Loodus

„Roos, roosist, roosiga. Teekond rooside maailma” viib sind rännakule rooside kirevasse maailma – selgitab, kes on roos ja kust ta tuleb; näitab, kes on rooside arengu taga ja kuidas see areng üldse käib; jagab roose nii kasvu kui ka olemuse järgi; annab näpunäiteid, mida roosid vajavad ja kuidas nendega käituda. Põhjalikumalt mõtiskletakse ka roosiõite värvuse ja lõhna teemadel ning püütakse leida vastust paljusid huvitavale küsimusele: kas must roos on olemas? Muidugi juhatatakse roos aupaklikult ka läbi köögi ja meditsiini ning lõpuks jagatakse soovitusi, kuidas ja kellega ta kõige paremini kokku sobib.

Katrin Ruitlane-Rütli alustas roosikasvatusega 27 aastat tagasi Jõgevamaal Väike-Mällo talus, kus tänaseks kasvab üle tuhande roositaime. Tema sügav huvi meditsiini, fütopatoloogia ja fütoteraapia vastu annab talle ainulaadse vaatenurga – ta näeb taimi mitte ainult ilu allikana, vaid ka elujõu ja tasakaalu kandjaina.

Merilen Mentaali kireks on loodus, aiad ja disain ning ka roosid, millest kõik alguse sai. 1999. aastast alates on ta Haapsalus roose kasvatanud, pidas ligi 20 aastat aiandit, keskendudes suures osas just roosidele. Ta on ametilt aiadisainer, kuid ei kujutaks oma elu ette fotograafiata ja aeg-ajalt kirjutamata.

Mis eristab imetajaid teistest elusolenditest? Kuidas nad käituma õpivad? Miks on imetajate aju suur? Mida annab neile lõualuu olemasolu? Kuidas muudab imetajaid vanemlus? Miks on nende munandid kehavälised? Miks tekkis endotermia? Missugust infot edastavad imetajatele meeled? Kus paikneb inimene kogu selles skeemis? Bioloog Liam Drew on raamatus põhjalikult ette võtnud tunnused, mis määravad imetajate, sh homo sapiens'i elu, viies lugeja 310 miljoni aasta pikkusele ajaloorännakule. Inimese ja teiste imetajate vahelisi keerukaid seoseid ja sarnasusi on autor käsitlenud teadlase täpsusega, samas lihtsas keeles ja läbi kaasahaarava huumoriprisma, saateks lood isiklikest kogemustest. Võrdlevalt on kirjeldatud sedagi, kuidas evolutsioon lisaks imetajatele teistesse klassidesse kuuluvaid loomi mõjutanud on. Ülevaade algab hulkraksete tekkest, dinosauruste väljasuremisest ja veest välja tulnud kaladest, peatub elusolendite klassifitseerimise arengulool ja evolutsiooniteooriast kantud teaduskatsetel, mille abil teadlased üht või teist hüpoteesi kummutanud on, ning jõuab viimaks ühe kehaosa kaupa välja füüsiliste omadusteni, mis panevad aluse meie käitumismustritele ja suhetele. Kõige selle juures on autor välja toonud ka nii mõndagi müstilist, millele teadlased veel tänini üksmeelset seletust pole leidnud. Selgub, et inimene ei olegi looduse kroon ja imetajatele ainuomased tunnused toovad meid teistele liikidele lähemale, kui võiks arvata.

„Kuidas vältida kliimakatastroofi“ selgitab, mida on vaja inimkonnal teha selleks, et hüpata viimases peatuses maha kiirrongilt, mis tuiskab vältimatu katastroofi poole ning miks usub Bill Gates, et me saame sellega hakkama. 51 miljardit tonni on kasvuhoonegaaside kogus, mille paiskame igal aastal atmosfääri. Null on number, mille poole peame püüdlema, ütleb Gates. Põhjus on lihtne: kasvuhoonegaasid hoiavad soojust kinni, tõstes maakera keskmist pinnatemperatuuri. Mida kõrgem see on, seda keerulisem on inimkonnal ellu jääda, õitsengust rääkimata. Seega on kliimamuutuse üheks võtmeküsimuseks, kuidas toota puhast energiat, mis oleks sama soodne ja töökindel kui fossiilkütus. Gates tunnistab isegi, et nii mõnegi silmis ei pruugi ta olla just parim mees kliimamuutuste teemal sõna võtma: lõppude lõpuks kuulub talle mitu suurt maja, ta lendab eralennukitega jne. Ent näidake Gatesile probleemi ja ta sööstab otsima viise, kuidas seda lahendada. Just sel põhjusel on ta paigutanud enam kui miljard dollarit arendustesse, mille puhul on lootust, et need aitavad maailmal nulli jõuda. Ta panustab roheenergia algfaasi teadusuuringutesse, investeerib paljulubavatesse roheenergiafirmadesse, toetab seadusandlust, mis võiks anda hoogu murrangulistele saavutustele üle maailma ning ärgitab kõiki teisigi, kel selleks vähegi ressurssi, sama tegema. Raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ pakub Gates välja mitmeid lahendusi, mille abil pöörata inimkond ühes meie planeediga kliimakatastroofi kursilt kõrvale.

¤ Esimene peatükk selgitab, miks on vaja jõuda nulli ning mida teame (ja mida mitte) sellest, kuidas hakkab temperatuuri tõus meid mõjutama.
¤ Teine peatükk keskendub väljakutsetele, millega tuleb meil paratamatult rinda pista.
¤ Kolmas peatükk harutab lahti segadust tekitavad statistilised näitajad ning kliimamuutuste-teemalised küsimused.
¤ Peatükid neljandast üheksandani kirjeldavad valdkondi, kus võib tehnoloogia kasuks tulla ja kus on veel läbimurret vaja.
¤ Viimased peatükid keskenduvad seadusandlusele ning sammudele, mida saab igaüks astuda, et nullile lähemale jõuda.  Olgu tegu vastutustundliku kodaniku, ettevõtja või poliitikuga, absoluutselt igaüks saab inimkonna ning meie planeedi heaolu nimel midagi ära teha. Visionäär Gates lükkab oma raamatuga „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ mõtted liikuma, et need seejärel tegudeks teha.

Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed seitse aastat, mis lahutavad meid raamatu esimese väljaande ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnevaid põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, kiites sageli heaks ka selle, mida juba meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimesid ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka kõrvaltoimeid ja koostoimeid ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal, rahvapärimuse uurija Mikk Sarv ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on omamoodi jätkuks Johannes Tammeoru, Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.


Täiendatud kordustrükk.

Raamat, mida käes hoiate, on täiendatud ja parandatud kordustrükk Eesti ravimtaimede teisest ja kolmandast osast (2019 ja 2020), mis ilmusid varasemalt eraldi, kuid nüüd on koondatud  ühtede kaante vahele.

Kokku on raamatus vaatluse all 70 Eesti ravimtaime, nende seas leidub nii maitsetaimi kui ka mõningaid väga mürgiseid taimi. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub siis, kui konkreetset taime kasutada koos ravimitega.

Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed aastad, mis lahutavad meid raamatute viimaste väljaannete ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnenud põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, ent kiites sageli heaks ka selle, mida meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste.

Teos on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller. Valitud korduvalt aasta parimaks raamatuks, muu hulgas Science Friday, Timesi, Popular Mechanicsi ning Science Newsi poolt. Dinosaurused olid suured, rumalad ja jõhkrad elukad, evolutsiooni tõelised läbikukkujad. Just sedavõrd primitiivselt käsitleti neid müstilisi olendeid ajal, mil paleontoloogiamaailma ühe säravaima tegija Steve Brusatte’i püksid veel koolipinki nühkisid. Raamatu "Dinosauruste tõus ja langus" autor on veendunud, et need stereotüübid on absurdselt valed. Seda kinnitavad ka üha uued avastused – keskmiselt kord nädalas leitakse uus dinosauruseliik – ning täiustunud uurimismeetodid. Arenevad tehnoloogiad aitavad paleontoloogidel mõista dinosauruste bioloogiat ja evolutsiooni moel, mis oli veel hiljuti kujuteldamatu. Nende aju ja meelte uurimiseks kasutatakse kompuutertomograafe, arvutimudelid näitavad dinosauruste liikumist ning võimsad mikroskoobid paljastavad, mis värvi nad olla võisid. Raamat annab võrratu ülevaate sellest, kust dinosaurused pärinesid, kuidas nad domineerima hakkasid, kuidas mõni neist hiigelsuureks muutus, samal ajal kui teistel suled ja tiivad arenesid ning neist aegamööda linnud said. Brusatte kirjeldab elavalt, kuidas dinosaurused arenesid koos muutuva maailmaga, mis oli hiigelsuurte vulkaanipursete ja asteroidilöökide sihtmärgiks, mille mandrid liikusid ringi, meretase kõikus pidevalt ning temperatuur kerkis ja langes kapriisselt. Nad küll kohastusid keskkonnaga, kuid viimaks enamik neist suri, suutmata ootamatu kriisiga toime tulla. Meil oleks nende teekonnast paljugi õppida.

Kuidas saada terveid lapsi? Kas ka minul võib avalduda Huntingtoni tõbi, nii nagu minu isal ja tema isal? Professor Edwin Kirk aitab mõista, kuidas geenid töötavad ning miks see peaks meile korda minema. Meil kõigil on geenid, me kõik oleme neist mõjutatud, kuid ometi teame neist erakordselt vähe. Olgu päritud või keskkonna poolt muudetud, kontrollivad või mõjutavad geenid meis hoomamatult paljusid aspekte: alates eostamisest kuni juuste ja silmade värvini, pikkusest ja kaalust kuni tavapäraste tervisenäitudeni. Rääkimata pärilikest haigustest, millega tihti silmitsi seisame. Kuigi paljud peavad geneetikat keeruliseks, demonstreerib Kirk oma raamatus vastupidist. Geneetika on tähelepanuväärselt lihtne, väidab tunnustatud professor, lisades, et kui lugeja suutis keskkooli lõpus talutaval tasemel algkooli matemaatikat mõista, ei tohiks ka geneetika põhialused selles raamatus erilisi raskusi valmistada. Ta toob lugeja ette geneetika inimliku poole, põimides kokku harukordselt põnevad lood moodsast teadusest ja inimestest, kes selle taga seisavad, arstidest, kes nende teadmistega imesid teevad ning patsientidest, kelle elusid geeniteadus muudab. Professor Kirk on meditsiinigeneetik ja geneetiline patoloog, kogenud meditsiiniõpetaja ning Austraalia kuningliku patoloogiakolledži geneetika peaeksamineerija. Ta on kaasautoriks rohkem kui 100-le teadusartiklile, mida on teiste teadlaste poolt tsiteeritud enam kui 4000 korda.

Keskmiselt korra kuus astub Tartu Ülikooli geoloogia osakonna uksest sisse uudishimulik kodanik, kaenlas kivikamakas. "Ma leidsin meteoriidi!" teatab ta võidurõõmsalt. Teinekord leiab keegi teravsilm arvutiekraanilt naabri heinamaad uurides sealt kena ümara jälje – ahhaa, meteoriidikraater! Lähemal vaatlusel osutub leid aga metallisulamiks või rändkivi tükiks ning kraater tavaliseks lohuks. Kuidas ikkagi ära tunda taevakivi või selle tekitatud kraater? Kust taolised külalised üldse tulevad ja millest koosnevad? Mis toimub hetkel, kui nad maale kukuvad? Aga miks Maal on kraatreid vähe ja Kuul nii palju? Millest meteoriit koosneb ja miks see üldse tähtis on? Autor alustab taevakivide eluloo jutustamist kosmilistest kaugustest, teeb tiiru mitmel taevakehal ja kõigil Maa mandritel ning uurib viimaks mikroskoobi all taevakivide sisemust. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Jüri Plado kaitses 2000. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi geoloogia erialal ja töötab praegu geofüüsika ja petrofüüsika vanemteadurina Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis. Ta on ka Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komitee esimees, The Meteoritical Society ja Eesti Geoloogia Seltsi liige.

Rohkem kui 900 puu- ja põõsaliiki sõnas ja pildis. Raamatust saad teada, kust nad pärit on ja kuidas välja näevad. Ei mingit keerulist botaanikat ega ladina keelt – leiad vajaliku liigi kiiresti üles eestikeelse nimetuse järgi. Tõsiste ja asjalike puude vahele, mis meil ja soojemas Kesk-Euroopas kohusetundlikult kasvavad metsas, pargis või aias, on siia lipsanud ka mõned, mis vajavad talvekatet või mida meie saame kasvatada toataimedena, nagu toakask ja toavaher. Samuti on raamatus esindatud mitu lõunamaa puud ja põõsast, mida siiani tunneme peamiselt nende maitsvate viljade järgi toidukaupluse puuviljaletist. Oma koduaia tarbeks leiad siit ka terve rea sordikirjeldusi, teiste seas nõeljate okastega elupuu, lõhislehise tamme ning punaste lehtede ja väikeste, aga hapude õuntega õunapuu. Ja võib-olla sobib just sinu aeda mammutipuu kääbusvorm. Uuri järele.

Rein Sander on Tartu ülikooli lõpetanud botaanik. Ta on töötanud aiandusagronoomina, puukooli juhatajana ja teadurina. Viimased paarkümmend aastat on ta pühendunud ravimtaimede kasvatamisele Kubja talus Järvamaal. Rein Sander on ka viljakas kirjamees: ta on avaldanud mitu luulekogu, kümmekond taimeraamatut ja arvukalt artikleid ajalehtedes ja ajakirjades.

Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.

Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.

Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.

Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.

Mati Kaalu raamat viib lugeja põnevale teekonnale läbi Tansaania lummava looduse, kus autor on rohkem kui kümne aasta jooksul korduvalt safarituristide loodusjuhina tegutsenud. Teos tutvustab Serengeti kuulsat hiigrändeid, mitmekesist loomariiki alates rohusööjatest ja kiskjatest kuni lindude, roomajate ja selgrootuteni, samuti piirkonna taimestikku ja kohalikke inimesi. Asjatundlikud ja südamlikud kirjeldused loodusest on rikastatud sadade imeliste värvifotodega.

Kui keegi ülepea millestki midagi teab, siis on see Öökull, ütleb karupoeg Puhh. Aga kui targad öökullid tegelikult on? Mis toimub nende kummaliste lindude ajus ja kui hea on nende mälu? Kuidas nad suhtlevad, jahti peavad, paare moodustavad, järglasi kasvatavad ja rändavad? Mida tähendavad nende keerukad häälitsused? Kuidas toimuvad kohastumused, mis teevad neist laialt levinud, kuid märkamatud superkiskjad – suurepärane varjevärvus, ülitundlik kuulmine, pimedas nägemise võime ja peaaegu hääletu lend? Ja kuidas saavad nad hakkama inimeste põhjustatud muutustega oma elupaikades? Viimastel kümnenditel on uurijad valgust heitnud paljudele selle salapärase linnuseltsiga seotud müsteeriumidele. Lisaks nendele uutele teadmistele on selles imeliste fotodega faktirohkes raamatus juttu öökullidest kui lemmikloomadest (öökull oli nii Florence Nightingale'il kui ka Pablo Picassol), nende võluvate lindude kujutamisest kunstis ning neile läbi ajaloo omistatud headest ja halbadest tähendustest, samuti inimestest, kes neid ebatavalisi olevusi pühendunult uurivad ja kaitsevad – südamekirurgist zoomusikoloogini.

Raamatus on muude eluvaldkondadega sidusalt kirjeldatud jahinduse kujunemist Vana-Liivimaal, Balti-Sakslaste organisatsioone enne I maailmasõda, Kaitseliidu kütisalkade moodustamist EW ajal, nõukogude okupatsiooni aegseid arenguid ning jahindusliku tegevuse kujunemist kaasaegseks kohalikeks suurimaks kodanikuühenduseks.

Raamatus on muude eluvaldkondadega sidusalt kirjeldatud jahinduse kujunemist Vana-Liivimaal, Balti-Sakslaste organisatsioone enne I maailmasõda, Kaitseliidu kütisalkade moodustamist EW ajal, nõukogude okupatsiooni aegseid arenguid ning jahindusliku tegevuse kujunemist kaasaegseks kohalikeks suurimaks kodanikuühenduseks.

Liblikad on tõenäoliselt kõige ilusamad putukad. Ja mitte ainult liblikad, vaid ka nende nukud ja röövikud on imelised: vahel hästi varjatud, vahel silmatorkavalt kirevad. See kompaktne välimääraja mahub igasse seljakotti ja aitab teil avastada kodumaiste liblikate mitmekesisust. Tuvastage 295 liblikat kiiresti ja täpselt rohkem kui 420 foto ja 100 detailse joonise abil. Olulised määramistunnused on selgelt esile tõstetud. Nooled fotodel näitavad, mida on oluline jälgida. Lisaks: kasulik teave liikide kohta. Lühiülevaade kõige sagedamini esinevatest röövikutest.

Inglise näitleja Martin Clunes kummardus vapratele, ustavatele ja tarkadele loomadele, kes on ühel või teisel viisil meie, inimeste elusid rikastanud, kergemaks teinud, sageli ka päästnud. Sõja- ja teraapiahobused, sõnumeid kandvad tuvid, südid laevakassid, maamiine otsivad rotid, politsei-, pääste- ja juhtkoerad, koertest näitlejad, merehädalisi aitavad delfiinid ja haigusi tuvastavad neljajalgsed – nende liigutavad, põnevad ja vahel uskumatudki lood on kirja pannud suure soojuse ja sügava poolehoiuga.

Mahukas käsiraamat annab ülevaate hobusetõugudest, -tüüpidest ja -värvustest. Asjahuvilised saavad kasulikke nõuandeid hobuse puhastamise, hooldamise, õige söötmise ja hobusega ümberkäimise kohta. Siin räägitakse ka võistlusteks ettevalmistusest, treeningust ja varustusest, samuti ratsutamisest ning ratsastamisest. Rikkalik pildimaterjal annab raamatule omaette väärtuse.

„Frida ja Lonni üksinda kodus" räägib kahest õest, kelle ema töötab haiglas pikkades vahetustes ja isa rassib Soomes. Peaaegu kogu raamatu tegevus toimub nende kahe tüdruku fantaasiamaailmas. Nad kohtuvad kummitusepeletisega, Jubejussiga, tont Tupsuga, perekond Ahjualustega ja lasteröövel Adolfoga, samuti Supermehe, Kostja ja teiste naljakate ning enamalt jaolt südamlike tegelastega. Ühes loos kehastuvad nad Frida Holmesiks ja Lonni Watsoniks ning lahendavad nende kortermajast kaduma läinud kasside mõistatuse. Veel korraldavad nad moedemonstratsiooni, kus osalevad Ahjualused ja maailma kõige pikem mees, ning saavad väga müstilise paki, mis viib nad kokku unistustetäitjatega.

„Minu pere ja muud loomad“ on humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Just Korful tärkas Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel.

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Raamat on määratud kõigile, kes tunnevad huvi ühe värvirikkama putukarühma – liblikate vastu, eelkõige aga algajatele loodusehuvilistele – kooliõpilastele, noortele loodusesõpradele ja üliõpilastele. Määramistabelitesse on sisse võetud ka kõik metsa- ja põllumajanduslikult olulised suurliblikaliigid, arvestades määraja kasutajaskonnana nimetatute kõrval ka taimekaitse- ja metsandusala töötajad, agronoome ning aednikke.

Põhjalik käsiraamat lemmikloomade eest hoolitsemiseks. Raamat käsitleb lemmiklooma valimist, ennetavat tervisehoidu, toitmist, koolitamist, haigusi, esmaabi, anatoomiat, loodusravi ja lemmikloomaga reisimist. Sisaldab ülevaadet uutest ravimitest, vaktsineerimisest, lemmikloomade vaimsest tervisest ning uuematest suundadest diabeedi, artriidi, epilepsia ja muude haiguste diagnostikas ning ravis.

 

Tihenev linn, rohepöörde suundumused ja üha reguleeritum ruumikasutus on linnaaia olemust drastiliselt muutnud. Raamatus lahatakse pärast trükise „Söödav linn I“ avaldamist aset leidnud plahvatuslikku linnaaianduse arengut Tallinnas ja mujal Eestis. Kui eelmises raamatus tutvustati suuresti välisnäiteid, et valdkonda siingi populariseerida, siis uues väljaandes on uuritud eelkõige Eesti linnaianduse tüpoloogiaid ja nende mõju. Linnaaianduse eri külgi vaadeldakse kesksest ruumipoliitika vaatevinklist. Väljaandes on käsitletud linnaaianduse formaalseid ilminguid, aga ka improviseeritud ad hoc algatusi, ning analüüsitud peale linnaaedade vormikeele ühtlasi nende sotsiaalset mõju üksikisikule, kohaidentiteedi tekkele ja üldisemalt linna arengule.

Esimene eestikeelne populaarteaduslik teos äikesest, mis selgitab, kuidas ja miks ühinevad õhk, veeaur ja päikesesoojus laastavaks äikesetormiks. Raamat annab ülevaate äikese tekkest, välgu olemusest, piksepilve elutsüklist ja tutvustab äikese uurimise ajalugu ning tänapäeva. Käsitletakse ka välgu ohte ja kaitset ning äikesevaatlusi.

Esinduslik ja kasukana tihe pildi- ja sõnaalbum hundist – autoreiks tunnustatud eesti loodusfotograafid, keskkonnakaitsjad, hundiuurijad, ulukiseire spetsialistid. Pealt on raamat hall ja karm, näitab kihvu, seest aga soe ja südamlik. ... lmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt. Hunt on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid, samavõrra oluliseks on ta tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos “Kalevipoeg” pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti. Valdur Mikita ... Üheks sümpaatia allikaks hundi vastu on kindlasti tema sotsiaalne eluviis, mis sarnaneb meie omaga. Hunt on monogaamne liik, isa ja ema kasvatavad kutsikaid koos ning valmistavad neid ette iseseisvaks eluks. Kuigi eestlane on ajaloos olnud enamasti tõesti suhteliselt siil, on kriitilistel aegadel suudetud olla ka hunt. Võtame kas või meie muistsed vabadusvõitlused ristirüütlite vastu, Vabadussõja või taasiseseisvumise. Just hundiks olemise aeg on olnud see, mis on meie rahvuse eneseusku tõstnud ja meid jätkuvalt rahvusena säilitada suutnud. Hunt on ainuke meie metsloomadest, kes ei pelga ka karule hambaid näidata. Peep Männil

"Kõndida Viidumäe metsateedel tähendab astuda aastatuhandete radu. Seista Viidumäe nõlval ja kuulata mändides kohavat tuult tundub sama, mis seista muistsel rannal ja kuulata mere müha siinsete aegade alguses. Sõnajalad kiviaial kasvaksid seal nagu igavesti, aga aed ju igavene pole. Lehmakellad ei kõlksu Viidul juba ammu enam, kuid rähni trummeldamine ja öölinnu huik on jäänud. Ja taimede vormid, värvid ja lõhnad püsivad, ja liblikate kirevus suvistel niitudel ja mägrarajad ning sipelgate sagimine metsa all samblas. Siin on inimeaga mõõdetavalgi igaviku hõng. 

Nüüd siis valik Viidumäe looduskaitsealal võetud pilte. Pildistatud on nad enamikus küll viimaste aastate vältel, aga retked nende juurde algasid kohe kaitseala loomise järel. Aeg-ajalt ürgrahu kogeda on imeline. Viidumäe metsades, puisniitudel ja soodes kosutab see hinge ja rikastab. Hea, et Viidumäe raamat nüüd valmis sai." 
Fred Jüssi

Retkel imelisse linnumaailma on meie raamat heaks abiliseks. Siit leiad huvitavaid andmeid lindude kohta ning soovitusi linnuvaatluste alustamiseks. Esimesed vaatlused võid teha kodust lahkumata: jälgi linde kasvõi oma aknast. Tiivuliste tundmaõppimist alustagi koduümbruse lindudest. Raamatus on ka lihtsad juhised suleliste ülesjoonistamiseks ning toidumajade valmistamiseks. Raamatuga on kaasas CD 40 linnu lauluga.

Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli kogu Euroopas õhutemperatuur nii tugevasti langenud, et linde kukkus surnult taevast, Vahemereski kattusid sadamad jääga ning Thamesil korraldati talvelaatasid, kus külmunud jõele püstitati müügilette, kõrtse ja bordelle. "Tappidest lahti maailm" kirjeldab seitsmeteistkümnenda sajandi vapustavate kliimamuutuste tõttu tekkinud kriisi, mille käigus kujunes ümber kogu Euroopa. Sel väikesel jääajal, kui järsult jahenenud ilm jättis järjepanu saagita ulatuslikke piirkondi, nii et tuhanded inimesed olid sunnitud nälja tõttu otsima linnadest uut elu, pandi alus hoopis uuele ühiskonnale. Philipp Blom kirjeldab toonaseid drastilisi muutusi ja annab sõna ajastu prominentsemaile mõtlejaile, näidates ühtlasi selgelt, kuidas ka tänapäeva kliimamuutused toovad paratamatult kaasa teisenemisi, mille sisu ega ulatust ei oska me veel aimatagi.

"Samuti nagu meie ammused esivanemad, peame ka meie paratamatute pöördeliste muutustega toime tulema. Me peame nendega targalt kohanema, uute tingimustega leppima ja õppima nendega ümber käima. Ei ole mõtet kliimamuutusi lihtsalt eirata, niikaua kui katastroof käes." – Philipp Blom

Raamatuga „Kliima. Uus lugu" pakub Eisenstein välja uudse vaate kliimamuutustele ja selle juurpõhjustele, keskendudes küsimusele, kuidas saame inimkonnana oma mõtlemist muuta nii, et võiks toimuda ökoloogiline tervenemine. Eisensteini sõnul on probleemiks meie suhtumine loodusesse. Oleme taandanud looduse kvantitatiivseteks näitajateks ja see omakorda on viinud meid sügava ilmajäetuse tundeni. Ökoloogiline tervenemine saab toimuda vaid juhul, kui suudame orienteeruda ümber kvalitatiivsele arengule. Õnnestumise võtmeks on meie sisemine kasvamine. Ainult siis, kui suudame taastada oma sisemise ökosüsteemi, tundmis- ja armastamisvõime täiuse, on lootust taastada ka väline ökosüsteem.

Maailmameri on kõige salapärasem paik maakeral, mille sügavused on siiani suuresti läbi uurimata. "Elav ookean" viib lugeja ekskursioonile vee alla: miks ringlevad hoovused nii, nagu need ringlevad? Kuhu need üldse suunduvad? Kuidas on muutunud maailmamere vee koostis? Kui tugevalt on vesi reostunud ja kuidas see kõik mõjub tohutule hulgale elusolenditele, keda maismaaelanikud süüa armastavad? Autor kirjeldab ookeanide hämmastavat elurikkust ja selle muutumist sajandite vältel. Ookeanid seisavad praegu silmitsi enneolematu ohuga. Lisaks sellele, et me püüame mere kaladest kuni liikide väljasuremiseni päästmatult tühjaks, mõjutab see ka otseselt maismaaelanike elu. Meretaimed toodavad poole maailma hapnikust; ookeanid neelavad tohutuid süsinikdioksiidi koguseid ja aitavad elu maakeral tasakaalus hoida. Merede elurikkust illustreerivad rohked värvifotod, raamatu lisas jagab autor soovitusi, mida ja kuidas saab igaüks teha selleks, et elu maailmameres kestma jääks. Londoni Kuninglik Selts nimetas "Elava ookeani" üheks 2013. aasta viiest parimast populaarteaduslikust raamatust. Callum Roberts on merebioloog, looduskaitsja, okeanoloog ja Yorki Ülikooli teadlane. Ta on kirjutanud mitmeid ookeane ja nende seisundit käsitlevaid raamatuid; teadlasena on tema peamiseks uurimissuunaks inimmõju maailmamere ökosüsteemidele, iseäranis korallriffidele.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745-2015.

Albumisse on kogutud Eesti suurima fotovõistluse Looduse Aasta Foto 2016 tunnustatud tööd. Fotovõistluse traditsioon sai alguse 1990ndatel teise nime all ning jätkus Looduse Aasta Foto võistlusena, mis toimus 16. korda. Raamat annab mitmekülgse ülevaate meie loodusfotograafia suundumustest ning Eesti looduse mitmekesisusest ja ilust. Lisaks valik žürii poolt tunnustatud pilte loodusfotograafide maailmarändudest.

 

Raamat tutvustab Põlvamaa loodust ja vaatamisväärsusi. Kokkuvõte inglise keeles.

Raamat kirjeldab põllumajanduses kasutatavate kemikaalide hukutavat mõju ökosüsteemidele. Peamise tähelepanu all on pestitsiidide ja eriti DDT toime. Raamatul on olnud erakordselt suur ülemaailmne mõju, see oli üks laialdase keskkonnakaitse kujunemise võtmetekste.

Rahvusvahelise menuki "Kus laulavad langustid" autori Delia Owensi ja tema toonase abikaasa Mark Owensi haarav mälestusteraamat, mis kirjeldab nende elu Kalahari kõrbes sealse eluslooduse uurimisel. Seitse aastat elasid nad Aafrikas läbiuurimata piirkonnas ilma teede, inimeste ja ainsagi veeallikata. Sellel ääretul tühermaal kohtasid nad loomi, kes polnud kunagi inimest näinud. Lõvid magasid nende kõrval, leopardid, kaelkirjakud ja pruun-vööthüäänid olid laagri alalised külalised. Kalahari kõrb pole aga mingi Eedeni aed ning Owensid sattusid alatasa ohtu – küll kimbutasid neid põuad, tulekahjud ja tormid ning isegi loomad, keda nad armastasid. "Kalahari karje" on võitnud John Burroughsi medali aasta parima loodusteemalise raamatu eest.

Raamat annab ülevaate aastatel 1996-1998 Eestis läbi viidud CORINE Land Cover projektist, mille käigus koostati ühtse Euroopa metoodika alusel kogu Eestit hõlmav digitaalne maakatte andmebaas. CORINE Land Cover projekt on osa Euroopa Liidu CORINE programmist, mida teostati Euroopa Liidu liikmesriikides aastatel 1985-1990. Jättes kõrvale topograafilise kaardistuse, on projekti tulemusena esmakordselt loodud kogu riiki kattev, ühtsel metoodilisel alusel ja digitaalselt teostatud andmekogu Eesti looduslike, pool-looduslike ja inimtekkeliste alade esinemisest ja levikust.

Album toob meieni pildilise jäädvustuse nendelt inimestelt, kes on oma kaameraga kinni püüdnud meie jõgede-ojade kauniduse ja esitanud pildid fotokonkursile "Põlvamaa jõgede ilu". Albumis on vaateid Ahja, Võhandu ja Piusa jõest.