Loodus
Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.
Raamat, mida käes hoiate, on täiendatud ja parandatud kordustrükk Eesti ravimtaimede teisest ja kolmandast osast (2019 ja 2020), mis ilmusid varasemalt eraldi, kuid nüüd on koondatud ühtede kaante vahele.
Kokku on raamatus vaatluse all 70 Eesti ravimtaime, nende seas leidub nii maitsetaimi kui ka mõningaid väga mürgiseid taimi. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub siis, kui konkreetset taime kasutada koos ravimitega.
Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed aastad, mis lahutavad meid raamatute viimaste väljaannete ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnenud põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, ent kiites sageli heaks ka selle, mida meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.
Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste.
Teos on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.
Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed seitse aastat, mis lahutavad meid raamatu esimese väljaande ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnevaid põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, kiites sageli heaks ka selle, mida juba meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.
Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimesid ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka kõrvaltoimeid ja koostoimeid ravimitega.
Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal, rahvapärimuse uurija Mikk Sarv ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on omamoodi jätkuks Johannes Tammeoru, Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.
Täiendatud kordustrükk.
Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.
Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.
Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.
Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.
Rohkem kui 900 puu- ja põõsaliiki sõnas ja pildis. Raamatust saad teada, kust nad pärit on ja kuidas välja näevad. Ei mingit keerulist botaanikat ega ladina keelt – leiad vajaliku liigi kiiresti üles eestikeelse nimetuse järgi. Tõsiste ja asjalike puude vahele, mis meil ja soojemas Kesk-Euroopas kohusetundlikult kasvavad metsas, pargis või aias, on siia lipsanud ka mõned, mis vajavad talvekatet või mida meie saame kasvatada toataimedena, nagu toakask ja toavaher. Samuti on raamatus esindatud mitu lõunamaa puud ja põõsast, mida siiani tunneme peamiselt nende maitsvate viljade järgi toidukaupluse puuviljaletist. Oma koduaia tarbeks leiad siit ka terve rea sordikirjeldusi, teiste seas nõeljate okastega elupuu, lõhislehise tamme ning punaste lehtede ja väikeste, aga hapude õuntega õunapuu. Ja võib-olla sobib just sinu aeda mammutipuu kääbusvorm. Uuri järele.
Rein Sander on Tartu ülikooli lõpetanud botaanik. Ta on töötanud aiandusagronoomina, puukooli juhatajana ja teadurina. Viimased paarkümmend aastat on ta pühendunud ravimtaimede kasvatamisele Kubja talus Järvamaal. Rein Sander on ka viljakas kirjamees: ta on avaldanud mitu luulekogu, kümmekond taimeraamatut ja arvukalt artikleid ajalehtedes ja ajakirjades.
Raamat annab ülevaate Eesti NSV kalafaunast. Teos on kokkuvõtteks meie kalade uurimisest viimase kolmekümne aasta jooksul. Raamat pakub huvi bioloogidele, kaluritele, kalastajatele ja teistele loodusehuvilistele.
Perioodilisustabel on üks inimkonna suuremaid saavutusi, ent ühtlasi ka hindamatu aardelaegas täis lugusid kirest, seiklustest, reetmisest ja sundmõtetest. Kaasakiskuvad ja hämmastavad faktid süsiniku, neooni, räni, kulla ja teiste elementide kohta jutustavad lugusid nende rollist inimkonna ajaloos, rahanduses, mütoloogias, sõdades, kunstis, mürgitamistes ja (tihtilugu) hullumeelsete teadlaste elus. Marie Curie õhutas kolleegide naistes armukadedust, kui kutsus nende mehi kappi, et näidata neile pimeduses helendavat katseklaasi. Lewis ja Clark neelasid ringi reisides elavhõbedakapsleid ja nende laagrikohad on siiani tuvastatavad maapinnas sisalduva mürgi põhjal. Miks Gandhi vihkas joodi, miks jaapanlased tapsid Godzilla kaadmiumi sisaldavate rakettidega ja miks telluur tekitas ajaloo kõige veidrama kullapalaviku? See raamat annab vastused kõigile küsimustele alates Suurest Paugust kuni aegade lõpuni. Amazon valis "Haihtuva lusika" 2010. aasta kümne parima populaarteadusliku raamatu hulka ning see kandideeris ka Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinnale.
Eesti idapiiril asuv Peipsi oma 3555 km² pindalaga kuulub Euroopa suurimate järvede hulka. Peipsi on Euroopa suurim piiriveekogu ja selle seisundi vastu tunnevad huvi paljud riigid. 1995. a. käivitus Rootsi-Eesti-Venemaa kolmepoolne Peipsi järve keskkonnaseire projekt, mis on andnud häid tulemusi. Kõige rikkalikum materjal Peipsi kohta on aga kogutud aastakümnete jooksul Eesti järveuurijate poolt, mida viimastel aastatel on toetanud Riiklik Keskkonnaseisundi seireprogramm. Käesolev raamat ongi tehtu üldistuseks. Raamat algab kokkuvõttega järvenõo kujunemisest ja järvesetete geoloogiast. Järgneb järve ja selle valgla füüsilis-geograafiline kirjeldus ja hüdroloogilise ja -keemilise režiimi iseloomustus. Üksikasjalikult käsitletakse järve hüdrobioloogiat, samuti kalade bioloogiat ja varude seisundit, kalanduse olukorda ning arenguperspektiive. Antakse lühike ülevaade ka järve ja selle lähiümbrusega seotud kahepaiksete, roomajate, lindude ning imetajate levikust ja elupaikadest. Raamatu lõpuosas vaadeldakse Peipsimaa asustuslugu, majandusgeograafiat ja järvega seotud rahvapärimusi.
„Roos, roosist, roosiga. Teekond rooside maailma” viib sind rännakule rooside kirevasse maailma – selgitab, kes on roos ja kust ta tuleb; näitab, kes on rooside arengu taga ja kuidas see areng üldse käib; jagab roose nii kasvu kui ka olemuse järgi; annab näpunäiteid, mida roosid vajavad ja kuidas nendega käituda. Põhjalikumalt mõtiskletakse ka roosiõite värvuse ja lõhna teemadel ning püütakse leida vastust paljusid huvitavale küsimusele: kas must roos on olemas? Muidugi juhatatakse roos aupaklikult ka läbi köögi ja meditsiini ning lõpuks jagatakse soovitusi, kuidas ja kellega ta kõige paremini kokku sobib.
Katrin Ruitlane-Rütli alustas roosikasvatusega 27 aastat tagasi Jõgevamaal Väike-Mällo talus, kus tänaseks kasvab üle tuhande roositaime. Tema sügav huvi meditsiini, fütopatoloogia ja fütoteraapia vastu annab talle ainulaadse vaatenurga – ta näeb taimi mitte ainult ilu allikana, vaid ka elujõu ja tasakaalu kandjaina.
Merilen Mentaali kireks on loodus, aiad ja disain ning ka roosid, millest kõik alguse sai. 1999. aastast alates on ta Haapsalus roose kasvatanud, pidas ligi 20 aastat aiandit, keskendudes suures osas just roosidele. Ta on ametilt aiadisainer, kuid ei kujutaks oma elu ette fotograafiata ja aeg-ajalt kirjutamata.
Eestis kasvab ligikaudu 1700 liiki palja silmaga hästi nähtavaid seeni. Nendest on söödavaid liike umbes 300, millest 100 liiki väärivad eriti kasutamist laialdase leviku ja heade maitseomaduste tõttu. Meie seenesõprade poolt korjatakse aga umbes paarkümmend liiki seeni. Käesolev raamat tutvustab Eestis esinevaid tähtsamaid söödavaid ja mürgiseid seeni. Kõikide tähtsamate seeneliikide kohta on antud kirjeldused, levik Eestis, üldlevik, kasutamine ja toodud sarnased liigid, mis aitab vältida võimalikke vigu seente määramisel. 56 värvitahvlil on kujutatud 218 seeneliiki, peale selle veel terve rida must-valgeid jooniseid. Käesolev käsiraamat on suunatud seenekorjajate suurtele hordidele, et neid abistada liikide tundmisel ja neid ergutada koguma rohkem liike.
Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."
Autorilt: „Minu vaatluste keskpunktis on väljakaevamised vee all, nende tulemused ja selle kaudu elustunud minevik.“
Raamat annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas laevu merepõhjast üles vinnatakse, kuidas neid taastatakse. Kõike selgitatakse ohtrate tõsieluliste juhtumite näitel.
