Suhtlemine on kõige tähtsam – kui sa ei suhtle, siis ka ei juhtu midagi, ja lood jäävad tulemata. Reisides kogetakse midagi, mida muidu ei tunnetata. Juhuslikult juhtub – selles on enam mõttetera ja õpetlikkust, kui aimata oskame. Aega peab olema. Üha enam valdab mind viimasel ajal tunne, et ajas on kõik kinni, täpsemini selles, kuidas me oma aega kulutame. Kiirus tapab kõik: muudab ümbritseva halliks, inimesed asjadeks, asjad rahaks ja tunded olematuks. Eelkõige kajastavad need lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee. Nende abil võib mõista Venemaa soome-ugri aladel valitsevat õhustikku ja mõtteviise. Hõimurahvaste juurde jõudmiseks pole kunagi hilja.

Raamat kirjeldab reisi läbi maade, mis on viimastel aastatel olnud vägivaldsete sündmuste ja pöörete tallermaaks. Reis kulges läbi Venemaa, Hiina, Kambodzha, Vietnami ja Hongkongi ning Jensen kirjeldab neid paiku ja kohtumisi sealsete inimestega erakordselt värvikalt ja isikupäraselt.

Kuidas ma siia sattusin? Kasvasin üles Hiinas, traditsioonilises hiina perekonnas. Mu vanemad käisid üheksast viieni tööl riigile kuuluvas ettevõttes, mis tootis ronge. Me sõime iga päev riisi. Elu oli hea ja ma ei mõelnud kordagi kuskil mujal kui Hiinas elamisele. Minu teadmised elust piirdusid koolis hästi õppimisega, endast vanemate inimeste austamisega ning poes sõbrahinna küsimisega. Nii oligi. Mul ei olnud kunagi põhjust Hiinast lahkuda, sest Hiina oli mu kodu. Kuni ma sain kaheksateist ja lõpetasin keskkooli.

Lennart Meri (1929-2006) – Eesti riigimees ja armastatud president 1992-2001 – oli varasemal ajal, okupatsiooniaastatel, tuntud peamiselt filmimehe ja kirjanikuna. Kunstilise loojana oli tema missioon siiski sarnane hilisema poliitikukarjääri kreedoga: jutustada Eesti, Euroopa ühe põliseima rahva lugu. Me oleme oma ajaloo sees suured. See tähendas toetumist sügavale ajalootundmisele: faktidele muistsest geograafiast, folkloorile, antiikallikatele jne. Sellelt põhjalt ongi sündinud Lennart Meri "Hõbevalge" ja selle täiendus "Hõbevalgem", kus lugeja viiakse läbi ootamatute ajaloo- ja folklooriseoste julgete järeldusteni meie kõige kaugemas ajaloos. Ometi saab sellest paeluvast raamatust teha järeldusi tänase Eesti kohta. "Hõbevalge" ilmus esmatrükis 1976, "Hõbevalgem" 1984, autorile jagus nii ajastuomast kriitikat kui ka tunnustust, muu hulgas näiteks 1989. aastal Puksovi fondi auhind. Ometi ei ilmunud need tekstid autori eluajal üheski kordustrükis – selline oli autori tahe, et ta jõuaks teha vajalikke täpsustusi ning täiendusi. Nüüd ilmuv tekst on mainitud esmatrükkide ühendatud versioon, kusjuures muudatustes ja täiendustes on tuginetud autori enese märkmetele. Selle pieteeditunnet nõudva toimetamistöö on teinud Mart Meri ja Urmas Sutrop.