Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse "Avalikult abielust" rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ...

Inglise klassiku üks tähelepanuväärsemaid ajaloolisi romaane, milles nimitegelane Henry Esmond kirjeldab kaasakiskuvalt iseenese seiklusterohke elu kõrval ka XVIII sajandi alguse inglise poliitilist ning kultuuriringide atmosfääri.

Nn. Tootsi-lugude ("Kevade", "Suvi") järg, kus jätkub jutustus nii varasemast tuttavate kui ka uute tegelaste ettevõtmistest.

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

"Tundeline teekond" on kahe naise, ema ja tütre, lugu. Elena Stewart kavatseb kirjutada raamatu inglise pommituslendurite saatusest sõja ajal ja pärast seda, samal ajal muretseb ta üha enam oma sõjafotograafist armastatu pärast. Püüdes muremõtteid tööga peletada, süveneb ta raamatu materjali kogumisse ning sõidab Prantsusmaale kohtuma endise pommituslenduriga. Lendur ja Elena sõbrunevad, kuid siis leiab Elena ilusa, punase mantliga naise pildi. Elena tunneb naises ära oma ema ning ta mõistab, et saab oma elus selguse alles siis, kui ta on suutnud aru saada minevikust.

"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat".

Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. "Luule, ametnik" on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. "Luule, ametnik" saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

"Ohtlik elu" räägib kolmekümne viie aastasest Polly Cameronist, kes elab just seal, kus ka raamatu autor - Gloucesterhire'is. Polly on eluga rahulolev aktiivne naine, kes tegeleb pühendunult keraamikaga ja lööb kaasa linnakese peatänava päästmise aktsioonis. Polly pole sugugi seda meelt, et ta peaks veel endale meest otsima, sest milleks elu keeruliseks teha? Ent elu pakub üllatusi nagu ikka.

Tegu on menuka Katie Fforde'i debüütromaaniga, mis pälvis pärast ilmumist rohkesti tähelepanu.

Havik paneb teineteise hüvanguks tööle kaks esmapilgul seostamatut valdkonda: arhitektuuri ja kirjanduse. Tema luule tõukub ümbritsevast ruumilisest keskkonnast, elustab teksti kaudu arhitektuurseid teoseid, märgilisi paiku ja toob esile nende erinevaid tähendusi.

Klaske Havik on Hollandi Delfti ülikooli analüüsi- ja kujutlusmeetodite professor, õpetades arhitektuuri ja linnaruumi analüüsimist ning kavandamist läbi kujutlusvõimet arendava tööriista – kirjanduse. Haviku ilukirjanduslikke tekste on avaldatud Hollandi kirjandusajakirjades ning esimest korda astus ta nendega Eestis välja 2025. a Prima Vista kirjandusfestivalil.

Autori tegevus on juba pikka aega Eestiga põimunud. Ta on külalisõppejõud Eesti Kunstiakadeemias ning kirjutanud Tallinna kohta alates 1990te lõpust ajakirjades Maja ja Ehituskunst ning Soome arhitektuuriajakirjas ARK. 

Luulekogu tõlkis Urmo Mets. 

Kas riigimees saab olla harimatu? Jah, kahjuks saab, on näiteid. Kas riigimees võib olla harimatu? Jah, kahjuks võib, pole keelatud, on näiteid. Kas riigimees tohib olla harimatu? Saab ja isegi võib, on näiteid, aga EI TOHI! Ja lisada tuleb lause, mida on öelnud miniriigi Singapuri looja ja esimene peaminister Lee Kuan Yew, kes oli veendunud, et tema roll on avada ühiskonnas leiduvad võimed: „Kui keegi on enda arvates riigimees, vajab ta psühhiaatri abi.“

Eesti Rahvusraamatukogu 80. sünnipäevaks ilmunud artiklite kogumik.

Miks sa oled uudishimulik? Miks sa magad? Miks sul jäävad osad asjad meelde, teised aga unustad ära? Vastused leiame ajust, mis töötab ööpäev läbi, ilma et sa ise seda tähelegi paneksid. „Lapse tugeva aju” abil saad heita pilgu sellele, kuidas sinu fantastiline aju töötab. Siin on ka hulgaliselt nõuandeid ja praktilisi harjutusi, mille abil saad oma aju veel paremaks treenida, nii et kogu enesetunne paraneb. Nii tehes oled nutikam kui su enda aju!

Raamatu on kirjutanud Anders Hansen ja Mats Wänblad ning see kuulub populaarsesse sarja „Tugev aju”.

Anders Hansen on psühhiaatriaosakonna ülemarst, kes kirjutab ka artikleid ja raamatuid. Tema raamatuid on välja antud 38 riigis. Ta on osalenud telesaadetes, nagu „Vetenskapens värld” (Teadusmaailm) ja „Nobelstudion” (Nobeli stuudio), samuti olnud populaarteadusliku sarja „Din hjärna” (Sinu aju), „Din personlighet” (Sinu isiksus) ja „Smartare än hjärnan” (Targem kui aju) saatejuht ja stsenarist (kõik saated Rootsi rahvusringhäälingu kanalil SVT). Anders Hansen on pidanud sadu loenguid ja 2019. aastal oli tema suvisel jutusaatel raadiokanalis P1 kõige enam kuulajaid.

Mats Wänblad on laste- ja noorteraamatute autor, ta on muu hulgas kirjutanud teose „Så funkar det!” (Nii see käib!) mitu osa ja müügihitist lugemiku „ABC-klubben” (ABC-klubi). Ta tõlgib ka filme ja raamatuid, peab loenguid jutustamistehnikast ning juhendab kirjutamiskursuseid igas vanuses inimestele (aga enamasti koolides).

Anders Hansen ja Mats Wänblad on varem kirjutanud koos raamatud „Juuniori tugev aju” (2021), „Juuniori ekraaniaju” (2022) ja „Juuniori depressiivne aju” (2025).

Raamat selgitab sotsiaalseosega turunduse kontseptsiooni ja selle kohta brändifilosoofia kontekstis. Illustreeritud asjakohaste juhtumikirjeldustega, näitab „Hingega bränd“ võimalust, kuidas turundajad saavad rakendada sotsiaalseosega turunduse jõudu toote, teenuse või korporatiivse brändi edendamisel.

„6,6“ on Euroopa luuleprõmmu võitja Joonas Veelmaa teine luulekogu. Mõtteliselt on raamat üks luuleõhtu, kus tõsine poeet räägib vaheldumisi enesearengust, toolide vihkamisest, oma menüüst ja muidugi sellest, kui suurepärane luuletaja ta on. Küsimusele, kas tegemist on hea luulega, vastab viimasel leheküljel uuringufirma Emor läbiviidud küsitluse tulemus, kus 514 Eesti inimest said käesoleva luulekogu kõiki tekste hinnata 10-palli süsteemis. Luulekogus on teiste seas nii tekstid, mis tõid Euroopa meistritiitli, kui ka Loomingu aastapreemia (2025).

Käesolev kogumik peegeldab Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna väärikat poole sajandi pikkust ajalugu. Ülesehituselt kronoloogiline artiklite valik tutvustab konservaatorite igapäevatööd alates osakonna loomisest 1975. aastal kuni kaasajani. Igat kümnendit sissejuhatavas peatükis avavad autorid tolle ajaperioodi tagamaid ning visandavad pildi konserveerimisosakonnas toimunust. Juhtumiuuringute valik on tehtud subjektiivselt, eesmärgiga näidata konservaatori töö eri tahke ning anda sõna võimalikult paljudele kunagistele ja praegustele kolleegidele.

„EESTI NOVELL 2026“ on sarja üheksas raamat, mis lükkab vankumatult ümber väite, justkui ei oleks midagi uut siin päikese all. Värske valik kodumaisest novelliparemikust kutsub tempokale jalutuskäigule läbi inimhinge salajaste soppide ja raskesti mõõdetavate tunnete. See kannab lugeja hellalt, kuid kindlalt peibutavasse tundmatusse, kus iga kurvi taga ootab midagi uut – kord ilusat, kord valusat, kord vabastavalt absurdset –, pakkudes vastumürki etteaimatavale argipäevale.