Loodus
Raamat annab ülevaate Eesti NSV kalafaunast. Teos on kokkuvõtteks meie kalade uurimisest viimase kolmekümne aasta jooksul. Raamat pakub huvi bioloogidele, kaluritele, kalastajatele ja teistele loodusehuvilistele.
Enamus eestlasi on linlased. 100 aastat tagasi elas aga suurem osa meist maal ja oli seotud põllumajandusega; veelgi varem, umbes 1000 aasta eest, olime veel tõeline metsarahvas. See peegeldub meie rahva mälus, kirjutavas ja näitavas ajakirjanduses, kunstis ja kirjanduses – põllumajandusest räägitakse sageli ja seda mõistetakse, metsandusest kuuleb midagi haruharva. Metsandus kipub juba ununema. "Väike metsanduskursus" püüabki suunata üldsuse huvi ja teadmised sinna, kus nad nüüdses arenenud majandusega Eestis peaksid olema.
Rohkete piltidega brožüür on mõeldud matkajale teejuhiks, mille abil on võimalik leida üles enam-vähem kõik tähtsamad Eesti järved ning tutvuda nendega. Antakse ülevaade rohkem kui 280 järve vaatamisväärsustest, ökoseisundist ja kalastamisvõimalustest. Kalahuvilistele püütakse esitada andmeid enamiku vaadeldavate järvede kalastikust. Puhkajad saavad juhiseid supluskohtade leidmiseks. Käsitletakse järvede looduskaitset, juhitakse tähelepanu järvede huvitavamatele füüsilis-geograafilistele ja bioloogilistele iseärasustele, tuuakse arheoloogilisi ja muid ajaloolisi materjale, andmeid üldtuntud isikutega seotud järvedest jne.
Narmasnutt (Inacybe) on üks levinumaid mürkseente perekondi Eestis. Määrajas kirjeldatakse 77 narmastutiliiki, neist 71 on leitud Eestist ja 6 naaberaladelt. Raamat seenehuvilistele ja eriala spetsialistidele.
Raamatu ajaloolises osas räägitakse taimemürkide vanaaegsetest kasutamisviisidest. Ulatuslikus eriosas antakse 148 taimeliigi lühike botaaniline kirjeldus ning mürgiste ainete sisaldus ja mürgistusnähud. Peaaegu iga taime aitab ära tunda värvifoto.
Raamat on mõeldud kõigile loodushuvilistele.
Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.
Rikkalikult illustreeritud käsiraamatus kirjeldatakse umbes 230 umbrohu- ja prahitaime, mis kasvavad Eesti kultuurniitudel, põldudel, aedades, prügipaikadel, laoplatsidel, jäätmemaadel ja teede ääres. Iga liigi kohta antakse morfoloogiline iseloomustus, paljunemisviis, kasvukohad, levik, osal liikidel ka kahjulikud või kasulikud omadused. Määratud õpilastele ja õpetajatele, põllumajandustöötajatele, loodushuvilistele.
Käesolevas raamatus on ühiste kaante vahel tuntud looduskaitseentusiasti ja loomalugude autori Gerald Durrelli kaks juttu: "Loomaaed pagasis" ja "Parem varblane pihus…". Esimeses loos kirjutab autor ekspeditsioonist Lääne-Aafrikasse, mille käigus ta püüdis loomi oma tulevase loomaaia jaoks, ning sellest, kuidas ta otsis kohta, kuhu rajada oma põhimõtetele vastav loomaaed. "Parem varblane pihus..." on lugu autori reisist Uus-Meremaale, Austraaliasse ja Malaisiasse, kus ta tutvus erinevate looduskaitsevormidega ja filmis linde ja loomi. Nähtud haruldasi loomi ja linde (ja mitte vähem haruldasi inimesi) kirjeldab G. Durrell huvitavalt, kaasakiskuvalt ja mõnusa huumoriga vürtsitatult.
Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."
"Selle raamatu peategelane ei ole välja mõeldud. Lell Bohdan Müller elab tõepoolest Kysuca paksudes metsades. Kogu oam elu on ta veetnud looduse rüpes, mida ta armastab ja hoiab nagu silmatera. ..."
Eesti idapiiril asuv Peipsi oma 3555 km² pindalaga kuulub Euroopa suurimate järvede hulka. Peipsi on Euroopa suurim piiriveekogu ja selle seisundi vastu tunnevad huvi paljud riigid. 1995. a. käivitus Rootsi-Eesti-Venemaa kolmepoolne Peipsi järve keskkonnaseire projekt, mis on andnud häid tulemusi. Kõige rikkalikum materjal Peipsi kohta on aga kogutud aastakümnete jooksul Eesti järveuurijate poolt, mida viimastel aastatel on toetanud Riiklik Keskkonnaseisundi seireprogramm. Käesolev raamat ongi tehtu üldistuseks. Raamat algab kokkuvõttega järvenõo kujunemisest ja järvesetete geoloogiast. Järgneb järve ja selle valgla füüsilis-geograafiline kirjeldus ja hüdroloogilise ja -keemilise režiimi iseloomustus. Üksikasjalikult käsitletakse järve hüdrobioloogiat, samuti kalade bioloogiat ja varude seisundit, kalanduse olukorda ning arenguperspektiive. Antakse lühike ülevaade ka järve ja selle lähiümbrusega seotud kahepaiksete, roomajate, lindude ning imetajate levikust ja elupaikadest. Raamatu lõpuosas vaadeldakse Peipsimaa asustuslugu, majandusgeograafiat ja järvega seotud rahvapärimusi.
Eestis kasvab ligikaudu 1700 liiki palja silmaga hästi nähtavaid seeni. Nendest on söödavaid liike umbes 300, millest 100 liiki väärivad eriti kasutamist laialdase leviku ja heade maitseomaduste tõttu. Meie seenesõprade poolt korjatakse aga umbes paarkümmend liiki seeni. Käesolev raamat tutvustab Eestis esinevaid tähtsamaid söödavaid ja mürgiseid seeni. Kõikide tähtsamate seeneliikide kohta on antud kirjeldused, levik Eestis, üldlevik, kasutamine ja toodud sarnased liigid, mis aitab vältida võimalikke vigu seente määramisel. 56 värvitahvlil on kujutatud 218 seeneliiki, peale selle veel terve rida must-valgeid jooniseid. Käesolev käsiraamat on suunatud seenekorjajate suurtele hordidele, et neid abistada liikide tundmisel ja neid ergutada koguma rohkem liike.