Ajalooline romaan
On maikuu 16. sajandi koidikul, dominikaani munk Girolamo Savonarola on Piazza della Signorial üles poodud ja tuleriidal põletatud. Painajalik askeesihullus on lõpuks ometi läbi, Firenze on üles tõusnud ning vürstinna Vasari võib jälle seisusekohaselt riietuda ja oma mehe kingitud uhke kuldehte kaela panna. Ta teab, miks vürst talle nii helde kingituse tegi, kuid hoiab seda valusat saladust südames. "Mul pole õigust mitte kellegi elu selle ehtega raskemaks teha, olgu see minu rist, mida ma olen määratud kandma," mõtiskleb vürstinna. Ja lõpuks pannakse uhke kaelaehe talle hauda kaasa, ent kullast hea ja kurja tundmise puule ei anta hauarahu – tema seiklused alles algavad.
Poolsada aastat hiljem peidab Veneetsias Cannaregio getos kullassepp Yakob Masri ehte oma töökoja põrandalaudade alla. Murano peeglitöökoja omanik, rikas ja jõhker Pietro Calimani on suremas ning on saatnud oma poja vana juveliiri pitsitama. Juudi perel tuleb pageda ja pikk rännak viib tagakiusatud Habsburgide aegsesse Viini. Kuid kuju muutnud kaelaehe vahetab aastasadade möödudes üha uuesti omanikku ning liigub aina rohkem põhja poole – koguni Eestisse ja lõpuks Soome.
Soome ühe nimekama kirjaniku Pirkko Saisio (snd 1949) romaani "Passioon" tuumaks on elu mõtte ja tähenduse otsingud. Vaimsed otsingud, usk ja ideoloogiad pakuvad hingepidet, kuid mõnele on karmis ellujäämisvõitluses ainus pääsetee ühine veri ja südametukse. "Passioon" on laia diapasooniga, tarkovskilikult värviküllane Euroopa kroonika – otsekui arhailine legend, mille jutuvestmiskunst kätkeb endas müüdi sisendusjõudu.
Ajalooallikad ei armasta vaadata maailma lihtsa inimese silmadega, ütleb selle raamatu autor, Eesti tuntuim numismaatik Ivar Leimus. Nii on jäänud 16. sajandi kroonikutel märkamata ka selline pealtnäha tavaline kodanik nagu Tallinna müntmeister Paul Gulden, kelle elu oli aga vaat et põnevamgi kui mõnel kuningal või väejuhil.
Ühendades aastakümnetega kogutud teadmised ajaloolasena ning kujutlusvõime kirjanikuna, toob Leimus lugejani Paul Guldeni seiklusrikka eluloo, mis on nauditav nii ilukirjanduse kui ka kesk- ja varauuasaja eluolu tutvustava ajalooraamatuna. Lugu saadavad Katariin Mudisti illustratsioonid ning fotod ajaloolistest paikadest ja esemetest.
Ivar Leimus (snd 1953) on raha- ja majandusajaloo uurimisega tegelenud alates 1970. aastatest ning kujunenud üheks Baltimaade juhtivaks münditeaduse asjatundjaks. Äripäevalt on varem ilmunud Ivar Leimuse, Mauri Kiudsoo ja Gunnar Haljaku Eesti mündiajalugu käsitlev "Sestertsist sendini" (2018).
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.
Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud
Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.
1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele.
"Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu.
Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
2021. aastal ilmus Pariisis välja kohver Louis-Ferdinand Céline’ilt II maailmasõja lõpus varastatud käsikirjadega. Teiste hulgas oli ka siinne jutustus.
Tegu on 1932. aastal kirjutatud tekstiga, mis jutustab Ferdinandi – kirjaniku igavese teisiku – I maailmasõjas haavata saamise ja paranemise loo. Siin ei ole aga midagi kangelaslikku, peategelane ärkab tapetud kamraadide keskel kusagil Flandria põllumudas, komberdab hallutsinatsioonidega võideldes mööda sõjast laastatud maad ja lebab siis koos teiste surma, mahalaskmist, rindele tagasi saatmist või kojusõitu ootavate saatusekaaslastega väikelinna sõjaväehaiglas. Ning selle taga kumavad ikka ja jälle igavesed küsimused – mis teeb sõjas inimestest koletised? Miks see kõik ikka ja alati tagasi tuleb? Mis meil ometi viga on?
Sellest jutustusest oli kuni 2021. aastani olemas vaid teoreetiline pealkiri, mida autor möödaminnes mainis 1934. aastal kirjas oma kirjastajale. Ja nüüdki pole meil väga palju rohkem informatsiooni. Me ei saa kunagi päriselt teada, milline saatus täpselt oleks kohvrist leitud käsikirju oodanud ja mida oma teoseid alati kümneid kordi ümber kirjutanud Céline oleks nendega teinud. „Sõjast” on hästi tunda, et see on alles mustand, toorik, kõige esimene eskiis. Selles on tühimikke, puudulikku punktuatsiooni, kordusi, õigekirjavigu, mahatõmbamisi, visandlikkust ja logisevat loogikat. Aga samal ajal on siin juba olemas see jooksu pealt tabatud elus emotsioon, mis on kõige tähtsam – lühidalt see, mis teeb Céline’ist Céline’i.
Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on Marcel Prousti kõrval üks kahest suurimast 20. sajandi prantsuse romaanikirjanikust. Ometi pole selle keerulise elusaatusega erakordse visionääri loomingule osaks saanud vastuvõtt olnud läbinisti positiivne – seda osalt ka tema poliitiliste seisukohtade tõttu. Céline’i looming on võitnud oma värske stiili ja halastamatult läbinägeliku, kuid samas ka koomilise sisu tõttu nii tuliseid austajaid kui ka sama tuliseid vaenlasi. Vaestearstina töötanud autor jõudis oma elu ajal kirjutada kokku kaheksa romaani, mis läksid oma keeleuuendustes – ja teisalt ka halastamatuses, räiguses, groteskis ja julmuses – ennenägematult kaugele. 2021. aastal selgus, et tekste oli veelgi. Neid lugeja nüüd järjest avastab.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele ajastu allikatele tuginev romaan lõhub iga muinasjutu stereotüüpe. Vaevalt viieaastaselt orvuks jäänud Marta Skowrońska koges noorpõlves nii teenija, pesunaise, sõjavangi kui ka seksiorja saatust. Olnud leedu soost favoriidi Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, sai temast hiljem tolle parima sõbra Peeter I armuke ja naine. Kahe leedulase ja Vene tsaari vahel pulseerib pingest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, mida valitseb pideva kahtluse õhustik: kes kellega manipuleerib, kes on ohver, kes võrgutaja, kes kupeldaja? Millise saatuse määrab võim? On see muinasjutt või tragöödia?
Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė uusim romaan „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele allikatele tuginev romaan lõhub igasuguseid muinasjutulisi stereotüüpe. Hommik, algavad keisrinna agoonia viimased kaksteist tundi. Halastamatult lähenev surm ja Jumala kohtupidamine, siin maailmas otsa saav aeg reastavad Katerina mõtteis mälupilte, mis muutuvad elu aruandeks. Võimu tippu tõusnud valitseja, küpsuse künnise ületanud naine, üha sünnitav ja leinav ema, suure inimese abikaasa. Kaks reisi – läände ja itta – sunnivad teda mõtlema, milline on tema mehe loodav impeerium ja kelleks on muutunud ta ise. Saatus on mõõtnud talle välja peaaegu kõik rollid, mis vaid naisele osaks saada võivad. Kuid viimasel reisil omaenda hinge tagumistesse soppidesse otsib ta vastuseid: kas võim vabastab või vangistab? Kummale poole kaldub tema viimse kohtupäeva kaal?
Kunstiajaloo doktori, menuka leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna” tugineb epohhi põhjalikule uurimisele, autentsetele allikatele ning ajalooliste isikute säilinud kirjadele. Sarja esimene osa valiti 2019. aastal Leedu ühe suurema uudisteportaali 15min.lt konkursil lugejate ja kirjandusekspertide poolt aasta parimaks raamatuks. Eesti keeles ilmus „Peetri keisrinna I” 2021. aastal ja pälvis samuti suurt tähelepanu.
Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.
Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.
Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.
Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.
"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.
SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.
Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, vabadussõda, taluelu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, üliõpilaselu, Kehtna kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktori ringirändamised, põllumajanduskoolid, riigiametnikutöö, haridusministeerium, abiellumine ja lapsed, kokkupuuted Pätsi, Eenpalu, Tõnissoni ning teistega, teine maailmasõda, 21.06.1940, peitmine seevaldis ja metsas, küüditamised, hävituspataljonid, Tallinn piiramisrõngas, mobilisatsioonid, okupatsiooniterror ja hukkamised, 9. märtsi öö, põgenemised Saksamaale ning Rootsi, Austraaliasse siirdumine, põgeniku ja pagulase elu Rootsis, kannatused Eestis peale sõda, armastuse, armukadeduse, elu ja surma küsimused igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi romaani teise osa.
Esimene maailmasõda, taluelu Läänemaal, Haapsalu gümnaasium, Saku kodumajanduskool, Tondi sõjakool, Eesti politsei, Auto-Tankirügement, Päts, Laidoner, teine maailmasõda, okupatsioonid, 21.06.1940 Tallinnas, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, ohvitseride saatused, küüditamised, metsavennad, Omakaitse, hävituspataljonid, Saksa sõjavangis Preisimaal ja Brandenburgis, mobilisatsioonid, soomepoisid, Uluots, lahingud 1944. aastal Narva all, Sinimägedes ja Avinurmes, Maitla, põgenemine Rootsi, Kanadasse, kannatused Eestis peale sõda, arreteerimised, NKGB küüsis, Magadan-Kolõma surmalaagrid või Stalini Auschwitz, küüditatute elu Siberis, väeteenistus Punaarmees, armastus, elu ja surm igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi sugukonna romaani. Väikeste inimeste elud peegeldavad Eesti riigi ja rahva keerulist ajalugu, mida sageli on raske mõista. Romaan pakub võtmeid, aga uksi pärani ei ava, sest seda ei oska keegi.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
"Kolm naist" on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia, kus rõhutatakse elu püsiväärtusi, milleks on armastus oma pere, rahva ja isamaa – oma juurte vastu. Eestis ilmub raamat esmakordselt.
17. sajandi algus Euroopas, ajastu, mille on romantiliseks kirjutanud Alexandre Dumas vanem oma romaanis "Kolm musketäri". Samal ajal, kui Prantsusmaal kemplevad omavahel musketärid ja kardinali kaardiväelased, on Krimmi steppides, Metsikutel Väljadel laagris pan Michael Urbanowicz oma sõjameestega. Peatselt kannab lahingutee teda Poola kuninga vägede koosseisus Smolenski ja Moskva alla… Nii algab ajalooline romaan "Urbanowiczid", perekonnasaaga, mis lõpeb rohkem kui 350 aastat hiljem kodusel Virumaal, peategelasteks 12 põlvkonda Urbanowicze.
Jüri Remmelgas oli 14 aastat Tallinnas ajakirjanik. 1940. a pühkis N. Liidu okupatsioon oma teelt kõik vabad ajakirjanikud, nii ka Remmelga. Tööd otsides sattus ta nõukogude kunstide valitsusse ametnikuks J. Semperi ja A. Alle alluvusse. 1941. a sai temast II maailmasõja sõdur, vabatahtlik, kes esimeste eesti üksustega Idarindele läks.
Raamat "Tulises väravas" on vaba sõjajärgsetest poliitilistest klišeedest, kirja pandud just nõnda, nagu võis maailmasõda näha haritud, julge ja seiklushimuline eesti mees.
Uustrükk Stockholmi Välis-Eesti & EMP kirjastuses ilmunud teosest.
Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus.
Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole...
Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.
Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis.
Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.
Poola kirjanikule maailmakuulsuse ja Nobeli kirjandusauhinna toonud ajalooline romaan I sajandi Rooma elust. Ristiusu ja paganliku Rooma võitlus tõi keiser Nero ajal kaasa kristlaste verise tagakiusu. Romaani pealkiri "Quo vadis?" meenutab Peetruse-legendi, kes tagakiusu eest põgenedes kohtab oma Issandat Appia teel.
„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.
Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.
Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.
Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.
