Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema leidnud. Selle oskale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend. See on hämmastav kirjanduslik saavutus, saaga märkimisväärsest perekonnast Austraalia südamaal, lugejat jäägitult haarav jutustus Clearyde kolmest põlvkonnast, nende rõõmudest ja muredest, kibedatest pettumustest ja ülendavatest saavutustest, unelmaist ja kõigutamatust hingejõust, millega nad õnnetusi taluvad, aga ka tumedatest kirgedest ja keelatud armastusest, mis saatuslikult nende ellu sekkuvad.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud.

"Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.