Tooted
Kui Sophia Amoruso oli teismeline, hääletas ta mööda maad ringi, varastas asju ja otsis prügikastidest saiakesi. Kooli pooleli jätnud, raha ja kindla sihita, kontrollis ta 22-aastasena kunstikooli fuajees dokumente, sest mingit töökohta oli ju tervisekindlustuse jaoks vaja. Just seal fuajees tuli ta mõttele hakata eBays kasutatud rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem on Sophia veebipoe Nasty Gal asutaja ja juhatuse liige. Moekaupa müüva firma väärtuseks on 250 miljonit dollarit ja seal töötab üle 400 inimese. Sophia pole kunagi olnud tüüpiline, ei tegevdirektorina ega üheski teises ametis. „#Tegijatüdruku” kirjutaski ta kõikidele teistele endasugustele tüdrukutele: kõrvalseisjatele (ja siseringis olijatele), kes otsivad ainulaadset rada edu juurde, isegi kui see tee on paganama käänuline ja kubiseb pessimistidest. Sophia Amoruso tõestab, et edukus ei tähenda seda, millises ülikoolis sa käisid või kui populaarne sa keskkoolis olid. Oluline on usaldada oma vaistu ja sisetunnet, teada, milliseid reegleid järgida ja milliseid rikkuda, otsustada, millal nööbid korralikult kinni panna ja millal oma sisemine friik valla päästa.
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
Kas teate, et vaid mõni tilk eukalüptiõli peletab koid teie riietest kaugele eemale? Või et käte niisutamiseks pole midagi efektiivsemat kui mandli- ja lavendliõli? Sellest käsiraamatust leiate üle tuhande järeleproovitud nipi, retsepti ning õpetuse looduslike vahendite kasutamiseks.
Tervis. Õpetatakse, kuidas kasutada ravimteesid, segada ravimtaimedest kokku erinevaid kreeme ja kompresse kergemate haiguste ravimiseks. Ilu. Näidatakse, kuidas valmistada kreeme, maske, šampoone, massaažiõlisid, näopuhastusvahendeid ja palju teisi iluvahendeid, mis baseeruvad aroomiõlidel ja teistel naturaalsetel produktidel.
Kodu ja aed. Palju ideid looduslähedase kodu ja aia tarvis – õhuvärskendajad, mööblipoleerid, köögi- ja vannitoapuhastusvahendid, plekieemaldajad – kõik need on valmistatud sellistest keskkonnasõbralikest koostisainetest nagu õlid, söögisooda, äädikas ja ravimtaimed.
Lemmikloomad. Raamat pakub ka lahendusi lemmikloomade hooldamiseks. Ohutuid ja naturaalseid koostisosi sisaldavad ravimid koertele ja kassidele parasiitide tõrjumiseks, seedimisprobleemide ja muude kergemate vaevuste leevendamiseks.
Raamatusari „101 Eesti ...“ käsitleb ülevaatlikult erinevaid Eesti kultuuri, ajaloo, looduse ja muuga seotud teemasid. Iga raamatu autor on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes on raamatusse valinud 101 just tema jaoks kõige olulisemat sündmust või märksõna. Sarja avaraamat on Mart Laari koostatud „101 Eesti ajaloo sündmust“. Teos algab esimeste inimeste jõudmisest Eesti alale ja lõpeb meie lähimineviku sündmustega, nagu Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, hõlmates nõnda Eesti loo kogu tema ulatuses ja olles heaks sissejuhatuseks sarja järgmistele raamatutele.
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.
Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).
Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne, jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas „Eestimaa uhkus“, uute tegijatega „Öö-TV“ otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.
Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud „Eesti teatrisündmuste“ mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine.
Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.
Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.
Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist. Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.
Lastele 5+
Kas sina tead, kes on Tõnis Talvepoolitaja või miks me just 1. septembril kooli läheme? Tule koos toredate tegelastega jalutama läbi meie tähtpäevade aastaringi – saad natuke targemaks ja kui kõik jutud läbi loetud, ka aastajagu vanemaks.
Hää lugeja! See muhe raamat aitab mõtestada sulle juba tuntud tähtpäevi, kuid lisab kindlasti ka mõne, millest enne aimugi ei olnud. Tähtpäevadele annab erilisuse just nende tähenduslikkus, mida raamatu lood mõnusasti kätte näitavad. Tegelikult on ju iga päev tähtis, kui sul on selle kohta lugu! - Triinu Laan, lastekirjanik ja tähtpäevade sõber
See siin on ehtne kõivupunk. Kõivupunk on teadupärast see värk, kui leitakse üles väga vanad asjad ja olemised ning näidatakse reipasti, mismoodi need tänases päevas ja me ühises helges tulevikus edasi elavad. Nad elavad, pole kahtlustki. Elame meiegi. Et elada uut elu etemini, tuleb vana elu tunda. Marju Kõivupuu kirjutab meie tuleviku ajalugu. - Karl Martin Sinijärv, luuletaja
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Kui Briti ja Ameerika luure saab aimu, et Al-Qaeda plaanib suurejoonelist rünnakut, tuleb neil tegutsema asuda – kuid mida ette võtta? Neil puudub täpsem info: kuidas, millal ja kus rünnak toimub. Al-Qaeda ridades neil allikaid pole ja on võimatu sinna kedagi sokutada. Võimatu, kui just mitte...
Izmat Khan, viis aastat Guantanamo Bay vanglas hoitud endine tähtis Talibani komandör, kannab hüüdnime Afgaan. Temaga väga sarnane on kolonel Mike Martin, veteran, kes 25 aastat võidelnud maailma erinevates sõjakolletes, tõmmu ja sale mees, kes sündinud ja kasvanud üles Iraagis. Üritades katastroofi tõrjuda, püüavad luureteenistused teha midagi, mis ei ole kellelgi varem õnnestunud – lasta läänlasel esineda araablasena araablaste seas – lasta Martinil esineda usaldatud Khanina.
Looduse märke ja sealhulgas Kuu liikumist taevavõlvil on jälginud põlvkonnad enne meid. Tänapäeval teeme sel teel taas esimesi samme, sest oleme hakanud mõistma oma esivanemate loodusega ühes rütmis elamise tarkust. Eriti aiandusega tegeledes peame arvestama, et loodus liigub tsükliliselt. Kord kuus aktiveerib Kuu kaheks-kolmeks päevaks iga sodiaagimärgi iseloomuliku energia. Kui me aiatöös selle energia omadusi arvestame, on meie taimed tervemad ja lopsakamad ning meil endal lähedasem suhe looduse ja selle ravijõuga. Selle raamatu abil õpite paremini looduse seaduspärasusi arvestama. Iga aednik saab tarvilikku teavet, millal on õige aeg taimi mulda panna ja ümber istutada, hooldustöid teha, aiakahjureid tõrjuda või oksi lõigata. Nõuanded on ülimalt praktilist laadi ja ohtrate jooniste toel saavad selgeks kuurütmid päeva, kuu ja aasta lõikes. Samuti saab tundma õppida 12 sodiaagimärki, nende omadusi ja seotust aiaga. Raamatu autor on veendunud, et tähtsam kui aia kujundamine, väetamine ja istutamine on aedniku aistinguline lähenemisviis loodusele ja tema sisemisele rütmile
Elustiiliraamatu "Aias sajab saia" autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris. Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut. Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused. Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks. Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett! Mõlemad autorid tegid lahti nii oma aia värava kui käisid ka teiste aedu uudistamas. Millised lood neis aedades peituvad, kes seal kasvavad ja kas külaliste kooki ka pakuti, selgub juba raamatus.
"Aiast siin- ja sealpool aknalauda" ei ole klassikaline aiandusõpik ega toalilleraamat, vaid pigem praktilisi näpunäiteid ja soovitusi jagav nõuandja. Siit leiab nii hobiaednik kui toalillekasvataja vastused peamistele küsimustele, mis puudutavad taimi ning nende kasvatamist läbi aastaringi – kevadest kevadeni. Rohkete fotodega illustreeritud raamatus on autor lähema vaatluse alla võtnud järgmised teemad: - -Taimede valimine tuppa ja aeda
-Kasvumullad ja -substraadid
-Taimede külvamineistutamine ja ümberistutamine > Taimede hooldamine ja väetamine
-Puude ja põõsaste lõikamine
-Taimekahjurid ja -haigused
Raamatu lõpus leidub kasulikke retsepte, kuidas ise väetisi ja kemikaalivabu pritsimisvahendeid kokku segada, ning tähelepanekuid ja soovitusi, kuidas erinevad taimed üksteist kaitsta võivad. Ülevaatliku tabelina on esitatud viljapuude ja marjapõõsaste kaitse plaan.
Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno Domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.
Apteeker Melchiori ajalooliste kriminaalromaanide sarja esimese osa uusväljaanne, mille tegevus toimub Tallinnas anno Domini 1409. Toompeal on julmalt tapetud kõrge Gotlandi ordurüütel ja mõrtsukas näib olevat põgenenud alla linna. Kui ordu nõuab, et linn kurjategija välja annab, siis hakkab ühes rae kohtufoogtiga Toompea mõrtsuka jälgi ajama ka noor apteeker Melchior Wakenstede. See ei jää ainsaks mõrvaks sel kevadel Tallinnas ja Melchior avastab peagi, et nende kuritööde põhjused võivad olla peidus Tallinna muistse ajaloo süngetes saladustes.
11. trükk
Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?
See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.
„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.
Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.
Uhke perekond. David Oliver unistab päevast, mil ta avaneb võimalus kätte maksta aristokraadist naabrile lord Framptonile, kes on teda hinge põhjani solvanud.
Isepäine tütar. Ilus ja särtsakas Laura Oliver armub endisse itaalia sõjavangi Giovannisse, kes töötab nüüd lihtsa kokana. Snoobist isa vastuseisu ja raevu trotsides põgeneb Laura kallimaga Londonisse.
Valguskiir pimeduses. Suurlinn, kuhu Giovanni ja Laura jõuavad, ei ole veel toibunud Teise maailmasõja traumast. Meeleheitlikku olukorda sattunud noored saavad loota ainult oma armastusele ja unistusele avada enda restoran.
Olgu juttu Cotswoldsi talu põldudest või Londoni kalaturgudest, kõrgklassi ballisaalidest või trööstitutest rentslitest – ennekõike räägib see raamat eelarvamustest ja pürgimustest, võimust ja kirest ning kahe noore inimese püüdlusest viia kõigi takistuste kiuste ellu oma ühine unistus.
Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?
"Armukadeduse eksperdi" lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. "Jo Nesbø "Armukadeduse eksperdi" lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus." – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik
See on eelkõige lugu kahest lapsepõlvesõbrast, kes kasvasid unistusega arstiks saada, kuid ka nende kursusekaaslastest Harvardi ülikoolis, nende hilisematest kolleegidest. Rohkemal või vähemal määral on kõigi nende otsuseid mõjutanud isiklik elu, kunagi kogetu.
Barney oli sunnitud pealt nägema, kuidas arstiteadus osutus võimetuks päästma tema isa elu, ning otsustab pühenduda teiste inimeste aitamisele. Tema parim sõber Laura jätkab arstist isa elutööd. Bennett, hiilgav mustanahaline meedik, peab ühel kriitilisel hetkel riskima kõige saavutatu ja paljutõotava tulevikuga. Seth, kes on olnud tunnistajaks oma venna traagikale, suudab siiski lõpuks lapsepõlve painetest vabaneda.
Segal on oma panoraamses raamatus paeluvalt põiminud arstiteaduse probleemid ja inimsaatused.
Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.
Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.
