Tooted
Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.
Kas sina tead, kes on Tõnis Talvepoolitaja või miks me just 1. septembril kooli läheme? Tule koos toredate tegelastega jalutama läbi meie tähtpäevade aastaringi – saad natuke targemaks ja kui kõik jutud läbi loetud, ka aastajagu vanemaks.
Hää lugeja! See muhe raamat aitab mõtestada sulle juba tuntud tähtpäevi, kuid lisab kindlasti ka mõne, millest enne aimugi ei olnud. Tähtpäevadele annab erilisuse just nende tähenduslikkus, mida raamatu lood mõnusasti kätte näitavad. Tegelikult on ju iga päev tähtis, kui sul on selle kohta lugu! - Triinu Laan, lastekirjanik ja tähtpäevade sõber
See siin on ehtne kõivupunk. Kõivupunk on teadupärast see värk, kui leitakse üles väga vanad asjad ja olemised ning näidatakse reipasti, mismoodi need tänases päevas ja me ühises helges tulevikus edasi elavad. Nad elavad, pole kahtlustki. Elame meiegi. Et elada uut elu etemini, tuleb vana elu tunda. Marju Kõivupuu kirjutab meie tuleviku ajalugu. - Karl Martin Sinijärv, luuletaja
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Looduse märke ja sealhulgas Kuu liikumist taevavõlvil on jälginud põlvkonnad enne meid. Tänapäeval teeme sel teel taas esimesi samme, sest oleme hakanud mõistma oma esivanemate loodusega ühes rütmis elamise tarkust. Eriti aiandusega tegeledes peame arvestama, et loodus liigub tsükliliselt. Kord kuus aktiveerib Kuu kaheks-kolmeks päevaks iga sodiaagimärgi iseloomuliku energia. Kui me aiatöös selle energia omadusi arvestame, on meie taimed tervemad ja lopsakamad ning meil endal lähedasem suhe looduse ja selle ravijõuga. Selle raamatu abil õpite paremini looduse seaduspärasusi arvestama. Iga aednik saab tarvilikku teavet, millal on õige aeg taimi mulda panna ja ümber istutada, hooldustöid teha, aiakahjureid tõrjuda või oksi lõigata. Nõuanded on ülimalt praktilist laadi ja ohtrate jooniste toel saavad selgeks kuurütmid päeva, kuu ja aasta lõikes. Samuti saab tundma õppida 12 sodiaagimärki, nende omadusi ja seotust aiaga. Raamatu autor on veendunud, et tähtsam kui aia kujundamine, väetamine ja istutamine on aedniku aistinguline lähenemisviis loodusele ja tema sisemisele rütmile
Elustiiliraamatu "Aias sajab saia" autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris. Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut. Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused. Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks. Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett! Mõlemad autorid tegid lahti nii oma aia värava kui käisid ka teiste aedu uudistamas. Millised lood neis aedades peituvad, kes seal kasvavad ja kas külaliste kooki ka pakuti, selgub juba raamatus.
"Aiast siin- ja sealpool aknalauda" ei ole klassikaline aiandusõpik ega toalilleraamat, vaid pigem praktilisi näpunäiteid ja soovitusi jagav nõuandja. Siit leiab nii hobiaednik kui toalillekasvataja vastused peamistele küsimustele, mis puudutavad taimi ning nende kasvatamist läbi aastaringi – kevadest kevadeni. Rohkete fotodega illustreeritud raamatus on autor lähema vaatluse alla võtnud järgmised teemad: - -Taimede valimine tuppa ja aeda
-Kasvumullad ja -substraadid
-Taimede külvamineistutamine ja ümberistutamine > Taimede hooldamine ja väetamine
-Puude ja põõsaste lõikamine
-Taimekahjurid ja -haigused
Raamatu lõpus leidub kasulikke retsepte, kuidas ise väetisi ja kemikaalivabu pritsimisvahendeid kokku segada, ning tähelepanekuid ja soovitusi, kuidas erinevad taimed üksteist kaitsta võivad. Ülevaatliku tabelina on esitatud viljapuude ja marjapõõsaste kaitse plaan.
Aino Kallas (1878–1956) elas oma elu jooksul viiel maal ja on tuntud soome-eesti kirjanik. See roll ei olnud probleemitu: läbi elu kannatas ta juurte puudumise pärast ja võitles tunnustuse eest nii Soomes kui ka Eestis.
Aino Kallasest on kultuuriloos kujunenud pilt kui tugevast ja enesekesksest loojast. See tähelepanu pälvinud biograafia toob välja uusi isiklikumaid jooni: esile tuleb juba noorena oma kutsumuse leidnud autor, kelle jaoks loominguline inspiratsioon oli otsekui religioosne kogemus. Armastus Eino Leino vastu oli suur liikuma panev jõud tema kirjanduslikus loomingus; niisamuti isa Julius Krohni varane surm, mis jättis Kallase ellu ja loomingusse kustumatu jälje. Aino Kallas reageeris tundlikult oma aja vajakajäämistele ja avaldas nende kohta arvamust oma teostes.
Käesolev biograafia on liigutav jutustus autorist, kes jõudis erandliku rahvusvahelise tunnustuseni, kuid pidi taluma üksindust, mõistmatust ja mitmeid suuri kaotusi. Raamatus kirjeldatakse 20. sajandi alguse kultuurilist ja poliitilist atmosfääri, inimeste ootusi ja väärtushinnanguid nii Soomes kui ka Eestis. Esile astuvad mitmed selle aja kultuurimaailma kesksed persoonid Hella Wuolijoest Friedebert Tuglaseni.
Filoloogiadoktor Silja Vuorikuru on kirjandusteadlane, kirjanik ja õppejõud Helsingi ülikoolis.
Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan "Alkeemik" on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.
Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno Domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.
Apteeker Melchiori ajalooliste kriminaalromaanide sarja esimese osa uusväljaanne, mille tegevus toimub Tallinnas anno Domini 1409. Toompeal on julmalt tapetud kõrge Gotlandi ordurüütel ja mõrtsukas näib olevat põgenenud alla linna. Kui ordu nõuab, et linn kurjategija välja annab, siis hakkab ühes rae kohtufoogtiga Toompea mõrtsuka jälgi ajama ka noor apteeker Melchior Wakenstede. See ei jää ainsaks mõrvaks sel kevadel Tallinnas ja Melchior avastab peagi, et nende kuritööde põhjused võivad olla peidus Tallinna muistse ajaloo süngetes saladustes.
11. trükk
Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. "Pirita kägistaja" on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.
Tallinn, AD 1432. Dominiiklaste kloostrist leitakse unustatud kroonika, mis paljastab, et üks Tallinna kabel võib varjata iidset templirüütlite saladust. Samal ajal aga korraldatakse linnas esimest korda Püha ihu päeva näitemängu. Etendusele järgnevad mõrvad, kroonika hävitatakse ning mõrtsukas näib olevat seotud Püha ihu gildiga, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Ja kummalisel kombel võib kõigi mõistatuste võti olla kohutava sünnitraumaga tütarlaps Carstine, kes on maailma eest Püha Johannese seeki varjunud. Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja saatust Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa needuse saladust.
Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?
See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.
„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.
Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.
„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.