"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Jutu kandev osa on 14-aastasel poisil, kelle neegrid röövivad ühes 8-aastase tüdrukuga pantvangideks. Neil õnnestub põgeneda ja koos alustavad nad seiklusrikast teekonda läbi mustade maa. Pärast suuri pingutusi ja hädaohtusid jõuavad nad viimaks vanemate juurde.

Mihhail Bulgakovi romaan kujutab revolutsiooni vastasleeri sattunud ausameelsete inimeste traagikat, kellele revolutsioon tähendas seniste ideaalide purunemist, neid ümbritsenud turvalise maailma hävingut.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»