Tooted

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Tähelepanu, hulljulged trikimehed, adrenaliinisõltlased, salaagendid, hullud ja lihtsalt uudishimulikud. Selles raamatus on kirjas näiteks: kuidas erikomandoga pantvange päästa kuidas Eiffeli tornist köiega laskuda kuidas läbi orkaani silma lennata kuidas näpata "Mona Lisa" kuidas inimpommi kahjutuks teha kuidas püüda Loch Nessi koletist Ema võib olla teid sellise raamatu eest varakult hoiatanud. Kui ei ole, siis oleks pidanud.

Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule. Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima. Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina. Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik. Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.

Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla. Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.

Rooma, a.D. 70 Marcus Didius Falco on erainformaator, kes tegutseb Vana-Roomas. Ühel päeval juhtub ta tolknema foorumil ja päästab jälitajate käest kuueteistaastase tüdruku Sosia Camillina. Sellest käivitub sündmusteahel, mis on seotud varastatud hõbeda ja suure poliitilise vandenõuga. Salapärased tegelased palkavad Falco juhtumit uurima ning töö käigus sattub ta muuhulgas Rooma impeeriumi äärealadele Britannia hõbedakaevandustesse ja kohtub senaatori võluva tütre Helena Justinaga.

"Hõbepõrsad" on esimene raamat Falco juhtumite seerias. Lindsey Davise raamatusari Vana-Roomas tegutsevast iroonilise mõtlemisega eradetektiivist on viimastel aastatel saanud väga populaarseks ja ilmub kümnetes keeltes.

"Keisrite elulood" sisaldab Rooma impeeriumi esimese 12 juhi elulugusid, alates Julius Caesarist ja lõpetades Domitianusega. Esimest korda anti see teos välja 120. aastal. Suetoniuse tähelepanu keskmes on olmedetailid, eraelulised seigad ja anekdootlikud üksikasjad. Teose eestindust täiendavad kommentaarid, põhjalik ees- ja järelsõna, kirjanduse loetelu, kronoloogiline tabel, sõnaraamat, koha- ja isikunimede register ning pildid.

Mis oli 11. septembri sündmuste eellugu? Mida arutasid terrorirünnakute ajal ja vahetult selle järel USA president ning administratsiooni kõrgeimad juhid? Kas USA võttis terroriohtu tõsiselt ja Iraagi ründamine oli põhjendatud? Neile küsimustele otsib käesolevas raamatus vastuseid endine tippametnik Richard Clarke. See on üks viimaste aastate kõmulisemaid poliitikaraamatuid, mille tempo ja sündmused mõjuvad kohati pigem põnevusromaanina.

Mihhail Bulgakovi päeviku konfiskeerisid OGPU julgeolekutöötajad 1926. aasta mais ja kuigi kirjanikule päevik tagastati, otsustas ta päevikupidamisest loobuda. Bulgakovi tungival soovil hakkas päevikut pidama tema abikaasa Jelena Sergejevna, kes tegi seda seitse aastat (1933-1940), kirjaniku viimaste elupäevadeni. Selles raamatus vahelduvad Mihhail Bulgakovi ja Jelena Bulgakova päevikud nende tolleaegse kirjavahetusega. Tulemuseks on mahukas kirjeldus kirjaniku eluteest, tema isiklikust elust, suhtest Staliniga, samuti vene kultuuriringkondadest ning "Meistri ja Margarita" ja teiste teoste sünniloost. Päevikuid ja kirjavahetusi illustreerivad fotod ja selgitavad kommentaarid.

Menuka noore inglise ajaloolase kirjutatud raamatus, mis käsitleb silmapaistva vene riigitegelase vürst Grigori Aleksandrovitš Potjomkini elu, on antud mitmekülgne ülevaade Katariina II aegsest ühiskonnast, Vene-Türgi sõdadest ning Krimmi ja Musta mere ranniku liitmisest tsaaririigi koosseisu. Autor on läbi töötanud suure hulga tolleaegsete riigitegelaste ja diplomaatide kirju ning muid arhiivides leiduvaid dokumente ja kummutanud neile toetudes nii mõnegi Potjomkiniga seotud müüdi. Faktilise materjali rohkusele vaatamata on teos haaravalt kirjutatud ja pakub ajaloost huvitatule kindlasti meeldivat lugemist.

"Salakaval valu" on inglise kirjaniku Andrew Milleri esikromaan, mis kujunes kirjanduslikuks sensatsiooniks. Osavalt ülesehitatud jutustust geniaalsest arstist, kes ise ei tundnud valu, on arvustustes nimetatud tõeliseks triumfiks, inimsuse lätete lahkamiseks, kurvaks, naljakaks ja kauniks üheaegselt. Ning muidugi ka üheks tähtsaimaks kirjandussündmuseks 1997. aastal.

Tuntud näitekirjaniku ja biograafi Edvard Radzinski raamat püüab heita valgust kahekümnenda sajandi ühele kurikuulsamale diktaatorile, Jossif Stalinile. Tema raamat on ühtaegu tõsine ajalooline uurimus, põnevusromaan ja psühholoogiline analüüs. Radzinski ise on öelnud, et ta on mõelnud sellest raamatust terve oma elu ning tema isa unistas sellest surmatunnini. Oma isale, haritud ja demokraatiat hindavale inimesele, ongi ta pühendanud raamatu, mis püüab valgustada demokraatiast väga kaugel seisva verise türanni mõttemaailma.

New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei. Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse. Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu.
Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest.
Nicole Kraussi peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks.

Kogumik hõlmab kaalukama osa Eesti Vabariigi presidendi poolt aastail 2006-2011 peetud umbes 400 kõnest ja kirjatööst. Kogumikku jõudnud ligi poolsada teksti annavad ülevaatliku pildi Eesti kodanikke ja kogu ühiskonda mõjutanud teemadest ja probleemidest viie aasta kestel.

"Talvesõja diplomaatia" esmatrükk ilmus Soomes 1955. aastal. Kõigest kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli selle raamatu ilmumine sensatsioon. Max Jakobsoni "Talvesõja diplomaatia" on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et see on ajahambale edukalt vastu pidanud ning raamatust tehakse tänaseni kordustrükke. 

Max Jakobson (sündinud 1923 Viiburis) oli aastail 1948-1953 ajalehe Uusi Suomi korrespondent Londonis, hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressinõunik, Soome välisministeeriumi pressiosakonna juhataja ja poliitilise osakonna juhataja, Soome esindaja ÜRO-s, suursaadik Stockholmis ning Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse tegevdirektor. 

1999. aastast on Max Jakobson rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni eesistuja. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden. 

Max Jakobson on avaldanud arvukalt poliitilise ajaloo alaseid teoseid ja 2002. aastal sai ta elutöö eest Soome riikliku preemia.

Fernão de Magalhãesi julge ümbermaailmareis kuueteistkümnendal sajandil oli kolm aastat kestnud odüsseia, täis vägivalda ja vapustavaid seiklusi. Viiest purjelaevast ja rohkem kui kahesajast mehest koosnev laevastik siirdus Vürtsisaari otsima. Kolm aastat hiljem jõudis vürtsilaadungiga tagasi vaid üks laev ja kaheksateist kurnatud meest. See on haarav reis ajalukku, teekond keskajast renessanssi jõudvas maailmas, antropoloogiline ülevaade eurooplastele tundmatutest hõimudest, keeltest ja kommetest ning äri- ja poliitikavõimu pöörase haaramise kroonika.