Ajalugu ja poliitika

Kas avatud ühiskond jääb ellu? Kas Euroopa laguneb? Kuidas majanduskriisist jagu saada? Kas eurooplastel on lootust end jälle turvaliselt tunda? "Vasturevolutsioon" mõtestab Euroopa viimaste kümnendite arengut, uurides liberalismi rolli praeguses populismi pealetungis. Populismist on saanud liberaalide lemmikteema, kuid paraku on liberaalid olnud osavamad näpuga näitama kui peeglisse vaatama, kinnitab endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka. Autori sõnul tuleb Euroopa liberaalne projekt uuesti leiutada ja luua. Euroopa ei ole kohanenud viimase kolme kümnendi geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega. Euroopa demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimismudel ei käi üht jalga uute keerukate linna-, pangandus-, terrori- ja rändevõrgustikega. Liberaalsed väärtused, mis tõid Euroopale pika õitsengu, on reedetud. Emotsioonid, müüdid ja valed on jätnud napilt ruumi arukusele ja lepitusele. Autor uuribki neid Euroopa arengu tahke ja näitab ka väljapääsu labürindist.

"Seda raamatut lugemata pole mõtet Euroopa Liidu asutustesse tööd otsida. Ka Euroopa Parlamenti kandideerijal peaks need mõttekäigud loetud olema". Indrek Tarand Luuk van Middelaar (s. 1973) on Hollandi poliitikafilosoof. Praegu töötab ta Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman von Rompuy nõuniku ja kõnekirjutajana. Tema esimene raamat, "Politicide", ilmus 2009. "Teekond Euroopasse" on tõlgitud mitmesse keelde ning on 2012.a. saanud Sokratese auhinna kui parim hollandi filosoofiaraamat ja samuti Euroopa raamatuauhinna. Autor on õppinud Grönigenis ja Pariisis ning tal on filosoofiadoktori kraad Amsterdami Ülikoolist (2009).

"Tulevik on ajalugu" räägib Venemaast viimase kolmekümne aasta jooksul, ühendades isikliku ja akadeemilise vaatenurga. Isiklikku vaadet pakuvad seitsme inimese elulood, nii et autor on raamatut nimetanud ka romaaniks tõsielust. Ühiskonnauurijate abiga otsib Gessen vastuseid küsimustele, miks demokraatiapüüdlused nurjusid, kuidas siis õigupoolest nimetada praegu valitsevat režiimi ja miks homo soveticus kõigest hoolimata surematuks osutus. "Populaarsed raamatud Venemaast või ka teistest riikidest jagunevad kahte põhilisse kategooriasse: lood võimuinimestest (tsaarid, Stalin, Putin ja nende ringkonnad), mis püüavad selgitada, kuidas riiki on juhitud ja juhitakse, ja lood tavalistest inimestest, mis püüavad näidata, kuidas nendes riikides elada tundub. Olen kirjutanud mõlemat sorti raamatuid ja lugenud kõvasti rohkem. Aga isegi parimad neist – õigupoolest just eriti parimad neist – pakuvad vaid ühe aspekti riigi loost. Kui mõista ajakirjanikutööd, nagu mina tavaliselt mõistan, India mõistujutuna kuuest pimedast mehest ja elevandist, pakub enamik raamatuid Venemaast vaid elevandi pea või jalgade kirjeldust. Ja isegi kui mõned raamatud kirjeldavad ka looma saba, lonti või keret, üritavad vaid vähesed selgitada, kuidas see loom kokkuvõttes välja näeb, või seda, mis loom see üldse on. Minu plaan oli sel korral looma nii kirjeldada kui ka määratleda." – Masha Gessen Masha Gessen (snd 1967)on Moskvas sündinud ja praegu USA-s tegutsev ajakirjanik ja inimõiguslane. Ta on avaldanud üheksa raamatut, sealhulgas Vladimir Putini biograafia "Näota mees" (Tänapäev, 2012). "Tulevik on ajalugu" kuulutati 2017. aastal USA riikliku raamatuauhinna võitjaks, samuti valisid The New York Times, Los Angeles Times ja Boston Globe selle aasta parimate raamatute hulka.

Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest. Uustrükile on saatesõna kirjutanud Evy Laamann-Kalbus.

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele … Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu. Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini. Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

Palgamõrvar laskis käesoleva raamatu autori, ajakirjanik Anna Politkovskaja 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus Vladimir Putini sünnipäeval. Politkovskaja on tuntust kogunud Tšetšeenia sõdadest rääkivate raamatutega. Autori viimaseks jäänud raamat "Vene päevik" juhib tähelepanu uuele ja murettekitavale ajajärgule Venemaal. Raamat annab kronoloogilise ülevaate riigis toimunud sündmustest alates 2003.aasta parlamendivalimistest kuni Beslani kooli piiramise tagajärgedeni. Päevik lõpeb 2005. aasta augustis. Anna Politkovskajal on elada jäänud natuke rohkem kui aasta...

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. Suursaadik Jari Vilén ja professor Markku Jokisipilä asetavad päevikumärkmeis kirjeldatud üleelamised Soome sõjaaegse välis- ja kaitsepoliitika taustale. Laitineni päevaraamatud on esitatud täielikul kujul, kärbeteta. Märkmed on tehtud hetkeolukorras ja -meeleolus, neid ei ole tagantjärele tsenseeritud ega muudetud ning need pakuvad autentse pildi rivisõduri argipäevast kodust kaugel, võõras mundris. Päevikulehekülgedelt jõuavad meieni nii kirjutaja noorus ja siirus kui ka kasvav kibestumus, tülpimus ja sõjaväsimus. Laitineni kirjeldused sellest, kuidas sakslased kohtlesid nii juute kui ka teisi kohalikke elanikke ja sõjavange, on oma sünguses jahmatavad ning kõnelevad vapustusest, mille nähtu ja kogetu soomlastest vabatahtlikes tekitas. Saatesõna raamatule kirjutas Mart Laar. Jari Vilén on Soome diplomaat ja poliitik. Ta on olnud Soome suursaadik Poolas ja Ungaris ning Euroopa Liidu suursaadik Euroopa Nõukogus. Enne diplomaadikarjääri oli ta parlamendisaadik ning Euroopa asjade ja väliskaubandusminister. Hetkel on ta Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni nõunik Arktika küsimustes. Markku Jokisipilä on Soome ajaloolane ja riigiteaduste doktor, Turu ülikooli professor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid sõja- ja poliitilisest ajaloost.

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. "Tappidest lahti maailm" kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

"Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes." – Philipp Blom

Raamat mõtestab ümber Vene riigi tekkeloo ja korrigeerib mitmeid meie vanema ajalooga seotud küsimusi. Vene riik tekkis sisuliselt slaavlaste osaluseta, laienedes alles hiljem slaavi aladele, alistades ja maksustades sealsed rahvad. Nimetus ‘venelased' tähistas eri ajal erineva etnilise dominandiga kooslust: algselt olid selles valdavaks friisid, seejärel skandinaavlased, siis mitmed läänemeresoome rahvad ja merjalased ning alles nende järel slaavlased. Slaavistumine hoogustus pärast seda, kui 988-989 võeti vastu slaavi vormis ristiusk, misjärel seni riigiloomes kaasa löönud muinaseestlased Venest lahku lõid. Novgorodimaal püsis tänu Vana-Vene riigi algusaegadest kohalikele rahvastele jäänud privileegidele siiski veel kaua teistsugune, tugeva vürstivõimuta riiklus.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

Marko Mihkelson Kujundaja Mari Kaljuste Raamat annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal. Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994–97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega. Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv "Vene õppetunnid".

Raamat annab ülevaate eelmise sajandi ajalugu mõjutanud olulisematest sündmustest. Max Jakobson analüüsib XX sajandi alguses kõige jõukama, harituma ja arenenuma maailmajao Euroopa saatust pärast seda, kui tema kõige vägevamad rahvad meeletutesse sõdadesse tormasid. Lähemalt käsitletakse ka hõimuvelledest soomlaste võitlust rahvusliku säilimise nimel.

Julmad võimuhullud, usinad töörügajad või ekstravagantsed teismelised? Millised olid Rooma keisrid tegelikult?

"Rooma keiser" uurib antiikaja Rooma maailma valitsejate kohta käivaid fakte ja väljamõeldisi, küsides, mida nad tegid, miks nad seda tegid ja miks on lugusid nendest räägitud sellistes ekstravagantsetes, mõnikord jubedates värvides. Vaatame suuri võimu, korruptsiooni ja vandenõude küsimusi. Aga samuti vaatame nende elu igapäevaseid praktilisi seiku. Mida ja kus nad sõid? Kellega nad magasid? Kuidas nad reisisid?

Raamatu käigus kohtume paljude inimestega, kes polnud ise keisrid ega püüdnud selleks ka saada, aga kes muutsid keiserliku süsteemi võimalikuks: ettevaatlikud aristokraadid, orjaseisuses kokad, usinad sekretärid, õukonnanarrid, isegi arst, kes ravis noore printsi kurgumandlipõletikku. Rooma impeeriumi kui süsteemi säilimine poleks mõistetav, kui seda oleksid valitsenud üksteise järel vaid hullunud autokraadid. Mind huvitab, kuidas need hullumeelsuse lood tekkisid, kuidas impeeriumis tegelikult asju aeti, ja roomlaste hirmud, et keisrite võim polnud mitte niivõrd verine (see oli ootuspärane), vaid pettusele ja teesklemisele rajatud kummaline ja rahutuks muutev düstoopia.

Mary Beard on Cambridge’i ülikooli antiigiteaduse emeriitprofessor ja iganädalase kirjandusülevaate The Times Literary Supplement antiigiteaduse toimetaja. Akadeemiliselt on ta tuntud kogu maailmas. Tema varasemate teoste hulgas on Wolfsoni auhinna võitnud "Pompeii", "Confronting the Classics", "Women & Power" ja viimati ka "Twelve Caesars". Ta on teinud arvukalt telesarju ning tema raamatuid on avaldatud rohkem kui 30 keeles. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "SPQR".

"Talvesõja diplomaatia" esmatrükk ilmus Soomes 1955. aastal. Kõigest kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli selle raamatu ilmumine sensatsioon. Max Jakobsoni "Talvesõja diplomaatia" on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et see on ajahambale edukalt vastu pidanud ning raamatust tehakse tänaseni kordustrükke. Max Jakobson (sündinud 1923 Viiburis) oli aastail 1948-1953 ajalehe Uusi Suomi korrespondent Londonis, hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressinõunik, Soome välisministeeriumi pressiosakonna juhataja ja poliitilise osakonna juhataja, Soome esindaja ÜRO-s, suursaadik Stockholmis ning Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse tegevdirektor. 1999. aastast on Max Jakobson rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni eesistuja. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden. Max Jakobson on avaldanud arvukalt poliitilise ajaloo alaseid teoseid ja 2002. aastal sai ta elutöö eest Soome riikliku preemia.

Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén käsitleb oma raamatus viieteistkümne aasta taguseid sündmusi. See oli aeg, mil vaid vähesed suutsid ette kujutada, et Eesti, Läti ja Leedu võiksid saada NATO või Euroopa Liidu liikmeks. See Venemaa, mida raamatus kirjeldatakse, on oma veidrustest hoolimata märksa mõistlikum riik, kui see, mida me näeme täna. Autori teadmist mööda ei eksisteeri ühtki teist ülevaadet Eesti ja Venemaa vahelistest läbirääkimistest vägede väljaviimise üle aastatel 1991-1994. Sama lehtib ka Läti läbirääkimiste kohta, mis on selle raamatu teine suur teema. Vahest täidab avaldatud raamat sellega ühe lünga ka eesti lugejaskonna jaoks.

13. sajandi alguses jõudis Euroopas juba mõnda aega jõudu kogunud ristisõdade liikumine Eestisse: Kristuse nimel saabus siiamaile võitlema sõdalasi nii Taanist kui ka Saksamaalt. Eesti muudeti jõuga osaks Lääne-Euroopa kristlikust maailmast. Levinud legendi kohaselt langes just ühes nende ristiretkede ajal peetud lahingus taevast taanlaste rahvuslipp Dannebrog, valge rist punasel taustal. Ent mis selle ristisõja käigus tegelikult toimus ning millist rolli mängisid selles eestlaste ülikud? Taolistele küsimustele vastamiseks ning jah, ka Dannebrogi 800. aastapäeva tähistamiseks, ongi kirjutatud see raamat. Selles võetakse vaatluse alla nii ristisõdijate ideoloogilised motiivid kui ka osapoolte pragmaatilised valikud, sündmuste peategelaste sammud oma positsioonide tugevdamiseks, tollased ühiskonnad ja sõjapidamisviisid, keskused ja ehitised, ristiusu levik nii enne kui ka pärast vallutust. Eraldi alapeatükk on pühendatud Tallinnale ja siin 1219. aastal peetud Lyndanise lahingule, samuti Dannebrogi kujunemisele Taani rahvuslikuks sümboliks. Raamat on Eesti ja Taani uurijate interdistsiplinaarse koostööprojekti tulemus, milles keskaja ajalugu on põimitud kirikuajaloo, arheoloogia ja kunstiajalooga. Kompleksne lähenemine on võimaldanud esitada mitmeid uudseid hüpoteese 13. sajandi sündmuste kohta.

"Keisrite elulood" sisaldab Rooma impeeriumi esimese 12 juhi elulugusid, alates Julius Caesarist ja lõpetades Domitianusega. Esimest korda anti see teos välja 120. aastal. Suetoniuse tähelepanu keskmes on olmedetailid, eraelulised seigad ja anekdootlikud üksikasjad. Teose eestindust täiendavad kommentaarid, põhjalik ees- ja järelsõna, kirjanduse loetelu, kronoloogiline tabel, sõnaraamat, koha- ja isikunimede register ning pildid.

"Soome marssal C. G. Mannerheim" on viies Veijo Meri raamat eesti keeles. Tõlkija Endel Mallene on nimetanud seda ajalooliseks esseeromaaniks, kus peategelase kujunemisloo ja elutöö kõrval jälgitakse mitmes seoses juba möödunud sajandi lõpust peale ka Soome, Venemaa ja Euroopa ajalugu üldisemastki vaatenurgast nähtuna.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Kümnekonna aasta jooksul on Eesti olnud kõige kiiremini arenenud postsotsialistlik riik. Samal ajal on Eesti majanduspoliitika olnud nende riikide seas kõige liberaalsem. Seaduspärasuse mittemärkamiseks peab olema pime. Äripäeva toimetus on aastaid järjekindlalt kaitsnud klassikalist liberaalset maailmavaadet. Toimetus on veendunud, et Eesti edukaks arenguks on inimese otsustamisvabadus ja võrdsete võimalustega ettevõtluskeskkond vältimatud eeltingimused. 1992. aastal olid need põhimõtted arusaadavad kõigile ja riik ehitati uuesti üles just neid printsiipe järgides. Täna 10 aastat hiljem on vasakpoolsus küll avalikult, küll hiilivalt uuesti pead tõstmas. Raamat "Raha ja vabadus" on vastulöök sotsiaaldemokraatia edule. Vaadake kui palju kulutavad meie poliitikud aega vaidlustele, kuidas suurendada maksukoormust ja kehtestada erinevaid regulatsioone ning piiranguid ettevõtjatele. Kohati tundub, et riigi tegevuse eesmärk on ettevõtjale kaikaid kodarasse loopida, et siis järgmise sammuna aidata lõhutud ratas ära vahetada, et see siis varsti uuesti ära lõhkuda. Raamatusse "Raha ja vabadus" on koondatud ettepanekud, mis aitavad vähendada bürokraatiat ja maksukoormust, jätavad tööandjatele ja töövõtjatele suurema otsustusvabaduse ning loovad eelduse ettevõtluse kiirele arengule ja inimeste jõukuse suurenemisele.

Alustades tohutute lootustega, mida uue sajandi alguses kehastas 1900. aasta Pariisi maailmanäitus oma sära ja hiilgusega ning lõpetades Habsburgide ertshertsogi laineid löönud mõrvamisega Sarajevos 1914. aastal, toob ajaloolane Philipp Blom meie ette kõnealuse erakordse ajastu kroonika üksikute aastate kaupa. Alanud uue sajandi näitelaval astuvad vaheldumisi üles peaministrid ja talumehed, anarhistid ja näitlejad, teadlased ja psühhopaadid, kujundades kokku katastroofi äärel balansseeriva ebakindla ajastu koondportree. Euroopat aastail 1900–1914 iseloomustavad kõikvõimalikud vastuolud ja olemuselt loovad uuendused. Peamised päevakorda tõusnud teemad olid terrorism, üleilmastumine, väljaränne, tarbijamentaliteet, moraaliväärtuste kadumine ja suurriikide rivaliteet. Kahekümnes sajand ei sündinud mitte Esimese maailmasõja ajal kaevikutes, vaid ikkagi sõjale eelnenud viieteistkümne peapöörituserohke aasta jooksul. Selle lühikese aja jooksul mõjutasid kogu maailma tööstusrevolutsiooniga kaasnevad kõikvõimalikud poliitilised ja isiklikku laadi vapustused. Linnad hakkasid kasvama kiiremini kui kunagi varem, üha rohkem inimesi põgenes maalt ja kaotas oma traditsioonilise identiteedi; teadus pakkus inimestele nii uusi võimalusi kui ka tekitas hämmingut; haridus muutis miljonite inimeste vaateid maailmale; massiliselt toodetud asjad tõid muutusi igapäevaellu; tööstustöölised hakkasid nõudma enesele osalust poliitilises võimus ja naised asusid üha energilisemalt nõudma enesele olulisemat rolli ühiskonnas, aga ka suuremat sõnaõigust seksuaalsuhete vallas. Philipp Blom sündis Hamburgis, ajaloolase hariduse omandas ta Viinis ning Oxfordis. Ta on kirjutanud raamatud To Have and To Hold ja Enlightening the World. Tema artikleid on avaldanud paljud juhtivad inglise- ja saksakeelsed ajalehed ning ajakirjad. Samuti teeb ta kultuurisaateid Austria rahvusringhäälingu raadios.

Enno Tammeri koostatud raamat "Nõukogude kool ja õpilane" jätkub kohast, kus jäi pooleli omal ajal raamat "Nõukogude aeg ja inimene". Ehk sellest, kuidas lapsest püüti kasvatuslikult karastada nõukogude noor, kes omakorda astuks täisväärtuslike nõukogude kodanike vankumatusse perre. Rohkelt dokumenteeritud ja illustreeritud raamat on sündinud sadade inimese poolt saadetud materjalide põhjal.

Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder? Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.

David Satter viibis pikemat aega Financial Timesi reporterina Nõukogude Liidus. Ta näitab oma raamatus, mis algab Vene parlamendihoone ründamisega Boriss Jeltsini käsul, individuaalsete lugude kaudu, mida tähendas riigi rajamine väärale ideele, kuidas inimesed olid sunnitud selles riigis käituma ning kui traagilised tagajärjed olid Nõukogude juhtkonna püüdlustel reaalsust jõuga muuta.

Tavaliste venelaste mäss oli Ida-Euroopa edukate ülestõusude vältimatu eeltingimus. Allutatud rahvad ihkasid oma majandusliku viletsuse lõppemist. Lõppkokkuvõttes sulasid need kaks elementi kokku suureks poliitiliseks tehinguks, mis tõi kaasa kommunistliku maailma ümbersünni...

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. Et tegu on aga ikkagi romaaniga, siis ilmneb see ajalugu inimsaatuste kaudu. Lugeja ees avanevad nii erinevate inimeste elud nagu rooma-aja pisivõltsija Julius, dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare'i Globe'i teatri näitlejad ning paljud teised.

Periood Kastiilia Isabeli trooniletõusust 1474. aastal kuni Prantsusmaal peaaegu sajand hiljem toimunud Pärtliöö veresaunani oli kuningannade ajastu. Sel ajavahemikul toimus naiste valitsuses justkui plahvatus, mis andis silmad ette kahekümnendale sajandilegi. Need aastad olid ka tunnistajaks uue, reformitud religiooni sünnile ja meie tänapäevase maailma koidikule. Ja valdava osa sellest ajast olid Euroopas suured territooriumid kas valitseva kuninganna või naissoost regendi kindlates kätes. Nad moodustasid õeskonna, mis tunnistas nii naiste omavahelist ühtekuuluvust kui ka nende suutlikkust kasutada võimu eripäraselt naiselikul viisil. Selles raamatus jälgitakse võimu üleminekut emalt tütrele, mentorilt protežeele. Kastiilia Isabelilt tema tütrele Aragóni Katherine'ile ja Katherine'ilt omakorda Mary Tudorile. Savoia Louise'ilt ta tütrele, kirjanikule ja usureformijale Navarra Marguerite'ile; Marguerite'ilt mitte ainult lihasele tütrele Jeanne d'Albret'le, aga ka tema imetlejale Anne Boleynile ja viimaks tolle tütrele Elizabeth Tudorile.

20. sajandi ajaloole on jätnud pitseri kaks totalitaarset režiimi: natsism ja kommunism. Kui esimene on pälvinud juba aastakümneid ajaloolaste suurt tähelepanu, siis kommunismi kuritegusid on hakatud intensiivsemalt uurima alles viimastel aastatel. Prantsuse ajaloolaste (kõik endised kommunistid) kirjutatud "Kommunismi must raamat" on esimene panoraamne ülevaade kommunistlike režiimide ajaloost kogu maailmas ning nende arvukatest ohvritest. Lõviosa raamatust võtavad enda alla detailsed ülevaated kommunismi kuritegudest NSV Liidus ja Hiinas, neile lisanduvad peatükid kommunistlikest režiimidest teistes Aasia maades, Kolmandas maailma riikides, Ladina-Ameerikas, Kesk- ja Ida-Euroopas jm. "Kommunismi musta raamatu" eestikeelne väljaanne sisaldab ühtlasi lisapeatükki kommunismi kuritegudest Saksa DV-s, mille autoriteks on kaks mainekat saksa ajaloolast ning Mart Laari kirjutatud ülevaadet kommunismi kuritegudest Eestis. 1997. aastal ilmunud "Kommunismi must raamat" ("Le livre noir du communisme") teadvustas esimest korda Euroopa laiale avalikkusele kommunistlike režiimide kuritegelikku olemust ning esitas esialgse kokkuvõtte kommunismi ohvrite ligikaudsest arvust -- üle 100 miljoni hukkunu. Neist ligemale 65 miljonit jättis oma elu Mao-aegses Hiinas ning ligemale 20 miljonit leninlikus ja stalinlikus NSV Liidus. Suhtelisuse skaalal osutub aga kõige julmemaks Pol Pothi-aegne Kampuchea, kus kolme ja poole aastaga hukati pea neljandik riigi elanikest (2 miljonit inimest). "Kommunismi must raamat" põhjustas ilmudes suure üle-euroopaliku vaidluse ning elavdas oluliselt kommunismi kuritegude uurimist kogu maailmas. Tänaseks on "Kommunismi must raamat" tõlgitud või tõlkimisel paljudesse maailma keeltesse ning pälvinud laialdast tunnustust asendamatu kommunismi ajaloo käsiraamatuna. Raamatus on palju unikaalseid fotosid arhiividest, kaarte ja skeeme, nimede register ja Mart Laari ülevaade kommunismi kuritegudest Eestis

Mis oli 11. septembri sündmuste eellugu? Mida arutasid terrorirünnakute ajal ja vahetult selle järel USA president ning administratsiooni kõrgeimad juhid? Kas USA võttis terroriohtu tõsiselt ja Iraagi ründamine oli põhjendatud? Neile küsimustele otsib käesolevas raamatus vastuseid endine tippametnik Richard Clarke. See on üks viimaste aastate kõmulisemaid poliitikaraamatuid, mille tempo ja sündmused mõjuvad kohati pigem põnevusromaanina.

See on raamat meelemürkide ja sõja ammusest seosest ning poliitikast, mis seda ümbritseb. Professor Peter Andreas jutustab joovastiajalugu sõjaajaloo võtmes ja sõjaajalugu joovastiajaloo võtmes, näidates, kuidas meelemürgid sünnitasid sõja ja sõda sünnitas meelemürgid. Sõda aitab mõista paljusid meelemürkide ajaloo tahke. Kuidas kujunes just sigaretisuitsetamisest eelistatuim tubakatarvitamise viis ja kuidas levis see üle maailma? Kuidas lõpetati seaduslik kokaiinitootmine ja miks on see uimasti nüüd kogu maailmas keelatud? Kuidas sai Coca-Colast maailma müüduim kofeiiniga karastusjook? Miks on Afganistan maailma suurim oopiumitootja? Nendele küsimustele ei ole võimalik vastata, kui ei võeta arvesse sõja otsustavat rolli. Kogu raamatut läbib punase niidina tõdemus, et meelemürkide ja sõja suhe on mõjutanud riike ja nende sõjalisi püüdlusi äärmiselt tugevasti. Joovastid on tugevdanud sõdurite võitlusvaimu ja lahinguvõimet, ent ka tekitanud joovastisõltlastest sõdureid; nende abil on rahastatud impeeriumide laiendamist, aga ka vastuhakke neile; pandud pukki valitsusi, kuid neid ka kukutatud.

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Teos on esimene põhjalik ning tippajakirjanike kirjutatud ülevaade Venemaa gaasimonopolist Gazpromist, tema toodetavast gaasist, mis soojendab poolt Euroopat, kuid on samas ka relv ja sealjuures ohtlik relv, mis loodi kohe pärast Teist maailmasõda. Selle relva abil saab santažeerida, muuta inimesi eimiskiks või miljardäriks, tarnida võõrast ideoloogiat, mis nagu gaaski põleb, lõhkeb ja lämmatab, pidada ideoloogilist sõda. See raamat toob lugejani Gazpromi ajaloo telgitagused ja annab teada, missuguses olukorras on praegu see võimas vene relv, mille on sepitsenud seltsimehed Beria ja Hrustšov, mida õppisid ära kasutama Brežnev ja Kossõgin ning mille Tšernomõrdin ja Vajhhirev andsid Putini kätesse. Valeri Panjuškin on sündinud 1969. aastal Leningradis ning lõpetanud teatriinstituudi Moskvas režissööri ja stsenaristina. Ta töötas kümme aastat rahvusvahelise vaatlejana prominentse päevalehe Kommersant toimetuses ning pälvis 2004 Venemaa kõige olulisema ajakirjandusalase auhinna Kuldne sulg. Käesoleval ajal teeb ta kaastööd ajalehtedele Vedomosti ja Esquire ning internetiväljaandele gazeta.ru. 2006. aastal ilmus Münchenis tema raamat Mihhail Hodorkovski. Mihhail Zõgar on sündinud 1981. aastal. Ta õppis Moskvas ajakirjandust ning teeb poliitilise vaatlejana kaastööd Kommersandile ning teistele meediaväljaannetele. Tema reportaažid maailma kuumadest punktidest ilmusid 2007. aasta lõpus raamatus Sõda ja müüt.

"Lühiülevaate" autorid on püüdnud saavutada järgmisi eesmärke: süstemaatiliselt käsitleda filosoofia arenemise põhietappe muinasajast meie päevini, analüüsida filosoofia peasuundade -- materialismi ja idealismi võitlust, valgustada dialektilise ja ajaloolise materialismi tekkimist ja arengut, kritiseerida kaasaegset kodanlikku filosoofiat, milles kajastub kapitalistliku süsteemi üldkriis. "Filosoofia ajaloo lühiülevaade" on mõeldud õppevahendiks humanitaaralade üliõpilastele ja ka neile, kes õpivad filosoofia ajalugu iseseisvalt.

Euroopa ühinemise ajastul oleks õige aeg heita pilk tuhatkond aastat tagasi, mil Euroopa üha avarduvatel piiridel peeti veriseid võitlusi, raadati maad, rajati uusi asulaid ja piiskopkondi; mil ülerahvastatud piirkondades käisid ringi värbajatesalgad ja kogusid väljarändajaid, teedel logisesid vankrid, täis põnevil uusasunikke, ning vilgastest sadamatest asuti mereretkedele, et viia kaugetele ja võõrastele maadele koloniste. Roert Bartletti monograafia läheneb Euroopa kõrgkeskaja ajaloole ühest kindlast vaatepunktist, koondades tähelepanu vallutustele, kolonisatsioonile ning nendega seotud kultuurimuutustele Euroopas ja Vahemeremaades ajavahemikul 950-1350. Raamatus analüüsitakse uute riikide kujunemist vallutuste käigus ja mandri äärealade asutamist immigrantidega: inglaste kolonisatsiooni keldi maadel, saksa asutuse laienemist Ida-Euroopasse, Hispaania tagasivallutamist ning ristisõdijate ja kolonistide tegevust Vahemere idaosas. Vastust ootab küsimus, milline mõju oli vallutussõdadel ja kolonisatsioonil keelele, seadusandlusele, usukultusele ja kommetele. Samas tehakse vahet fenomenidel, mis olid iseloomulikud tõelistele "piirialadele" ja tulenesid uusasutamise või sõjalise konfrontatsiooni tingimustest, ning tõukejõududel ja arenguprotsessidel, mis olid iseloomulikud euroopaliku kultuuri südamaadel, sest selle tsivilisatsiooni ekspansioonitung sai alguse keskustest, ehkki avaldus kõige tugevamini äärealadel. Seega ei ole raamatu teemaks üksnes koloniaalvallutused ja immigratsioon, Euroopa ühiskonna liikuv serv, vaid ka ekspansiivse ja üha homogeensemaks muutuva ühiskonna rajamine -- Euroopa sünd.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.