – neid jooni taunis ta endas ka ise ja püüdis neist vabaneda. Aastatega muutuski ta aina leebemaks. Meenutustes avanevad Riho erinevad tahud; ehedus ja ausus nii elus kui ka laval, tohutu lugemus, luulearmastus, hiilgav mälu, nautlevus, teatav aristokraatlikus, naljasoon, saamatus argiasjus, seotus sõpradega, jahipidamine plaadi- ja kingapoodides jms. Paljud kaasteelised kõnelevad Rihost kui erakordsest isiksusest, vahel lausa kui geeniusest, kuid selles raamatus on proovitud vältida ülemäärast panegüürikat, et kuvand ei varjaks meie eest päris Riho Sibulat – inimest, keda me armastasime ja jätkuvalt armastame. Ehk kandub see armastus ka raamatusse. Vladislav Koržets Oma mälestusi-meenutusi Rihost ja tema muusikast jagavad raamatus 120 inimest. Teiste hulgas: Hardi Volmer, Jaanus Nõgisto, Juku-Kalle Raid, Ain Varts, Arvo Haasma, Mari Jürjens, Jaak Ahelik, Ivo Linna, Immo Mihkelson, Ilmar Trull, Märten Kross, Peeter Volkonski, Priit Kuulberg, Raul Vaigla, Sven Grünberg, Tõnis Mägi, Tõnu Timm, Toomas Tiivel, Vaiko Eplik, Valdeko Sibul, Villu Kangur jpt. See raamat on ühe terve põlvkonna muusikute lugu. Raamatus saab põhjaliku ülevaate Riho Sibula loometeest ja muusikast.

Ooperiprimadonna Annely Peebo inspireeriv karjäärilugu viib meid koos temaga rahvusvahelise ooperimaailma sisemusse. Kuidas üks Võhmast pärit eesti tüdruk leidis endas tahet, julgust ning töökust murda läbi esiridadesse maailma ooperilavadel. Nagu Annely ise ütleb: See raamat on minu lugu, aga ka kutse teile, kallid lugejad: uskuge endasse ja oma võimetesse, olge julged ja järgige oma kirge. Loodan, et mu lugu inspireerib teid, annab lootust ning tuletab meelde, et igaühes meist on jõudu oma unistused ellu viia.

Bill Bryson kirjutas raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias" 1995. aastal, vahetult enne naasmist Ameerika Ühendriikidesse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha. Tänaseks on raamatut müüdud enam kui miljon eksemplari, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja 2003. aastal valisid raadiojaama BBC 4 kuulajad selle Inglismaad kõige paremini iseloomustavaks raamatuks.

Bryson alustab oma teekonda sealtsamast Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid erinevaid piirkondi ja jõuab viimaks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest pubist ja linnast teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sarkasmiga tähelepanu sellele, mida britid ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi. 2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015. aastal Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ringsõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat "The Road to Little Dribbling", mida võib lugeda raamatu "Ülestähendusi väikeselt saarelt" järjeks. Britid ise nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks.

Strobe Talbott oli USA asevälisminister Bill Clintoni valitsemise ajal ning tema vastutas endise Nõukogude Liidu riikidega seotud küsimuste eest. Need on Strobe Talbotti memuaarid, mis räägivad välispoliitika telgitagustest. Mahukas raamatus puudutatakse korduvalt ka Eestiga seotud küsimusi ning autor kirjutas eestikeelsele väljaandele eraldi eessõna. Tegu on viimase pooleteise aasta kõige tsiteeritumate poliitiliste memuaaridega ning selles valdkonnas kõige otsesemalt Eestit puudutava teosega.

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. Suursaadik Jari Vilén ja professor Markku Jokisipilä asetavad päevikumärkmeis kirjeldatud üleelamised Soome sõjaaegse välis- ja kaitsepoliitika taustale. Laitineni päevaraamatud on esitatud täielikul kujul, kärbeteta. Märkmed on tehtud hetkeolukorras ja -meeleolus, neid ei ole tagantjärele tsenseeritud ega muudetud ning need pakuvad autentse pildi rivisõduri argipäevast kodust kaugel, võõras mundris. Päevikulehekülgedelt jõuavad meieni nii kirjutaja noorus ja siirus kui ka kasvav kibestumus, tülpimus ja sõjaväsimus. Laitineni kirjeldused sellest, kuidas sakslased kohtlesid nii juute kui ka teisi kohalikke elanikke ja sõjavange, on oma sünguses jahmatavad ning kõnelevad vapustusest, mille nähtu ja kogetu soomlastest vabatahtlikes tekitas. Saatesõna raamatule kirjutas Mart Laar. Jari Vilén on Soome diplomaat ja poliitik. Ta on olnud Soome suursaadik Poolas ja Ungaris ning Euroopa Liidu suursaadik Euroopa Nõukogus. Enne diplomaadikarjääri oli ta parlamendisaadik ning Euroopa asjade ja väliskaubandusminister. Hetkel on ta Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni nõunik Arktika küsimustes. Markku Jokisipilä on Soome ajaloolane ja riigiteaduste doktor, Turu ülikooli professor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid sõja- ja poliitilisest ajaloost.

"Topeltelu" on rännak läbi 20. sajandi teise poole USA meelelahutus- ja kunstimaailma ühe samasooliste paari seltsis. See on üleskutse võrdõiguslikkusele, ilma paatose ja loosungiteta. Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’i topeltautobiograafia jutustab mõnusa huumoriga nende 1958. aastal alanud ja siiani kestvast ühisest teekonnast Broadwaylt Greenwich Village’isse, Madison Avenuele ja Hollywoodi. Tänu Alanile avanevad meile teatri, kino ja televisiooni telgitagused, Norman jutustab reklaamikunstniku, maalija ja ajakirja väljaandja konkurentsitihedast elust. Nende rohkem kui 50 aastat kestnud kooselu jooksul muutus maailm sedavõrd, et oma seksuaalsuse pärast kurjategijateks peetud inimestest said viiekümneaastase kooselu järel seaduslikud abikaasad, kuigi esmalt mitte romantilistel, vaid puhtpraktilistel kaalutlustel. Sellest suhtest on õppida kõigil, seksuaalsest sättumusest sõltumata. Kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad.

"Üksi ja ühes" on bioloogiadoktor akadeemik Hans-Voldemar Trassi (sünd. 1928) mälestusteraamat, milles autori pika ja viljaka teadlasetegevuse kõrval on pikemalt kõneldud nõukogudeaegse Tartu ülikooli vaimsest ja poliitilisest kliimast ning "laulva revolutsiooni" sündmustest. Mitmekülgse isiksusena võib Hans Trass meenutada koguni ülesastumisi "Vanemuise" teatrilaval ning raamatu lõppu on lisatud aastate jooksul sahtlisse kogunenud luuletusi, mida autor ise nimetab tagasihoidlikult "värsikatseteks". Värvikat vahelugemist pakuvad väljavõtted Hans Trassi Kamtshatka-, Siberi- ja Kanada-reisikirjadest.

Iluköites raamat ilmub Anna Haava 160. sünniaastapäeva tähistamiseks 15. oktoobril 2024. Uues raamatus ilmub Anna Haava noorpõlve jutustuste ja luule kõrval ka valik tema mõtteid, mis on küll ammustel aegadel kirja pandud, kuid tarvilik elutarkus tänagi. Minevik ja olevik on kõige targemad nõuandjad tuleviku kohta; rumalad põlgavad mõlemaid, toimetavad ette ja taha vaatamata ja eksivad alaliselt. Taha ainult, mis sa pead, siis sa võid, mis sa tahad! See on see nõiasõna, millega kõik vaigistad. Kus laps majas, sääl on igal aasta-ajal kevade. Muusika heljub iga tundja inimese hinges, heljub õhus ja metsa kahinas, kõlab linnu laulus ja vete voodes – kuula aga ja pane tähele. Anna Haava noorpõlvejuttudest saate lugeda, kuidas inimesed vanasti elasid ja kuidas sirgus väike Anna, kellel seisis alati meeles, kuidas ülemkooliõpetaja Tann ükskord geograafiatunnis kord eestlastest rääkinud ja ütelnud: "Lätlased on vast anderikkamad, nad on elavamad, aga eestlastel on igatahes rohkem iseloomu." Anna Haava luuletusi on viisistatud üle paarisaja, paljud neist on tänaseks muutunud peaaegu rahvalauludeks. Just laulude kaudu on Anna Haava luule jõudnud rahva südamesse. Teda tuntakse luuletajana, kellel on palju õrnahingelisi, lausa nukraid luuletusi ("Kui sa tuled, too mull’ lilli", "Ei saa mitte vaiki olla"), tunderikast armastusluulet ("Oh ma isegi ei tea", "Lenda, lepatriinuke", "Nii ta on"), uhkust sünnimaa Eesti üle ("Elumere mühinasse"). Leiate need meie uuest Haava-raamatust. Ent Anna Haava on kirjutanud üsna palju rõõmsatujulisi, uljaid, humoorikaid värsse. Uues kogus on avaldatud mõnigi neist ("Eest ära!", "Uudis", "Mis Mats mõtleb", "Vai sedasi suad mehele", "Ilmar ise" jt.). Jah, võib öelda, et koos Haavaga saab ikka nalja ka. Anna Haava sünniaastapäev on meeldetuletamise ja kokkusaamise päev, aga veel enam naeratuse ja rõõmu päev. Nagu on Anna Haava ise kirjutanud oma luuletuses "Meie": Meie silmades säravad sädemed, Meie põues lainetab julgus ja jõud, Hoovab elu!

Tutvu Joosepi erakordse seiklusjutuga, mis viib sind Paapua Uus-Guinea lopsakasse
džunglisse ja kohalikele küla- ning linnatänavatele! See on kirega kirjutatud raamat ühe eesti noormehe viis kuud kestnud rännakust teises maailma otsas. Riigis, mis on täis kummalisi tavasid, värvikaid inimesi ja ainulaadset ahhetama panevat loodust.

Lugeja saab osa Joosepi igapäevaelust, põnevatest teaduslikest välitöödest ja ehedatest
kultuurikogemustest, mis ajavad naerma ja panevad imestama. Ideaalne lugemine kõigile, kes armastavad tõelisi seiklusi ja värvikaid lugusid. Haarav ja humoorikas raamat, mis lennutab lugeja vihmametsa, vulkaani kraatrisse, koopasse ja ühepuupaati, muuhulgas rinda pistma dinosauruse mõõtu kaasuaride, beetlipähklite ja nõidumistega.

"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.

Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.

Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.

1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.

"Sa lahkusid vara" on erakordse helluse ja kohkumatu aususega kirjutatud raamatu autori hingeülendavast ja ülivalusast armastusest kirgliku, ainulaadse ja karismaatilise Robert Lockharti, võrratu pianisti ja helilooja, lootusetu alkoholisõltlase vastu. Nende katkendlik armastuslugu kestis kolm aastakümmet, nad liikusid vapralt edasi, tundes siiski kogu aeg kandadel Roberti alkoholismi, mille suhtes nad olid abitud ja mis mõjutas Roberti isiksust, tõi kaasa tema invaliidistumise ja lõpuks pärast raskelt kättevõidetud viit aastat kainust ka surma.

Autor avab oma armastatu traagilise haiguse tagamaad, aitab mõista selle julmust ja pöördumatuid tagajärgi nii haigele kui teda armastavatele inimestele, näitab, kui oluline on armastada ja hoolida, aidata kõik jõuvarud kokku võtta, uuesti alustada. Autori sügav otsekohesus parandab teistegi alkohoolikut armastanud inimeste haavu ja aitab paremini aru saada alkoholismist, kõigist sõltuvustest laastavaimast tõvest.

Henrik Liljegren, kes põgenes Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestist põgenikuna Rootsi, on tegutsenud diplomaadina Stockholmis, Lääne-Berliinis, Tokyos ja Pariisis, julgeolekupoliitika eksperdina Rootsi välisministeeriumis, tõlkinud Heinrich Bölli ja kirjutanud kõnesid Olof Palmele; on olnud Rootsi suursaadik Ankaras, Ida-Berliinis, Brüsselis ja Washingtonis.

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.

Vürstitar Sofka Dolgoruki elu kulges käsikäes XX sajandi suurte muutustega. "Punane printsess" on lugu sellest, kuidas tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu, kuhu mahtus boheemlusele kalduv elu pea kõigis Euroopa metropolides, vangilaager Prantsusmaal ja briti teatri suurkuju Laurence Olivier. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem mitte midagi ei teadnud. "Punane printsess" toob lugeja ette elu, kus ükski homme ei ole samasugune nagu eile, kus inimestel ei ole ühtegi pidepunkti, millest kinni hoida ja elu ei ole muud kui üks peadpööritamapanev ameerika raudtee, mille käänakud, tipud ja langused eales ei kordu. Autorist: Sofka Zinovieff õppis Londonis, Oxfordis ja Cambridge'is. 1990ndatel elas ta Moskvas, kus kohtus oma praeguse abikaasaga. Ta on vabakutselise ajakirjanikuna töötanud selliste väljaannete jaoks nagu The Independent Magazine, The Telegraph Magazine, The Times Literary Supplement, The Financial Times, The London Magazine. Praegu elab Sofka Zinovieff koos abikaasa ja kahe tütrega Kreekas.

Vladimir Juškin oli Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil kakskümmend kaks kuud peaminister Edgar Savisaare nõunik. Märkmed, mida autor tegi sel ajal peaaegu iga päev, loovad pildi toonasest sisepoliitilisest võitlusest ja räägivad valitsuse välispoliitilistest pingutustest, mis tõid Eesti iseseisvumise päeva aina lähemale. Raamatule on lisatud DVD, millel on PDF-vormingus üle neljasaja valitsuse ametliku ja sisemiseks kasutamiseks mõeldud dokumendi. Teabele lisaks on päevikus põhjalikke kommentaare, mis võimaldavad uudishimulikul lugejal paremini mõista toonase keerulise aja sündmusi. Vladimir Juškin on üks neist, kes paisati esialgu Gorbatšovi perestroika, aga seejärel laulva revolutsiooni laineharjal Eesti poliitilise elu keerisesse. Ise nimetab autor oma märkmeid uuriva inseneri päevaraamatuks, kuhu on vaatlejale kättesaadava täpsusega talletatud sündmused, mis kaasnesid harukordse poliitilise protsessiga – impeeriumi rahumeelse hukuga.

"Neli veskit" (1946), "Väikelinna moosekant" (1946) ja "Ise idas – silmad läänes" (1948) on mälestused, mis kirjeldavad Artur Adsoni lapsepõlv 19. sajandi lõpus ja annavad üksikasjaliku pildi 20. sajandi alguse vaimsetest suundumustest.

Prantsuse fennougrist Eva Toulouze käis esimest korda Udmurdimaal 1990. aastate alguses, mil arvukate relvatehaste tõttu varem Lääne inimeste jaoks suletud maa pisut avanema hakkas, ja jätkas külaskäike pea kolme aastakümne vältel. Selles raamatus on tegemist mitte maa, vaid pigem maadega, sest lisaks Udmurdi Vabariigile tutvustab autor isiklike mälestuste ja muljete, teadusartiklite ja välitööpäevikute toel ka udmurtide asualasid Baškortostanis ja Tatarstanis – ning sedakaudu meie hõimurahva vaimset ilma. Autori ees avanesid tänu usalduslikele isiklikele suhetele iidsed usutavad ja surmaga seotud rituaalid, mis on eelkõige ida pool tänapäevalgi täiesti elujõulised.

Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast. Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.Katrin Pauts, "Minu Muhumaa" ja "Minu Praha" autor: "Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema – täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!"

Raamat toob lugejate ette Eesti ühe armastatuma luuletaja Betti Alveri kirjavahetuse oma kirjandusteadlasest abikaasa Mart Lepikuga. Üle kahekümne aasta kestnud kirjavahetus jutustab kahe tööle pühendunud inimese teineteise leidmise loo, avab nende loomingu tagamaid ja ajastu eripärasid. See on otsekui sõnatundlik romaan kirjades, katke kahe inimese kõrvuti kulgenud eluteest. Teisi oma avameelsuses nii isiklikke dokumente ei leidu ei Betti Alveri ega Mart Lepiku käsikirjalise pärandi hulgas.

2008. aastal valminud Majakovski rikkalikult illustreeritud biograafia valgustab nii suure poeedi loomingut kui ka tema tormilist elu ja armastusi, tema lähikonda ja kogu Venemaa revolutsioonieelset ja -järgset olukorda nii poliitikas, inimeste elus kui ka kunstiloomingus. Vene luule uuendaja, revolutsioonipoeet Majakovski oli kohustuslikus korras tuttav igale nõukogude kooliõpilasele. Tuttav ja ühtlasi tundmatu, sest koolis õpetati tema luulet enamasti kõige dogmaatilisemal viisil. Pulbitsevast geeniusest oli pärast surma tehtud ametliku ideoloogia ruupor, kelle inimlikke külgi püüti varjata ja moonutada. Tuntud rootsi slavist Bengt Jangfeldt on avaldanud nii vene kui ka rootsi keeles Majakovski ja Lili Briki kirjavahetuse ja kohtunud isiklikult mitmete nende kaasaegsetega nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: «Mälestused», 1. osa (Vaba Eesti, 1975) ja «Mälestused», 2. osa (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Milline on olümpiamedali hind? Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise. Kelly Sildaru keeruline teekond. Kelly Sildarust sai juba väikese tüdrukuna maailma parim pargisõitja, kes ei kaotanud oma lemmikalal ainsatki võistlust. 13-aastasena võitis ta kõigi aegade noorimana ekstreemsportlaste kõige mainekama jõuproovi, X-Gamesi. 16-aastasena tuli ta kõigi aegade noorimana täiskasvanute maailmameistriks rennisõidus. 19-aastasena tõi ta Eestile Pekingi taliolümpialt medali. See ei ole olnud lihtne teekond. Suurte võitude vahele on mahtunud ka palju musti päevi – valu, pisaraid ja loobumismõtteid. Kelly ei ole selle koorma all murdunud. Ka nüüd, kui imelapsest on meie kõigi silme all sirgunud noor naine, on temas ikka veel alles seesama siiras, sõbralik ja armas tüdruk, kellena ta aastaid tagasi avalikkuse ette astus. Selles – mitte suusatrikkides – on Kelly suurus.

Lustakas lühilugudega fotoraamat "Harilik eestlane" on jäädvustanud põnevalt tänapäeva eestlase igapäevaelu, hinge- ja mõttemaailma. Selle raamatu on loonud eesti rahvas iseendast kasutades selleks modernset sotsiaalmeediat. Raamat katab kõik olulised eestlast iseloomustavad teemad, alates eestlase iseloomust kuni söögikommeteni, just need asjad, mille kohta välismaalased kõige sagedamini küsivad või mis ühte rahvast iseloomustades olulised on. Raamatus on kasutatud lühikesi rahvalugusid, vanasõnu, huvitavad fakte ja humoorikaid fotosid ning koostoimes loovad nad mõnusa terviku nüüdisaja eestlasest. Raamat on suurepärane teejuht välismaalasele, mõistmaks muidu kinnise iseloomuga eestlast ja integreerumaks Eesti ühiskonda. Eestlasest raamatuhuviline tunneb raamatut sirvides mõnusat äratundmisrõõmu. Head eestlase olemuse avastamist!

Ühe sõjapõgeniku autobiograafiline jutustus. "Kõik sündmused selles raamatus on ka tegelikult olnud, kuid tegelaskujud on autori fantaasia, nii et igasugune sarnasus tõeliselt elanud inimestega on puhtjuhuslik."

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Üks raamat. Kaks autorit. Tuhandetahuline Etioopia. Karin on Euroopa Liidu diplomaat, Merle kodanikuühiskonna aktivist. Karin näeb elu pealinnas, Merle elab ja töötab kõrvuti kohalikega. Nad näevad sedasama Etioopia elu kahest täiesti vastandlikust vaatepunktist. Nende elude vahel on vaid viis tundi autosõitu, kuid ometi tundub nagu elaksid nad eri riikides. See on nende Etioopia – isiklik, poliitiliselt ebakorrektne, karm ja hingematvalt ilus. Osade nende peatükkide eest võib Etioopias vangi minna või ära kaduda.

17. juunil 1929 astus mootorlaeva "St. Louis" pardalt New Yorgi sadamakaile sihvakas heledapäine noormees, taskus Eesti Vabariigi diplomaatiline pass. See oli 23aastane Ersnt Jaakson, keda ootas töö San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Ameerika Ühendriikides kulges kogu tema edasine elu ja sai teoks ajalooline missioon: hoida okupatsiooniaastail peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust. Kodumaad nägi Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast. Anne Velliste on kasutanud käesoleva raamatu kokkupanekul Ernst Jaaksoni mälestuskatkeid, intervjuusid tema sõprade, tuttavate ja aatekaaslastega ning unikaalseid kirju ja dokumente. Seeläbi räägib raamat ühtlasi paljudest Põhja-Ameerika, Rootsi ja Inglismaa eestlastest, kes ei unustanud oma isamaad.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

"Ma pärandan selle teose kuulsale maalikunstnikule härra Abraham Constantinile palvega anda see kümme aastat pärast minu surma mõnele trükkalile, kes poleks vagatseja, või paigutada see mõnda raamatukokku, kui keegi seda trükkida ei taha. B(envenut)o Cellini autobiograafia ilmus viiskümmend aastat pärast tema surma."

2009. aasta märtsis toimus TLÜ Akadeemilises Raamatukogus väliseesti kirjanduse keskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu korraldusel konverents "Eesti teadlased paguluses", kus esinesid eesti ja väliseesti teadlased. Ettekannete põhjal ilmunud kogumikus on 22 artiklit, mis käsitlevad tuntud väliseesti teadlaste – astronoom Ernst Öpiku, geoloog Armin Öpiku, meditsiiniajaloolase Ilo Käbini, interdistsiplinarist Valter Ranna, kopsuarst Enn Nõu, teemandiuurija Arthur Linari-Liholmi, keemik Ivar Ugi, etnoloog Gustav Ränga jt elu ja teadustegevust.

Toomas Karjahärmi saatesõnast raamatule: Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes "Teataja" ja "Tallinna Teataja" umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta 1908.-1916. aastal ligikaudu 30 artiklit "Peterburi Teatajale".

Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.