Ajalugu ja poliitika

Ado Kisand oli üks umbes kümnest tuhandest Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. 1939. aasta sügisel alustatud päevikut jätkas ta sundasumisel olles. Päeviku sissekanded lõpevad 1947. aasta novembris. Ehkki 1941. aasta massiküüditamist on uuritud juba kolmveerand sajandit ning avaldatud on tuhandeid lehekülgi küüditatute mälestusi ja kirjavahetust kodustega, on niisugune päevik üsna haruldane dokument oma ajastust.Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja kui see ei olnud mingil põhjusel võimalik, tegi ta hiljem lühikokkuvõtte möödunud päevade kohta. Olles õnnistatud suure kunstiandega, ta ka illustreeris oma sissekandeid, mis teevad tema päeviku eriti kaasahaaravaks lugemis- ja uurimismaterjaliks. Põhjaliku eessõna ja selgitavad kommentaarid on kirjutanud ajaloolane Toomas Hiio.

On täpsemalt teadmata, millal Lahemaa rannakülad Viinistu, Kasispea, Vihasoo, Tammispea, Eru ja teised asutati. Kohanimedena on mõnda mainitud küll juba 13. sajanadi ürikutes. Raamat sisaldab mälestusi alates 19. sajandi lõpust - kalameeste, maaharijate, kaupmeeste, meresõitjate ja salakaubavedajate nii nende endi kui raamatu koostaja poolt kirja panduna. Raamat põhjaranniku külaelust läbi aegade on kodu-uurimusliku sisuga ja ei ei pretendeeri teaduslikule käsitlusele.

Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.

Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.

Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.

Kui keegi tuleks tänapäeval lagedale jutuga, et metsas elavad haldjad ja järvesügavuses sulistab mingit laadi vetevana, naerdaks ta päris kindlasti välja. Ometi on olnud ajaloos pikki ajajärke, kus üleloomulike nähtuste olemasolus sugugi ei kaheldud. Need moodustasid nähtamatu, salapärase, ent eksisteeriva osa maailmapildist.

Usk varjatusse ei ole kuhugi kadunud. Müütiliste tegelaste asemel on nüüd paljude mõttemaailmas koha sisse võtnud vandenõuteooriad. Osa neist on lihtsasti ümber lükatavad kui täiesti ebausutavad, ent need võivad teha ikkagi palju kahju. Halb on see, kui need tõmbavad tähelepanu tegelikelt, reaalsetelt probleemidelt.

Selles raamatus vaatleme eri teooriaid ning esitame fakte ja vastuargumente, mida vandenõu­teoreetikud sageli unustama kipuvad, kui nad end selle salapärase maailma mõttelõngadesse mässivad.

Kuhu kadusid 10 miljonit dollarit? Raamat vastab paljudele taasiseseisvunud Eesti ajaloo ühe suurima afääriga seotud küsimustele. Milline on Euroopa Komisjoni asepresideni Siim Kallase roll raha kadumisel? Kuidas ta kohtus õigeks mõisteti? Kellele pole kasulik kadunud dollareid tagasi nõuda?

Maailmakuulus sõjaajaloolane John Keegan esitab küsimuse, kui suur kasu on tegelikult sõja ajal luureandmetest. Ja vastused sellele küsimusele on nii mõnigi kord üllatavad, aga iga kord hästi põhjendatud.
Autor käsitleb luure osa paljude ajalooliste sündmuste puhul, sealhulgas jälgitakse, kuidas admiral Nelson jälitas Vahemerel Napoleoni laevastikku ja kuidas kindral Jackson manööverdas USA kodusõja ajal osavalt Shenandoah´orus. Saame osa merelahingutest nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, jälgime sakslaste õhudessanti Kreetale ning jutuks tulevad ka hiljutised sündmused Falklandi saartel ja Lahesõjas.
Ei unustata sedagi, kuidas luure annab oma panuse võitlusse al-Qaida vastu.

Uurimus ei võta aluseks Hupeli eluetappe, sest tema väliselt küllalt sündmustevaene ja paikne elu Põltsamaal ei ole selleks käsitluseks eriti sobiv. Palju mõttekam on Hupeli biograafia üles ehitada tema mitmekülgsete tegevusalade alusel ja esitada see süstemaatiliselt liigendatult teemavaldkondade kaupa.
Hupeli elukäiku, tema tegevust pastorina ja elukeskkonda Põltsamaal käsitletakse ühesainsas peatükis.
Uurimuse üks raskuspunkte on Balti valgustuse isikutelool. Eelkõige Balti literaatide omavahelise kirjavahetuse alusel püütakse anda pilti Hupeli sõpruskonnast ja vastastest ning seeläbi lähemalt kujutada Läänemere provintside "valgustusühiskonna" sisemist niidistikku. Järgnevates peatükkides käsitletakse võrdlev-ajalooliselt Hupeli kui entsüklopeedilise haardega kirjamehe loomingut.

Mart Laar keskendub raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingultele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasaarvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud.

Ea Jansen on ajaloolasena tegev olnud juba 1949. aastast. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud aeg valgustusest venestuseni. Käesolevasse raamatusse on valitud Ea Janseni viimaseaegsed (so alates 90. aastatest) kirjutised, mis on kirja pandud eri laadi artiklite ja arvustustena erinevatele väljaannetele. Raamat sisaldab vaateid eestlaste ajaloolisele teele alates nendest aegadest, mil talupoeg alles jõudis heatahtlike baltisaksa publitsistide ja pastorite teadvusse, ning mil vaieldi tema võimaliku tuleviku üle.

Eesti lennunduse ajaloo tõsisem uurimine sai alata alles siis kui arhiivide uksed ka tavakodaniku jaoks avanesid ning enne 1940. a lennanud meeste-naiste perekonnaalbumeid ei pidanud enam peidus hoidma. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale, kellel on huvi nii ajaloo kui ka lennunduse vastu. Seni avaldamata pildimaterjal ning väljavõtted pressiteadetest viivad lugeja keskkonda, kus kasvasid ja tegutsesid Eesti lennupioneerid.

Sa hoiad käes kogumikku, mis räägib eesti meestest, kes ohverdasid oma nooruse ja elu enam kui 50 aastat tagasi vaba Eesti eest midagi vastu küsimata. Tänasele asisele põlvkonnale on see paljuski arusaamatu ja mõistmatu. See, mis kunagi toimus, mille nimel võideldi, on paljude jaoks kauge ajalugu, mida eriti ei tunta ja sageli ei tahetagi tunda. Käesolev kogumik ei ole ajalooline uurimus, see on lugemik neile, kes tahavad lähemal teada, kuidas elas ja võitles eesti mees noil kaugetel aegadel, see on ühe põlvkonna lugu tema enda sõnul. Lisaks sõjameeste lugudele on kogumikus kaks meenutust Siberi-aastatest, sest seegi oli üks osa eesti meeste saatusest.

Endise Sõjakooli kasvandiku, suurte kogemustega suurtükiväelasest rindemehe Geort Iltali mälestusteraamat on eriti väärtuslik, kuna sisaldab rohkesti faktilist materjali Eesti Leegioni (20. Relvagrenaderide Diviisi) suurtükiväe (20. Suurtükiväe Rügemendi) kohta. Autor võttis osa selle väeüksuse loomisest, väljaõppest ning sõjateest, mis kulges Neveli, Narva, Sinimägede ja Krivasoo kaudu Oppelni alla. Suur osa mälestustest on kirja pandud vahetult pärast sõda, neid on täiendatud kaasvõitlejatelt saadud andmete ning arhiivimaterjalide põhjal. Raamat annab väga hea ülevaate suurtükiväerügemendi gruppide ja patareide ning juhtkonna tegevuse kohta juunist 1943 kuni sõja lõpuni.

Neid oli neli. Jutustus mehest, kes on läbi käinud kolmest põrgust.

Erukapten Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921 Järvamaal, Säreveres, Karjakülas Vanaõue talus. Õppis Türi Aianduskeskkoolis ja Paide Kaubanduskoolis. Asus 20-aastase koolipoisina teenima vabatahtlikuna 185. Idapataljoni. 1942 sai Nugiseksist võitleja Eesti Leegionis. Ta sai haavata 1943. aastal Neveli all. Idast tulnud vaenlase väed olid 1944. aastal hiigelsuured. Eesti sõjameeste võitlus Eesti eest Saksa mundris oli olude sunnil ainus võimalus neil aastatel. Võtnud väeosa juhtimise üle, tegi Nugiseks võimatust võimaliku – 1. märtsil 1944 hävitati Narva lähistel kurnava lahingu tulemusena Va(a)sa-Vepsküla-Siivertsi sillapea.

Järgnes vapruse tookord kõrgeim tunnustus, Raudristi Rüütlirist. 1945 detsembris sai sõjavang Nugiseksi saatuseks Siber, kust ta pääses tagasi Eestisse alles 1958. aastal. 1990. aastatel osales ta aktiivselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel ja riigi ülesehitustöös: muinsuskaitses, Tori kiriku taastamistöödes, Eesti sõjameeste liikumises. Harald Nugiseks on ligi 30 aumärgi kavaler.

Raamatus kirjeldatakse autori lapsepõlve ja kooliaega ennesõjaaegses Viljandis, sõjaaegseid sündmusi Viljandi linnas ja maakonnas, 1941. aasta küüditamist ja arreteerimisi ning Saksa sõjaväkke astumist. Juttu on noorsõdurite väljaõppest Heidelaagris Poolas, sõjategevusest 1944. aasta talvel Narva all, 20. suurtükiväerügemendi formeerimisest Jägalas, suvistest kaitselahingutest Narva all ja Krivasoos ning Avinurme lahingust. Raamatu viimases osas räägib autor oma sõprade tagasitulekust koju.

See raamat on pühendatud 1944. aasta sügisel Harjumaal langenud noorte meeste mälestusele.

Läänemaa esiajaloo ülevaade sisaldab teavet ajastu kohta, mis algas inimese ilmumisega Eesti alale ja lõppes maa langemisega võõrvõimu alla 13. sajandi algul

Raamatus kirjeldatakse 27 Saksa sõjamehe elu ja tegusid, kes pälvisid Teises maailmasõjas vapruse eest kõrgeima autasu – Raudristi Rüütliristi tammelehtede, mõõkade ja briljantidega.

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.

Raamatule on kirjutanud eessõna Mart Laar.

Harald Riipalu lugu on jutustus Eesti ühe legendaarsema ohvitseri elust. Kirjeldatakse Riipalu lapsepõlve ja teenistust Eesti Kaitseväes, sõjaväelase karjääri, millest põhiosa moodustab teenistus Saksa armees, antakse ülevaade Riipalu tegevusest paguluses. Raamatus avaldatud fotomaterjali hulgas on ka esmakordselt avalikkuse ette jõudvaid fotosid. Lisaks arhiiviandmetele ja erinevatele dokumentidele on raamatus kasutatud hulgaliselt sõdurite ja teiste kaasaegsete mälestusi.

Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted. "Tiigrid" olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.

Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.
Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.

Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas. Cariusel oli sõjas erakordselt õnne ellu jääda, kuigi ta võitles aastaid eesliinil ning ka sõjavangist õnnestus tal kiiresti vabaneda. Autor on oma ülesandele ja sõdurikohusele pühendunud mees, kes jutustab tagasihoidlikult ja pühendunult, samaaegselt kohati lausa humoorikalt dramaatilistest lahingutest järjest ülekaalukama vastasega...

Loo on kirja pannud 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler, tankikomandör, hiljem ühe "Tiiger"-tankide kompanii ülem, sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki hävitanud leitnant Otto Carius (sündinud 27. mail 1922).

Venemaa legendaarsest valitsejannast Katariina II-st rääkiv raamat, mis keskendub tema kirglikule eraelule, favoriitide edutamisele ja tagandamisele ning tema rollile Venemaa lähendamisel Lääne-Euroopale, eriti vaimsuse ja kultuuri valdkonnas.

Sõjamälestuste raamat ühest võitlusrohkest ja raskest ajast, aastast 1944, kui võideldi kodupinna eest. Raamatu autor kolonelleitnant Harald Riipalu sai auvere all ja Sinimägedes Punaarmee vastu peetud lahingutes üles näidatud vapruse eest Saksa Raudristi Rüütliristi.

"Ühe leegionäri päevik" on rindemehe päevaraamat, pandud kirja sündmuste keskel 1943.a. kevadest kuni 1945.a. hilissuveni. Autori kirjaviis on jäetud võimalikult puutumata isikupära säilitamiseks. Sõja ajal hoolikalt peidetud päevik on nüüd esimesena omalaadsete seast näinud ilmavalgust. Lugejani jõuab 60 aasta tagune sõjamehe tee algus, lahingud, võidurõõmud ja kaotusevalu. Tollal noore mehe mõtted toimunust kajastavad eesti rahva lootust keerulises olukorras kui elu maksis vähe.

Taani kristliku aatleja Søren Kierkegaard elust ja loomingust.
Sisukord:
Lapse- ja koolipõlv
Üliõpilasaastate otsingud
Regine
Võitlusvälja vaimne pale
Esteetilis-filosoofiline looming
"Elustaadiumide filosoofia"
Võitlus "Corsariga"
Avastusretk kristlusse
Kirikuründaja
Elutee lõpp

2. trükk

Pole juhus, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste algatatud "Sõjandusvaramu Klassika" sari valis oma avaköiteks just selle ajaproovile vastu pidanud teksti, mida väejuhid Idas ja Läänes on rakendanud oma strateegia ja taktika kujundamiseks juba üle kahe aastatuhande. Vana-Hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu puhul, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas. Muistsete sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana. Sun Zi esimene eestikeelne väljaanne on tõlkija poolt rikkalikult kommenteeritud. Mahukas saatesõna ja lisad teevad sellest Vana-Hiina ajaloo väikese käsiraamatu.

Neli noort lummavat Romanovi-õde olid tõenäoliselt 20. sajandi alguse pildistatuimad ja kõige rohkem kõneainet pakkunud kuninglikust soost isikud, aga kes need valgete kleitide ja suurte kübaratega tüdrukud tegelikult olid? Millest nad unistasid, mida lootsid, mille poole püüdlesid ja millised olid nii nende omavahelised suhted kui ka läbikäimine vanematega? Milline oli nende elu ülimalt isoleeritud keiserlikus perekonnas ja mida arvasid nad oma ema kõikehõlmavast armastusest hellitatud venna Aleksei vastu? Suurema osa oma elust pidid nad elama range järelevalve all Tsarskoje Selo või Livadia palees. Keiserliku perekonna vastu suunatud terrorirünnakute ohu tõttu olid nad välismaailmast peaaegu täielikult ära lõigatud, neil oli vähe sõpru, kellega suhelda, ja neile olid tundmatud omaealiste tütarlaste tavapärased toimetused ja elukogemused.

Sisukord:
Tagasivaade rahvakooli arengule 17. ja 18. sajandil
Rahvakooli arengu perspektiive 19. sajandi algul
Stabiilse koolivõrgu kujunemine
Rändõpetajad
Õppetöö külakoolis 19. sajandi esimesel poolel
Rahvakoolide edasise kujunemise eeldusi
Koolikorraldus ja õppetöö 1860-ndail aastail
Õppetöö täiustamine ja arenemine
Õppetöö erijooni kihelkonnakoolides
Õppekirjandus
Õppetöö sisu ja meetodid
Koolmeistrite ettevalmistus

Aprillirahutused Tallinnas ei olnud välk selgest taevast, vaid aastatepikkuse poliitilise arengu etteaimatav jätk. Endine suursaadik Mart Helme on kogunud kokku oma Venemaa-teemalised artiklid alates Vladimir Putini presidendiks valimisest märtsis 2000 kuni pronksiöödeni 2007. Asjatundliku ja terava pilguga avab ta konflikti tagamaid ning rõhutab, et ajalugu teeme me kõik koos, siin ja praegu – Eesti eest võitlemise aeg pole veel läbi.

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. Natside kuld ja hästi hoitud saladus jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.

Stalin oli seadnud 1939. aasta novembris alanud Talvesõjale eesmärgi, mille täitumist uskus ka lääneriikide ajakirjandus. Nõukogude Liit pidi mõne päeva jooksul Soome vallutama. Sellegipoolest alustasid väiksearvulised ja kehvasti varustatud Soome väed mitmekordselt tugevama Punaarmee vastu kaitsesõda. Kui detsembris Stalini 60. sünnipäeval võitlus Soome pärast alles kestis, oli kogu maailma juba haaranud poolehoid ja imetlus põhjamaa väikerahva ja selle saavutuste vastu Milles peitus eduka Talvesõja saladus? Kes üldse olid need järeleandmatud soomlased? Kuidas sündis Talvesõja ime? Vaadeldes selle sõja erinevaid aspekte diplomaatilistest personaalseteni, püüab Ameerika ajaloolane Gordon Sander kaasahaaravas loos nendele küsimustele vastust leida.

Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.

Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.

Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.

Atlantis oli maamassiiv Euroopa ja Ameerika vahel, mis on nüüdseks Atlandi ookeani põhja vajunud. 240 000 aasta jooksul kasutati seda kontinenti jumaliku eksperimendi läbiviimiseks, mille eesmärgiks oli näha, kas inimesed suudavad elada füüsilises kehas ning säilitada sealjuures oma ühendust Kõige Olemasolevaga (tuntud ka kui Looja, Jumal, Jumalus või Allikas). Kogu selle pika perioodi vältel tehti väga erinevaid katseid, kuid iga kord tuli ühel hetkel eksperiment peatada, sest sai selgeks, et vaba tahet omavad inimesed liiguvad üha sügavamale ainesse ja enesehävingusse, eemale Algallikast. Kui tingimused viiendat ja viimast korda paika pandi, sündis Kuldajastu Atlantis. 1500 aastaks säilitasid inimesed puhtuse ja ühtsuse Loojaga, nautisid hämmastavaid vaimseid ja ülemeelelisi võimeid ning tehnoloogilisi hüvesid. Käesolev raamat selgitab, kuidas tol ajal elati, millised olid inimeste kombed ja mida saame tänapäeval teha selle teadvusseisundi taassaavutamiseks.

Vähem kui 50 000 aastat tagasi polnud inimkonnal kunsti, religiooni, keerukat sümbolismi ega innovatiivset mõtlemist. Ent siis ilmusid kõik need oskused ja omadused peaaegu täielikult väljakujunenuna, nagu oleksid mingid peidetud jõud need meile annetanud. Raamatus "Üleloomulik" uurib Graham Hancock mõistatuslikku "enne ja pärast" hetke, et avada tõde ning välja selgitada mõjud, mis vormisid nüüdisinimese mõistuse. Tema otsingud viisid ta Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia koopamaalingute juurde, Lõuna-Aafrika mägede kaugetesse kaljuvarjetesse ning Amazonase vihmametsadesse, et juua taimedest saadud vägevat hallutsinogeeni ayahuasca't koos indiaanlastest šamaanidega, kelle maalingutel on kujutatud samasuguseid inimeste ja loomade hübriide nagu esiajaloolistes koobastes ning kaljuvarjetes.

2006. aasta novembri lõpus raputas maailma endise FSB (Venemaa julgeolekuteenistus ja KGB järeltulija) alampolkovniku jõhker mõrv Londonis. Mõrv oli kõige kurikuulsam Vene luureteenistuse välismaal sooritatud kuritegu rohkem kui kolme aastakümne jooksul. Autor Boriss Volodarski, kes konsulteeris juurdluse ajal Londoni Metropolipolitseid ja on endiselt Litvinenko lesega lähedane tuttav, on endine Venemaa sõjaväeluure ohvitser ja rahvusvaheline ekspert erioperatsioonide alal. Tema jutustus näitab, et juba 1917. aastast – alates Leninist ja Tšekaast, mis oli KGB eelkäija – on Vene eriteenistused regulaarselt korraldanud individuaalselt planeeritud mürgitamisoperatsioone üle terve maailma, et hävitada Kremli vaenlasi.

Miks Stalin kõrvaldas oma armee juhid Teise maailmasõja eelõhtul? Miks hävitati Punaarmee kõrgem juhtivkoosseis? Üldtuntud arvamuse kiuste tõestab Viktor Suvorov, et Stalin toimis õigesti, täpselt ja otsustavalt, puhastades "geniaalsetest" väejuhtidest.

Raamat annab igakülgse ülevaate II maailmasõjast, käsitledes nii olulisemaid kui ka vähem tähtsaid sündmusi, piirkondi ja tegelasi. Autor keskendub lahingute detailse kirjeldamise asemel taustategurite mõistmisele ja analüüsile, tagajärgede esiletoomisele ning võimalikele alternatiividele.

1944. aasta 23. augusti hommik jääb mulle surmatunnini meelde. Juba Tartust väljasõidul pani mind imestama linna sõitvate autode suur arv. Kõigil autodel rippusid sõdurid nagu takjad.
Siis kohtasin mulle vastu jooksvaid üksikuid sõdureid. Kuulid vingusid. Üks kuul tungis õla kõrguses läbi tuuleklaasi. Hüppasin autost välja ja heitsin automaadiga keset teed. Kaelas oli mul Rüütliristi pael. See mõjus alati. Toetasin seda mõju veel automaadiga ja esimene veoauto pidas kinni. Punnis silmadega autojuht karjus mulle: "Seal on venelased! Seal on venelased!" "Kus seal?" küsisin mina. "Viissada meetrit eespool! Nad on igal pool!" Viissada meetrit eespool! Sain kohe aru katastroofi suurusest.

Léon Degrelle oli II maailmasõjas 1939-1945 Saksamaa poolel sõdinud mitte-saksa vabatahtlikest kindlasti üks tuntumaid. Vaid kaks välismaalast Relva-SS vägedest pälvisid Tammelehise Raudristi Rüütliristi juurde: valloon Léon Degrelle ja eestlane Alfons Rebane 1945. aastal.