Kuulsa Moll Flandersi lugu, tema elu tõusud ja mõõnad. Moll Flanders sündis Newgate´i vanglas, elas kuuskümmend aastat pidevat kirevat elu, kaasaarvatud ta lapsepõlv, oli kaksteist aastat hoor, viis korda abielus (millest korra omaenda vennaga), kaksteist aastat varas, kaheksa aastat Virginiasse asumisele saadetud kurjategija, sai lõpuks rikkaks ja suri patukahetsejana. Kirjutatud ta enda märkmete järgi.

"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tuntud kaasaegse itaalia kirjaniku Alberto Moravia (1907-1990) esikromaan (ilmunud 1929), mis annab süvapsühholoogilise sissevaate itaalia 20-ndate aastate keskklassi olemisse ja olemusse.

Ladina-Ameerika uhkete meeskirjanike Marques`i, Amado, Vargas-Llosa seas seisab võrdväärsena Isabel Allende, kes kaitseb oma kohta nende kõrval võrratu jutuvestjana. Tema raamatutes on lopsakust ja jõudu, erakordseid saatuse keerdkäike, rõõmu ja tragöödiat. Allende «Fortuna tütart» on ülistatud tema kõige kaasahaaravamaks jutustuseks. Ennekõike on see kauni ja julge Eliza -- Tšiilisse emigreerunud inglise pere leidlapse lugu -- tulvil armastust ja seiklusi. Lisaks veel mitmed hingeminevad ja värvikad inimsaatused, mis põimuvad peategelase eluga. Kõik see kokku on nagu lummav «Tuhande ja ühe öö» jutustus, kus rõõmsad ja pöörased, jubedad ja kurvad lood kasvavad üksteisest välja, unustamata sealjuures kordagi peateemat. Sellest värve ja sündmusi täis kollaažist kasvab tõetruu romaan, mis viib oma lugejad kaasa hoopis teise maailma ja teise aega.