Tooted
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moodustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asume ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripilti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrdväärset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ülirikkaliku ja -põneva ehituspärandi seas on absoluutne erand. Üheks raskemaks tööks selle raamatu tegemisel oli kirikute valik. Mida võtta, mida jätta. Loomulikult on siin ennekõike eelistatud tippteoseid. Samal ajal on püütud anda mosaiigina läbilõiget meie sakraalehitistest, mille seas on nii Õhtumaa uunikume kui ka provintsile omaseid ponnistusi. Jääb vaid loota, et Eesti pühakodade avastamisega avanevad lugejale nii mitmedki minevikukultuuri saladused.
Kas sina tead, kes on Tõnis Talvepoolitaja või miks me just 1. septembril kooli läheme? Tule koos toredate tegelastega jalutama läbi meie tähtpäevade aastaringi – saad natuke targemaks ja kui kõik jutud läbi loetud, ka aastajagu vanemaks.
Hää lugeja! See muhe raamat aitab mõtestada sulle juba tuntud tähtpäevi, kuid lisab kindlasti ka mõne, millest enne aimugi ei olnud. Tähtpäevadele annab erilisuse just nende tähenduslikkus, mida raamatu lood mõnusasti kätte näitavad. Tegelikult on ju iga päev tähtis, kui sul on selle kohta lugu! - Triinu Laan, lastekirjanik ja tähtpäevade sõber
See siin on ehtne kõivupunk. Kõivupunk on teadupärast see värk, kui leitakse üles väga vanad asjad ja olemised ning näidatakse reipasti, mismoodi need tänases päevas ja me ühises helges tulevikus edasi elavad. Nad elavad, pole kahtlustki. Elame meiegi. Et elada uut elu etemini, tuleb vana elu tunda. Marju Kõivupuu kirjutab meie tuleviku ajalugu. - Karl Martin Sinijärv, luuletaja
Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.
Looduse märke ja sealhulgas Kuu liikumist taevavõlvil on jälginud põlvkonnad enne meid. Tänapäeval teeme sel teel taas esimesi samme, sest oleme hakanud mõistma oma esivanemate loodusega ühes rütmis elamise tarkust. Eriti aiandusega tegeledes peame arvestama, et loodus liigub tsükliliselt. Kord kuus aktiveerib Kuu kaheks-kolmeks päevaks iga sodiaagimärgi iseloomuliku energia. Kui me aiatöös selle energia omadusi arvestame, on meie taimed tervemad ja lopsakamad ning meil endal lähedasem suhe looduse ja selle ravijõuga. Selle raamatu abil õpite paremini looduse seaduspärasusi arvestama. Iga aednik saab tarvilikku teavet, millal on õige aeg taimi mulda panna ja ümber istutada, hooldustöid teha, aiakahjureid tõrjuda või oksi lõigata. Nõuanded on ülimalt praktilist laadi ja ohtrate jooniste toel saavad selgeks kuurütmid päeva, kuu ja aasta lõikes. Samuti saab tundma õppida 12 sodiaagimärki, nende omadusi ja seotust aiaga. Raamatu autor on veendunud, et tähtsam kui aia kujundamine, väetamine ja istutamine on aedniku aistinguline lähenemisviis loodusele ja tema sisemisele rütmile
Elustiiliraamatu "Aias sajab saia" autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris. Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut. Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused. Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks. Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett! Mõlemad autorid tegid lahti nii oma aia värava kui käisid ka teiste aedu uudistamas. Millised lood neis aedades peituvad, kes seal kasvavad ja kas külaliste kooki ka pakuti, selgub juba raamatus.
Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan "Alkeemik" on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.
Tallinn, AD 1432. Dominiiklaste kloostrist leitakse unustatud kroonika, mis paljastab, et üks Tallinna kabel võib varjata iidset templirüütlite saladust. Samal ajal aga korraldatakse linnas esimest korda Püha ihu päeva näitemängu. Etendusele järgnevad mõrvad, kroonika hävitatakse ning mõrtsukas näib olevat seotud Püha ihu gildiga, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Ja kummalisel kombel võib kõigi mõistatuste võti olla kohutava sünnitraumaga tütarlaps Carstine, kes on maailma eest Püha Johannese seeki varjunud. Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja saatust Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa needuse saladust.
Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.
Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.
Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.
Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.
"Sebastian Faulksi peetakse üheks peenetundelisemaks ja paremaks sõjaromaanide autoriks tänapäeva inglise kirjanduses. Ka käesolev raamat on ühtaegu liigutav armastuslugu, realistlik okupeeritud Prantsusmaa kirjeldus ja kujunemisromaan. Tegevus saab alguse 1942. aastal, kui 25-aastane Charlotte Gray sõidab Edinburghist Londonisse, et anda oma panus võidu heaks. Londonis armub ta ühel peol kohatud lendurisse, kes jääb peagi Prantsusmaa lennul kadunuks. Charlotte läheb salateenistuse ülesandel Prantsusmaale, et aidata prantslastel vastupanuliikumist luua. Sõjaaegne Prantsusmaa, noor arhitekt Julien Levade, tema kunstnikust isa ja külaelanikud on kujutatud realistlikult ja haaravalt."