Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.

Raamat sisaldab ka Rein Põdra "Kahe sajandi tütar".

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ räägib kolme põlvkonna naiste dramaatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes alates II maailmasõjast kuni tänase päevani. Romaani kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Gaładuśi ja Sejwy järve vahel asuvas leedulaste põliskülas Kirde-Poolas, mis on ajalooliselt olnud eri võimude ja riikide mängumaa. Samast kandist on pärit ka raamatu autor. Romaani peatelje moodustab suurpere, kelle vanim tütar rändab üle Atlandi Ameerikasse, jättes kodupaika maha kaks teda armastavat meest – Tadulise ja Rūkase. Samuti jääb teda igatsema väike Rasa, kes on romaani minategelane ja jutustaja. Tegevus toimub algul lapse, siis teismelise ja viimaks kunstiakadeemias õppiva tudengi pilgu all. Elutee viib teda Poolast Ameerikasse, Pariisi, Jeruusalemma; ta püüab välja selgitada painavaid küsimusi, et mõista iseennast ja oma perekonda ning leida lõpuks ometi hingerahu. Samm-sammult selgub, et nii Dominyka kui ka Saulė elus on olnud varjatud lehekülgi ja lahtirääkimata lugusid. Kas Rasa, perekondlike mõistatuste lahendaja, saab saladuste selginedes õnnelikuks? Birutė Jonuškaitė (snd 1959) on Leedu kirjanik, luuletaja ja publitsist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikooli ajakirjanduse eriala ning töötanud ajakirjanikuna Poolas ja Leedus. 2018. aastal valiti ta Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimeheks. Tema proosat ja luulet on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse, hispaania, gruusia, poola, vene, valgevene, ukraina, horvaadi, sloveeni, läti ja nüüd ka eesti keelde.