"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu. 

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.