Klassika: välisautorid

Prantsuse klassiku romaani uustrükk, varem eesti lugejale tuntud "Söekaevurite" nime all. Prantsuse kirjanduse klassiku Émile Zola (1840-1902) romaan kujutab halastamatu tõepäraga 1860-ndate aastate Põhja-Prantsusmaa kaevandustööliste ebainimlikke elu- ja töötingimusi ning nende tärkavat võitlust oma õiguste eest. Originaali pealkiri Germinal.

Tayyib Salihi meisterlikkus seisneb teadlikus kavatsuses kujutada lihtsaid külaelanikke ja sündmusi "monumentaalsetena, mütoloogilistena, nagu "Iliase" tegelasi". See külapildike ei ole kaugeltki "põhjamaiselt realistlik elukujutus", vaid siin domineerib rahvapärane islam oma poolmüstilise maailmakäsitusega. Selle juures tuleks meeles pidada, et nn. rahvaislam erineb tugevasti imaamide usu-arusaamadest, nii nagu rahvapärane katoliiklus erineb paavstide ja kardinalide mõttekäikudest.

Tayyib Salih on omaenda sõnul soovinud selles jutustuses kujutada ideaalset ühiskonda. Tema kogukond on tasakaalus iseendaga ja olles traditsiooniline-maalähedane, on see siiski võimeline edukaimal viisil "moderniseeruma". Zaini pulmade festival teose lõpus oleks seega "kõigi leppimise" pühana eeskuju ja lootus igale ebatäiuslikule ühiskonnale.

Valimik sisaldab tuntud ameerika kirjaniku William Faulkneri (1897-1962) jutustusi Ühendriikide elust möödunud sajandi keskpaiku

William Faulkneri jutustuste käesolev köide on järjeks varem ilmunud «Yoknapatawpha vanaajale»

"Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta.

"Wilhelm Meisteri õpiaastad" ongi Johann Wofgang Goethe romaan "isiksuse kasvatamisest", mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.

Kuid siis ütlesin endale, et elu on enamuse jaoks meist säärane-pigem tillukesed ebameeldivused kui suured tragöödiad; pigem väikesed kasutud igatsused kui ajaloo või ilukirjanduse dramaatilised armulood ja õilsad loobumised....

"Võrgu all" on autori varane romaan, mille tegevus toimub Londonis. Selle kangelane Jake Donaghue on meeldiv noormees, kes tõlgib natuke ja armastab suurema osa ajast niisama sõprade seltsis aega viita. Kohtumine vana armastatu Annaga toob tema ellu terve rea fantastilisi seiklusi. Elu viib ta kokku ka filosoof Hugo Belfounderiga, kelle mõtisklustest on romaan ka nime saanud.

Valimik sisaldab kolme lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908-1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "kuumaastik" (1946). Neist viimane ilmub eesti keeles esmakordselt, esimene uues tõlkes (varasem a. 1938) ja teine redigeeritud kordustõlkena (varasem a. 1969).

Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus'le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.

Ungari kirjaniku Ferenc Móra (1879-1934) autobiograafilise koega jutustus, mis lapsepõlvemaailma sumedas valguses käsitleb inimeseks kujunemise rõõmusid ja vaevasid. Jutustus nooremale koolieale.

„Võib-olla Esther“ on fiktsiooni ja autori autobiograafia piiril balansseeriv lugu, mis viib lugeja Euroopa erinevatesse nurkadesse, mäletamisradadele itta ja läände.

Ludwig Tieck on saksa kirjanduse suurnimesid. Romaanis käsitleb ta ajalootruudust taotlevas laadis põnevaid sündmusi XVI sajandi lõpu Itaalias. Tegelaskond koosneb ajaloolistest isikutest, kelle seas on kardinale, paavste, valitsejaid, aadlimehi, kirjanikke ja õpetlasi. Romaan on tulvil kuritegusid, hullumisi, julmust, aga ka õrna armastust, aadlike ja vaimulike kuulsuse- ja võimuiha. Paiguti kriminaalromaanina mõjuv teos on teisal pigem armastusromaan, olles ühtaegu sissevaade tolle aja elulaadi.

Ričardas Gavelise (1950-2002) „Vilniuse pokkerit“ peetakse XX sajandi leedu kirjanduse olulisimaks romaaniks, mis ilmus leedukate lugemislauale ootamatult ja värske sõõmuna, rääkides vabadusest ja vabaks saamisest, Vilniusest ja ajajõest selle linna kihtide vahel. 35 aastat peale esmailmumist leedu ja veel 15 maailmakeeles, jõuab see nüüd ka meie lugejateni – ikka meeldetuletuse ja taasavastusena, kuidas okupatsioon end üle inimeste laotas ja mida see inimestega tegi. Ja mida inimesed okupatsiooniga tegid.

Paratamatult tekib kõhklus, kas romaan, mis esimest korda ilmus 1989. aastal ja tekitas toona Leedu ühiskonnas üüratu keeristormi, võib 35 aastat hiljem eesti lugejat kõnetada. Kas romaan, mida autor kirjutas kaheksa aastat sahtlisse (1979—1987), lootmata vähimatki ilmumisvõimalust, toob tänasele lugejale, kes Nõukogude ajal sündinud, meelde omaaegse repressioonidest küllastunud õhustiku, nii et lugemist lõpetades ohkame kergendatult: „Jumal tänatud, et see on läbi!“? Või kiikame ida poole ja tõdeme, et seal pole miski muutunud ning me peame tegema kõik, et meie vabadus säiliks? Noored inimesed, kes omaaegset õnneks ei tea, võivad romaanis kirjutatut pidada ulmeks. Teatud määral see nii ongi. Aga ainult teatud määral. Sest tegelikult see oligi nii! Tegelikult põimusidki õudus ja armastus, ajalugu ja lootus, mugavdumine ja leppimatus, kollaboratsioon ja vastupanu. Nii see oligi! 

Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 70-ndatel Vilniust näinud, on ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas pidid meie inimesed elama, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi elama, ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. 

„Vilniuse pokker" on väga iseäralik tunnistus okupatsiooniaegsest Leedust, okupeeritud Vilniusest ja tolleaegsete leedulaste siseilmast. Raamat väljendab Leedu vaimu, mida ei ole okupatsioonil korda läinud lämmatada ja mis omas pisut raskepärases tõsiduses ning barokses tundelisuses on nii erinev tolleaegse Eesti kuivast, pilkav-iroonilisest vaimust.

- Viivi Luik, kirjanik

See romaan on kui hologramm tänase päeva kohal. Lugejana näen, kuidas teadvus ja aju sõdivad selles romaanis suurte muudatuste keskel. Romaan on ajakohane. Täna on meil vabadus, aga tühja müra on palju - nii teadvus kui ka aju on taas segaduses. Meil kõigil on lugejatena võimalus olla nii kunstnik kui ka psühhoanalüütik.

- Imbi Paju, kirjanik

NB! Raamatul on 52 erinevat kaanekujundust, seega jääb fortuuna otsustada, millise tellija endale saab.

John Galsworthy noorepõlveromaan, mis avaldati aastal 1900 ja milles on nähtud tugevaid mõjutusi Turgenevilt ja Maupassantilt. Seda peetakse Galsworthy hilisema loomingu ettekuulutajaks, romaaniks, milles autor leidis oma "hääle".

Norra kirjaniku Knut Hamsuni «Viktoriat» on peetud üheks uuema aja maailmakirjanduse kõige väljapaistvamaks armastusromaaniks.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Romaan kujutab ühte aastat peategelase elus, millesse mahub 4 naist, 2 surma ning mitmeid põgusaid armumisi. Peategelast kujutatakse õrnatundelise inimesena, kelle (austusest iseenda vastu) on raske langetada oma tulevikku puudutavat otsust, see toob kaasa hulga tõsiseid ja koomilisi olukordi, milles osa toimub Iisraelis, osa Lääne- ja Ida-Berliinis, Viinis ja Pariisis. Autori jutustusele on omane südamlik huumor. Romaani peategelane sarnaneb mõnevõrra Leo Anvelti romaanide tegelastele. A. B. J-l on õnnestunud ületada oma aja ja ruumi piirid ning luua meeldejääv, üldinimlikult mõjuv tegelaskuju.

"Viimsepäevakohus" on tuntud bulgaaria kirjaniku Blaga Dimitrova (sünd. 1922) silmapaistvamaid teoseid. Ühel sõidul sõdivasse Vietnami kohtas autor evakueeritud lasteaias viieaastast tütarlast Had. See põgus kohtumine mõjutas otsustavalt kirjaniku saatust ning sai tõukejõuks kirgliku publitsistliku teose loomisel.

«Viimne peatükk» on üks Hamsuni meisterlikumaid teoseid, olgugi, et see eesti lugejaile käesoleva tõlke kaudu kättesaadavaks pääseb peaaegu viimsena. Loodusearmastus ja maaharija töö austus on määranud mitme ta teose põhitooni. Idealistlik noot, mis «Maa õnnistuses» vahest juba elementaarselt mõjus, asendub siin tõhusa, piprase, kosutava sapiga, mida tihti leevendab ainult inimlik kaastunne. Torahusi sanatooriumis, sipelgapesas, millesse koguneb linnade parem seltskond, leiame nii palju virilat, võltsiga harjunut, veidrat ja kentsakat, nagu oleks tegemist elu igasuguste väärkujunduste kvintessentsiga, Patsientide iga samm, soov ja sõna paljastab liialdamiseta aina egoistlikke harjumusi, väiklasi tagamõtteid, väikest nügimist umbses, silmaringita isiklikus elupiiris. Need inimesed on ühtlasi traagilised oma väikluses. Lüüriline element, mis Hamsuni varasemais töis looduspiltides ja uus-romantilisis tundlemisis mõjule pääses, ei tungi käesolevas enam esile. Kuid ta on siiski olemas. Ta on ainult enam looritud ja avaldub harva nukrais lühikesis ühelauselisis mõttemärkustes, kõige sagedamini aga tegelaste eneste suu läbi nende raskemail tundidel.

See lugu Napoleonist St. Helenal ja inglise tütarlapsest, kes ta ellu tuli ta viimastel eluaastatel, pole ei biograafia ega jutustus ajaloo sündmustikul. See on romaan, kuigi see suuremalt osalt põhineb tõestisündinul.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.

Raamat räägib kreeka rahva ühe osa kannatustest, mille juures maailma suurvõimud mängisid alatut osa. Tegemist on Väike-Aasia kreeklastega -- joonlaste ja aioollastega --, kes olid asunud sellesse piirkonda oma kolm tuhat aastat tagasi ja kes olid 1922. aastal sunnitud isade maa maha jätma ning Kreekasse ümber asuma.

Itaalia helilooja Giuseppe Verdi (1813–1901), ooperi üks suuremaid vormijaid, lõi oma teosed XIX saj. keskel. Werfeli romaani tegevuse ajal – 1882/83 – oli ta oma elutöö suures osas juba lõpetanud. Sajandi suurkujuks tõusis ka Richard Wagner (1813–1883), kes esindas saksa ooperit. Kahe eri rahvusest ja erinevasse koolkonda kuulunud helilooja loomingu omapära on loomulik, ometi andis see põhjust Verdi muusika alahindamiseks, mida tundlik loojanatuur valuliselt läbi elas. Austria kirjaniku Franz Werfeli (1890–1940) "Verdi" ilmus 1924. a. Teos on ühtaegu muusikateaduslik uurimus ning vabalt loodud tegelaskonna ja pingelise sündmustikuga romaan.

Lion Feuchtwanger romaanis „Vennad Lautensackid” kirjeldab üsna usutavalt, kuidas Hitler riigikantsleriks sai.

Taani romantismi kuldajastu kirjanik (1782–1848), keda kirjutama ajendasid peamiselt rahapuudus ja õnnetu abielu. Elukutselt küll vaimulik, oli Blicher ka talunik, humanist ja tulihingeline patrioot, keda lihtrahvas kõrgemalt hindas kui kirjandusringkonnad.

Romaan talupojakunstnikust Pieter Bruegelist (vanem).

Romaani peategelane töötab New Yorgis ühe keskpärase ajalehe toimetuses. Tema noorpõlve unistuseks oli saada kuulsaks luuletajaks. Paraku pole tal õnnestunud kuulsust saavutada ning ta peab leppima keskpärase tööga, et tasuda kõikvõimalikke arveid. Lisaks valmistab talle muret emalt tulnud kiri, kus ta palub oma elatisraha suurendamist.

20. sajandi menukirjaniku viimane, juba pärast surma ilmunud romaan. Olustik põhineb kirjaniku enda kogemustel, mis ta sai pagulasena Ameerika Ühendriikides. See raamat räägib vaeste rikkusest ja rikaste vaesusest, armastusest ja kirest, pagulaste elusaatusest, kunstist ja kunstiärist. Hollywoodi filmitootmise tagamaadest ning paljust muustki.

Sisukord:
Vaikne ookean
Edward Barnardi langus
Punapea
Vihm

Bellow on korduvalt portreteerinud naist. Tavaliselt küll läbi mehe silmade. Nüüd astub ta sammu kõrvale ja üritab maailma vaadelda naise pilguga. Tulemuseks on "Varguse" peategelane Clara Velde, suur, kaunis, tarmukas blondiin neljandas abielus ja karjääriredeli tipus, ärplemas oma "naiselikke" ärplemisi New Yorgi moeloojate ärimaailmas ja edevuse laadal. Sentimentaalse (et mitte õelda eksistentsiaalse) väärtusega smaragdsõrmuse kahekordne salapärane kaotsiminek ja ülesleidmine hoiab lugu koos ja seletab pealkirja.

Ühel heal päeval hipodroomilt tulles istusin kirjutusmasina taha, kirjutasin pealkirjaks VANA PEERU VEERUD, avasin õlle ja tekst tuli justkui iseenesest… Istu aga akna alla maha, võta õlu ette ja lase tekstil tulla. Kõik, mis tulla tahtis, tuli omasoodu. Bukowski veergudes Los Angelese underground-ajalehele Open City on jutustajaks kas tema ise või tema alter ego Henry Chinaski. Bukowski kaevub Ameerika põhjakihtidesse, tema lugudes tegutsevad luuserid ja antikangelased. Need pooleldi autobiograafilised veerud on pungil täis vägivalda, naisi, kihlvedusid ja kõikmõeldavat märjukest, lõbu ja lootusetust, elu võlu ja tühisust.

Kaasaegses slovaki kirjanduses kuulub L'ubomir Feldek (1936) kõige mitmetahulisemate autorite hulka - ta kirjutab luulet, proosat, näidendeid, esseid, kuuldemänge jm. nii täiskasvanuile kui ka lastele, on viljakas tõlkija ja kriitik. Käesolev 1980. aastal ilmunud kasvatusromaan on paljuski autobiograafiline ja käsitleb Slovakkias asetseva "Tesla Orava" televiisoritehase tegevust, kuid teoses värvikalt ja humoorikalt esiletoodud probleemid on aktuaalsed ka meie praeguste ümberkorralduste ajal.

Inglise kirjaniku Ronald Firbanki (1886-1926) tuntumaid teoseid "Valmouth" on helgetooniline fantaasia elust pikaealiste poolest kuulsas kuurortlinnakeses. Romaanis ilmneb autori maalikunsti- ja teatrilembus. Peatükid on kui butafooriarohke näitemängu vaatused. Lühiromaani kergele ja elurõõmsale põhitoonile lisavad vürtsi eksootika, vihjed katoliiklikele kombetalitustele ning kerge erootiline varjund.

Heinrich Heine (13. detsember 1797-17. veebruar 1856) kaasakiskuv võitluskirg, tema särav argumentatsioon, oskus rääkida rasketest asjadest kergelt ja huvitavalt köidavad ka tänapäeva lugejat. Heine proosa on esteetilist naudingut pakkuv lektüür, mis ühtlasi süvendab meie teadmisi läinud sajandi esimese poole tingimuste, tema kultuuri ja filosoofia kohta. Tutvumine Heine proosaga aitab sügavamini mõista tema luulet ja neid olukordi, mis selle tekkimist ajendasid.

Kogumik sisaldab Anton Tšehhovi novelle ja näidendit "Kajakas". Novellid: Kiri õpetatud naabrile; Rõõm; Naela otsas; Mõistatuslik iseloom; Ametniku surm; Paks ja peenike; Kameeleon; Unter Prišibejev; Kurbus; Vanka; Vaenlased; Palat nr. 6; Maja ärklitoaga; Inimene vutlaris; Karusmarjad; Armastusest; Jonõtš; Daam koerakesega.

Kogumik sisaldab:

• "Dubrovski"
• "Kapteni tütar"
• "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" 

"Dubrovski" aluseks on tõestisündinud juhtum, mille Puškini lähem sõber P. Nastšokin talle jutustas. Rikas ja tugev naaber oli kehva valgevene mõisniku Ostrovski paljaks laastanud, ta mõisa ära võtnud ja Ostrovski hakkas röövliks. Kuna altkäemaksude süsteem ja tsaariametnike müüdavus oli sel ajal laialt levinud, siis olid sellised üksteise paljaks laastamised mõisnike vahel üsna sagedased nähtused. Puškin võttis küll aluseks juhtumi Ostrovskiga, kuid tegi loo romantilise faabulaga keerulisemaks ja andis peakangelasele "õilsa röövli" iseloomujooned. Kuid selle, veidi kunstliku kuju seadis autor vene pärisorjuse raamidesse, mille ere kujutamine teeb "Dubrovski" üheks paremaks realistlikuks romaaniks vene kirjanduses üldse.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

"Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" on Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel, mis ilmus esmakordselt 1831. aastal. Tegemist on Puškini esimese suurema proosateosega, kus ta esineb fiktiivse autorina — Ivan Petrovitš Belkinina — ja esitab jutustused justkui tema kogutud lugudena.

Jutustused "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" kogumikus:
– Lask – duellist ja au küsimusest
– Tuisk – saatuslikest juhustest ja armastusest
– Kirstutegija – tumedama tooniga lugu surmast ja pettusest
– Postijaam-ülem – liigutav jutustus isa ja tütre suhetest
– Talutüdruk-preili – identiteedi ja sotsiaalse staatuse mängud

 

Torgny Lingreni romaanis "Valgus" (1987) kujutatakse vapustavaid sündmusi katku laastatud kauges Põhja-Rootsi kolkakülas, kus kõik moraalireeglid vanatestamentlikult kehtivuse kaotavad ning musttuhat küülikut ja päratu kult omamoodi peategelaseks kujunevad.

Gide´i romaan «Valerahategijad» (1926) lahkab silmakirjalikkust ja enesepettusi. Peategelane Édouard peab päevikut, soovides kirjutada romaani tegelikkuse olemusest. Teine autor – ehk pseudoautor, sekkuv minategelane – kommenteerib toimuvat. Édouard armub oma nõosse Oliver Molinier´sse. Nende lugu näitab Gide´i arusaama konstruktiivsest homosuhtest. Paljud teemad koonduvad kompleksseks tervikuks, nii et tulemuseks pole üksnes romaan kirjutavast kirjanikust, kes kirjutab romaani kirjanikust, kes omakorda kirjutab romaani rahavõltsimisest. Valerahategijate kamba intriigid sümboliseerivad võltskaraktereid, millega inimesed end maskeerivad. Prantsuse kirjanik André Gide (1869–1951) oli ühtaegu tuntud moralist ja humanist, kelle teosed kajastavad suuresti tema enda elu. Aktiivse ühiskonnategelase ja intellektuaalina oli Gide lähedastes sõprussidemetes Oscar Wilde´iga ning eeskujuks noorele Albert Camus´le ja Jean-Paul Sartre´ile. André Gide´ile omistati 1947. aasta Nobeli kirjanduspreemia.

Romaan, mis ilmus 1936. aastal, on hiilgav satiir omaaegsete olude kohta fašistlikul Saksamaal.