Boleslaw Prus (1845-1912) kuulub XIX saj. lõpu väljapaistvamate poola kirjanike hulka. XX dünastia viimase valitseja Ramses XIII liigutavas saatuses annab autor värvirikka pildi Egiptusest kolme tuhande aasta eest. See suur ajalooline romaan on ühtlasi terav süüdistus omaaegsete rahvarõhujate vastu feodaal-kapitalistlikus Poolas.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl.

1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.