Ajalooline romaan
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.
SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.
Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.
Ajalooallikad ei armasta vaadata maailma lihtsa inimese silmadega, ütleb selle raamatu autor, Eesti tuntuim numismaatik Ivar Leimus. Nii on jäänud 16. sajandi kroonikutel märkamata ka selline pealtnäha tavaline kodanik nagu Tallinna müntmeister Paul Gulden, kelle elu oli aga vaat et põnevamgi kui mõnel kuningal või väejuhil.
Ühendades aastakümnetega kogutud teadmised ajaloolasena ning kujutlusvõime kirjanikuna, toob Leimus lugejani Paul Guldeni seiklusrikka eluloo, mis on nauditav nii ilukirjanduse kui ka kesk- ja varauuasaja eluolu tutvustava ajalooraamatuna. Lugu saadavad Katariin Mudisti illustratsioonid ning fotod ajaloolistest paikadest ja esemetest.
Ivar Leimus (snd 1953) on raha- ja majandusajaloo uurimisega tegelenud alates 1970. aastatest ning kujunenud üheks Baltimaade juhtivaks münditeaduse asjatundjaks. Äripäevalt on varem ilmunud Ivar Leimuse, Mauri Kiudsoo ja Gunnar Haljaku Eesti mündiajalugu käsitlev "Sestertsist sendini" (2018).
Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.
Türgi sõdade ajal oli linn pidevalt rünnakute objektiks. Buda vallutanud Ottomani impeeriumi sõdalased piirasid 1522. a. Egeri linna ümber, kuid neil ei õnnestunud linna vallutada vaatamata sellele, et türklasi oli linnakaitsjatest pea 6 korda rohkem. 40-päevase piiramise ajal kaitsesid linna ka vaprad Egeri naised. Seda Egeri kaitsmist peetakse Ungari ajaloos madjarite suurimaks võiduks. Egeri kaitsjad kirjutas surematuks Géza Gàrdonyi oma romaaniga "Egeri tähed".
Itaalia renessansi õitseajal. Noor ja kaunis Francesca abiellub kaupmees Marco del Benega ning asub elama Firenzesse. Seal puutub paar kokku luksuse ja pidude maailmaga linna valitseja Lorenzo de Medici palazzo-s. Ent ka Medicitele on saabumas rasked ajad ning üha valjemalt kõlab nende võimsaima vastase, kerjusmunk Girolamo Savonarola hääl. Jutlustades linna tänavatel toreduse tagaajamise ja kombelõtvuse vastu, soovib Savanarola teha Firenzest Taevalikku Jeruusalemma. Ning siis saabub pöörane ja kohutav öö – inglite öö...
"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?
Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Otsus abiellumiseks tehti päev pärast esimest kohtumist. Juba kuulus prantsuse maalikunstnik Jacques Louis David (1748-1825) oli siis 34-aastane, kuid Charlotte – tagasihoidlik, vähese iluga, arukas ja terava pilguga – kõigest 17. Tema silmade läbi näemegi ta mehe seiklusrikast elu. Astunud küll ilmsesse mõistuseabiellu, õpib Charlotte armastama oma raske loomuga meest, imetleb ta loomingut, kuid põlastab ta vaigistamatut janu kuulsuse ja võimu järele.
Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse.
I köites on kolm esimest raamatut:
- Palverändur Mikael
- Maadleja Antar Alžiiri linnas
- Vabastaja saabub merelt
Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang".
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Kolmanda osa tegevus haarab aastaid 1779-1783, s. o. perioodi, mil Hiiumaa rootslaste võitlus oma õiguste eest jõuab saatuslikku pöördepunkti: Katariina II 1781. aasta ukaasi alusel sunniti üle 1000 rootslase ümber asuma Dnepri alamjooksule. See sündmus koos oma eellooga ongi III raamatu teljeks.
On maikuu 16. sajandi koidikul, dominikaani munk Girolamo Savonarola on Piazza della Signorial üles poodud ja tuleriidal põletatud. Painajalik askeesihullus on lõpuks ometi läbi, Firenze on üles tõusnud ning vürstinna Vasari võib jälle seisusekohaselt riietuda ja oma mehe kingitud uhke kuldehte kaela panna. Ta teab, miks vürst talle nii helde kingituse tegi, kuid hoiab seda valusat saladust südames. "Mul pole õigust mitte kellegi elu selle ehtega raskemaks teha, olgu see minu rist, mida ma olen määratud kandma," mõtiskleb vürstinna. Ja lõpuks pannakse uhke kaelaehe talle hauda kaasa, ent kullast hea ja kurja tundmise puule ei anta hauarahu – tema seiklused alles algavad.
Poolsada aastat hiljem peidab Veneetsias Cannaregio getos kullassepp Yakob Masri ehte oma töökoja põrandalaudade alla. Murano peeglitöökoja omanik, rikas ja jõhker Pietro Calimani on suremas ning on saatnud oma poja vana juveliiri pitsitama. Juudi perel tuleb pageda ja pikk rännak viib tagakiusatud Habsburgide aegsesse Viini. Kuid kuju muutnud kaelaehe vahetab aastasadade möödudes üha uuesti omanikku ning liigub aina rohkem põhja poole – koguni Eestisse ja lõpuks Soome.
Soome ühe nimekama kirjaniku Pirkko Saisio (snd 1949) romaani "Passioon" tuumaks on elu mõtte ja tähenduse otsingud. Vaimsed otsingud, usk ja ideoloogiad pakuvad hingepidet, kuid mõnele on karmis ellujäämisvõitluses ainus pääsetee ühine veri ja südametukse. "Passioon" on laia diapasooniga, tarkovskilikult värviküllane Euroopa kroonika – otsekui arhailine legend, mille jutuvestmiskunst kätkeb endas müüdi sisendusjõudu.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele ajastu allikatele tuginev romaan lõhub iga muinasjutu stereotüüpe. Vaevalt viieaastaselt orvuks jäänud Marta Skowrońska koges noorpõlves nii teenija, pesunaise, sõjavangi kui ka seksiorja saatust. Olnud leedu soost favoriidi Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, sai temast hiljem tolle parima sõbra Peeter I armuke ja naine. Kahe leedulase ja Vene tsaari vahel pulseerib pingest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, mida valitseb pideva kahtluse õhustik: kes kellega manipuleerib, kes on ohver, kes võrgutaja, kes kupeldaja? Millise saatuse määrab võim? On see muinasjutt või tragöödia?
Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė uusim romaan „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele allikatele tuginev romaan lõhub igasuguseid muinasjutulisi stereotüüpe. Hommik, algavad keisrinna agoonia viimased kaksteist tundi. Halastamatult lähenev surm ja Jumala kohtupidamine, siin maailmas otsa saav aeg reastavad Katerina mõtteis mälupilte, mis muutuvad elu aruandeks. Võimu tippu tõusnud valitseja, küpsuse künnise ületanud naine, üha sünnitav ja leinav ema, suure inimese abikaasa. Kaks reisi – läände ja itta – sunnivad teda mõtlema, milline on tema mehe loodav impeerium ja kelleks on muutunud ta ise. Saatus on mõõtnud talle välja peaaegu kõik rollid, mis vaid naisele osaks saada võivad. Kuid viimasel reisil omaenda hinge tagumistesse soppidesse otsib ta vastuseid: kas võim vabastab või vangistab? Kummale poole kaldub tema viimse kohtupäeva kaal?
Kunstiajaloo doktori, menuka leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna” tugineb epohhi põhjalikule uurimisele, autentsetele allikatele ning ajalooliste isikute säilinud kirjadele. Sarja esimene osa valiti 2019. aastal Leedu ühe suurema uudisteportaali 15min.lt konkursil lugejate ja kirjandusekspertide poolt aasta parimaks raamatuks. Eesti keeles ilmus „Peetri keisrinna I” 2021. aastal ja pälvis samuti suurt tähelepanu.
Karl Ristikivi (1912-1977) ajaloofilosoofilise sarja esimese triloogia (kroonikad) avateos viib lugeja 13. sajandi Euroopa rüütlisõdade keerisesse. Peategelane, viimane Hohenstaufen, järgib lüüasaamist ette teades meelekindlalt oma missiooni. Triloogia järgmised raamatud on "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud"
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Suure taani klassiku Jens Peter Jacobseni (1847–1885) ajaloolise tagapõhjaga romaan (1876). Selle kangelanna on tegelikult elanud isik, kes teiste tahtele alistumata sammub isepäiselt oma elurada.
Ra I ja Ra II ekspeditsioonid toimusid aastatel 1969-70. Nendega kinnitas Thor Heyerdahl oma hüpoteesi, et muinasegiptuse meremehed võisid papüüruslaevadel Atlandi ületada. See tõsiasi muutis märgatavalt arusaamu Uue ja Vana Maailma võimalikest kontaktidest ja vastasmõjudest.
Käesolev raamat annab põhjaliku ülevaate ekspeditsioonide ettevalmistamisest ja käigust, alustades laevade ehitamisega ja lõpetades heitlusega tormisel ookeanil.
Ta oli rohkem kui kaunis - ta oli lausa võrratu. Emily Lyonina sündinud leedi Hamiltoni pilgus oli taevasina ning huultel tuleleegid. Väikeses Walesi ja Iiri mere vahele kiilutud külas 26. aprillil 1765. aastal ilmavalgust näinud laps kasvas üles äärmiselt vaestes oludes. Sepaametit pidanud isa suri kaks kuud pärast tütre sündi. Ema Mary ei osanud lugeda ega kirjutada.
Väikesele Emilyle, keda kutsuti Emmaks, sai ometi osaks erakordne saatus. Iseendalegi üllatuseks tõusis ta Londoni seltskonnaredelil üha kõrgemale positsioonile ning abiellus lõpuks lord William Hamiltoniga, kes oli Tema Majesteedi Kuninganna saadik Napoli Kuningriigis. Mees oli Emilyst kolmkümmend viis aastat vanem ning temasse meeletult armunud.
Tänu lordile tegi maatüdrukust saadikuprouaks saanud Emma tutvust kirjandus-, kunsti- ja muusikamaailma ning poliitika telgitagustega. Abikaasa õhutusel avastas ta endas lauluande ning erakordsed miimivõimed. Ühel 1793. aasta sügishommikul saabus Napoli reidile laev Agamemnon, pardal noor kapten Horatio Nelson. Mees oli kolmekümne viie aastane ning juba kuus ja pool aastat abielus. Noore saadikuproua ja tulevase admirali vahel tärkas kirg, mis väärib legendi...
Kroonikate triloogia viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Triloogia esimesed raamatud on "Põlev lipp" ja "Viimne linn".
I osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani esimene jagu algab 1575. aastal Lüübekist Tallinna saabunud palaganiga, mida on tulnud vaatama nii linnakodanikud kui lihtrahvas. Etenduse ajal kohtab mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg markitandi tütart Dorothead, kellesse ta esimesest pilgust kiindub. Sel aastal vallutasid Vene väed Paide ja kaks aastat hiljem Pärnu, võitlus käis Padise pärast ja ähvardused ulatusid Tallinna alla. Sündmuste käigus, mis arenevad Tallinna lähistel, saab Ivost eesti talupoegade salga juht, kes lööb edukalt tagasi vaenlase piiramiskatsed.
II osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani teise jao tegevus jõuab 1579. aastasse. Mõnda aega edutult Tallinna piiranud Vene väed teevad otsustava katse vallutada linn. Ivo Schenkenberg, kes on oma salgaga käinud Paidet, Pärnut, Tartut ja teisi linnu vaenlasest puhastamas, tegutseb edukalt ka Tallinna all. Õnnetuse toob talle Rakvere lahing, kus ta langeb vangi ja saadetakse Pihkvasse. Hukkamisele viimisel on tal õnn veel ootamatult kohtuda Dorotheaga, keda ta kõikjalt on asjatult otsinud.
1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele.
"Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu.
Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
Raamat kuulub ajaloolise romaanitriloogiasse: "Tule ja mõõgaga", "Uputus" ja "Pan Wolodyjowski", milles kujutatakse 1648.-1672. aastate Poolat võitluses võõra vägivalla vastu.
"Uputus" käsitleb rootslaste sissetungi Suur-Poola aladele, nn. uputust, mis algas 1655. aastal. Kesksel kohal on siin Leedu vürst Janusz Radziwilli ning noorte rüütlite Andrzej Kmicici ja Michal Wolodyjowski tegevus, ent autor on sellesse väga köitvalt põiminud ka armastusloo. Suurteose selles raamatus jätkub Poola kuninga Jan Kazimierzi võitlus Rootsi kuninga Karl Gustavi vägedega Poola alade vabastamise eest. Endiselt on selles võitluses kesksel kohal vaprad Poola sõjamehed pan Kmicic ja pan Wolodyjowski, kes samaaegselt heitlevad ka oma hingehäda pärast, sest nende südamedaamid on Poola reeturi vürst Bogustaw Radziwilli võimuses. Lõpuks võidutseb siiski õiglus nii sõjatandril kui armastuses.
1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.
Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud
Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.
Kroonikate triloogia teises raamatus jätkab autor ristisõdijate võitluse elustamist. Keskseks sündmuseks on kristlaste tugevaima kantsi Akkoni meeleheitlik kaitsmine 1291. aastal. Viimase langemisega lõppes rüütliordude võidukäik Pühal Maal. Triloogia esimene raamat on "Põlev lipp", viimane "Surma ratsanikud".
Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.
Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.
„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.
