Klassika: välisautorid

Charles Dickensi peateos „Kõle Maja" ilmus algselt annete kaupa märtsist 1852 septembrini 1853, oma kaante vahel 12.09.1853. Raamat avab Dickensi nn tumeda perioodi, mil tema ühiskonnakriitiline geenius jõuab kõrgvormi. Teos jälgib kümnete värvikate tegelaste käekäiku, keda ühendab nii- või teistsugune side aastakümneid veniva, mitmeid pärijate põlvkondi hauda saatnud pärandusasjaga Jarndyce Jarndyce'i vastu, ning on esitatud kahe põimuva jutustusena: noore Esther Summersoni minavormis jutustus vaheldub kõiketeadva autori olevikuvormis antud looga, muutes romaani mitmehäälseks. Näeme Estheri hooldajat John Jarndyce'i ja tema noorukesi hoolealuseid Adat ning Richardit; sir Leicester ja leedi Honoria Dedlocki nende luksuslikus linnamajas ja maamõisas; parasiidist elukunstnikku Harold Skimpole'i; advokaate, erusõdureid, arste, liiakasuvõtjaid, pisikaubitsejaid, silmakirjalikke heategijaid, valevagasid jutlustajaid, kohtu ümberkirjutajaid ja paljusid teisi kuni tööstusliku pöörde aegse Londoni kõige armetumate heidikuteni kirjaoskamatu poisikese Jo näol, kes „ei tea midagit" ja oskab ainult oma ristmikku pühkida. „Kõle Maja" mõistab külmas raevus hukka Dickensi kaasaegse ühiskonna ebainimlikkuse; ent siin saavutab ka Dickensi stiili tume poeetika oma kõrgvormi ja moodustab puhtsüdamliku headuse hääle ning teisalt groteski ja satiiriga põimudes unustamatu terviku.

Iiri kirjaniku James Joyce’i romaan "Ulysses" on modernistliku kirjanduse tähtteos. 1922. aastal Pariisis ilmunud raamat pandi ingliskeelsetes riikides kümmekonnaks aastaks keelu alla – peamiselt roppuste, aga ka jumalateotuse ettekäändel. Teos kujutab ühte päeva, 16. juunit 1904 kolme dublinlase elus. Boheemliku noorkirjaniku Stephen Dedaluse teed ristuvad romaani peategelase, (pool)juudist reklaamiagendi, "väikese inimese" ja igamehe Leopold Bloomiga. Raamat lõpeb Bloomi truudusetu naise Molly elujaatava monoloogiga. Lisaks neile kolmele kohtume raamatus kümnete kõrvaltegelastega. Moodsaid elutriviaalsusi ja -vaateid, füsioloogiat ja aateid peegeldavad stseenid on asetatud Homerose "Odüsseia" raamistikule, mis annab kogu tervikule ajatu ja üldinimliku mõõtme. Peatükid varieerivad väga eriilmelisi stiile lüürilisest sümbolismist unenäolise farsini, bulvariromaanist katekismuseni, teaduslikust objektiivsusest teadvuse vooluni. See esitab tõlkijale määratu väljakutse. Hoolimata mitmekihilisusest, mida asjatundjad on sajandi vältel tuhandeid kordi tõlgendanud, analüüsinud ja kommenteerinud, peaks romaan olema ligipääsetav igale eelarvamusvabale tavalugejale.

Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.

„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.

Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.

Dante Alighieri (1265–1321) „Paradiis” on „Jumaliku komöödia” (u 1307/8–1320) kolmas ning ühtlasi viimane osa.

„Jumaliku komöödia” kolmandas raamatus „Paradiis” kohtub Dante-tegelane õndsate vaimudega, kes ilmuvad talle eri taevastes, kuhu ta oma armastatu Beatrice silmadesse vaadates purgatooriumi mäelt maisest paradiisist tõuseb. Kümnendas, puhtvaimses taevas empüüreumis näeb Dante kõiki õndsaid valgusroosis, nende päriskodus. Püha Bernard’i eestkostel ja Neitsi Maarja vahendusel süüvib Dante pilguga jumalikku valguskiirde tungides universumi „valemisse” ning Jumala ja inimese suhte saladusse.

„Jumaliku komöödia” eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. Nüüd on eesti keeles ilmunud Dante suurteose kõik kolm osa: „Põrgu”, „Purgatoorium” ja „Paradiis”.

„Lollpeade liit" on 1980. aastal, kümme aastat pärast autori surma avaldatud omapärane kelmiromaan, mis võitis 1981. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning on üks kaasaegse USA kirjanduse tähtteoseid. Raamat kõneleb peategelase Ignatius J. Reilly, laisa ülekaalulise isehakanud misantroobist õpetlase sageli absurdsetest äpardustest ja seiklustest 1960ndate USA lõunaosariikides.

Romaan „Lääne silme all“ ilmus 1911. See on viimane Joseph Conradi kolmest poliitilisest romaanist, eelnesid „Nostromo“ ja „Salakuulaja“. Romaan algab Peterburis – toimub poliitiline mõrv, mille tagajärjed saavad saatuslikuks ka noorele orvust üliõpilasele Razumovile. Tema lootused usina õppetöö varal oma elu üles ehitada on määratud luhtumisele, kui ta ühel õhtul avastab oma toast kaastudengi Victor Haldini. Miski pole pärast seda enam endine. Razumovi võime usaldust äratada seob teda Haldini võitluskaaslastega, kuid tõmbab temale ka salapolitsei tähelepanu.

Hiljem, juba Genfis, kohtub Razumov pagulasrevolutsionääride kireva seltskonnaga. Seal elavad ka Victor Haldini ema ja õde, kes jätab noormehele sügava mulje juba esimesel kohtumisel. Romaanil on mitmeid paralleele Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“, kuid samas tunneme siin ära Conradi stiili ja kirjanduslikud võtted – hoolimata peamise jutustaja, vana inglasest õpetaja kinnitustest, et venelased talle käsitamatuks jäävad, saab lugeja ometi erakordselt selge pildi kõigest, mis toimub tegelaste hinges.

Poola vabadusvõitlejate lapsena oli kirjanik varakult tunda saanud Vene tsaarivõimu halastamatust, teisalt aga näinud, kui julmi ohvreid nõuab vastuhakk. Romaan küsibki muuhulgas, kas autokraatia jõhkrus mitte ei sünnita sama armutut vastupanu ning mis saab säärases ahistavas maailmas inimese identiteedist.

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” (1813) tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid.

Käesoleva juubeliväljaandega tähistame Jane Austeni 250. sünniaastat.

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?

Kettamaailma kuuendas raamatus tegutseb taas Vanaema Weatherwax, sedapuhku koos kahe kaaslase – Nanny Oggi ja Magrat Garlickuga. Shakespeare’i parima traditsiooni kohaselt topivad nad oma nina ja näpud kuninglikku poliitikasse ning midagi head sellest ei tule. Kuningriigid lendavad uppi, noad välguvad ja Surm täidab stoiliselt oma kohust. Vanaema Weatherwax leiab, et näitekirjanikud on asja pisut ilustanud ning et tegelik elu on tunduvalt segasem. Pole ka ime, sest lisaks sellistele ammutuntud tegelastele nagu küürakad kuningad, maskeeritud pärijad ja kadunud kroonid tuleb nõidadel tegemist teha ka häbelike kultuskividega ja rambipalavikus äikesetormiga.

Nobeli auhinna laureaadi Henrik Pontoppidani suurromaan "Per Õnneseen" algab 19. sajandi keskpaigas, kui Taani sumbunud kaubalinnas sünnib range kirikuõpetaja perre poisslaps, kes ei taha käia talle ette määratud teed. Per tahab kopitanud kiriklast välja murda, tahab isa vastu mässates minna Kopenhaagenisse inseneriks õppima ja õnne otsima, tahab saada moodsa aja kangelaseks. Ees ootab tormiline ja muutustetuuline pealinn ning rännud Euroopas. Kas aga ainuüksi võidutahtest piisab? Ja mis on see õnn, mis ees peaks ootama? Realistlik romaan kujutab Peri käänulist arenguteed, mille üksikasjalikult lahatud psühholoogilised tagamaad – trots, võimuiha, armastuse otsingud, kadunud poja tagasitulek, eneseohverdus, iseenda loomuse mõistmine – teevad kohati enesekeskse peategelase lugejale mõistetavaks. Tugeva sotsiaalse närviga autor kujutab moodsa aja inimese ekslemist elu mõtte otsinguil ühiskondliku ebavõrdsuse taustal, näidates ühtmoodi erapooletult ja vaimukalt nii kõrgklassi pillavust kui kõige vaesemate juhutööliste juurtetust, nii juutide tagasikiusamist kui luulelisi kultuuriringkondi. Suurmeister toob lugeja ette kõik elu varjundid ja haarab lugeja kaasa, jättes samas igaühe otsustada selle, kas Per leidis õnne või ei. Henrik Pontoppidan (1857–1943) oli taani kirjanik, kes pälvis 1917. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema realistlikud teosed annavad tabava ja üksikasjaliku pildi Taanimaa elust ja ühiskonnast ning majandusest üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel. Kirjanik vaatleb inimesi ja maailma erapooletult, ent kirjeldusse seguneb kohati ka vahedat irooniat. Pontoppidan sündis Jüütimaal kirikuõpetaja perekonnas, kasvatuse vastu omamoodi mässates hakkas ta 1873. aastal Kopenhaagenis õppima inseneriks. 1879. aastal jättis ta õpingud siiski pooleli ja teenis mõnda aega leiba õpetajana, kirjutades samal ajal novelle. Esimene raamat ilmus aastal 1881 ja peagi pühendas ta end täielikult kirjatööle. Mahuka loomingu hulgast tõusevad esile suurromaanid "Tõotatud maa", "Per Õnneseen" ja "Surnute riik" (eesti keelde tõlgitud 1937. aastal).

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

«Postkontor» on Charles Bukowski esimene romaan, milles tema alter ego Henry Chinaski töötab neliteist aastat erinevates ametites postiteenistuses, pistab rinda keeruliste ülemuste ja kolleegidega, satub kokku kummaliste ja veel kummalisemate postisaajatega, elab mitme naisega, käib tihti hipodroomil ning joob liiga palju. Lugu on väga tihedalt seotud Bukowski enda eluga ja peegeldab paljusid teemasid, mis ta suurel määral omaeluloolises loomingus hiljem ikka ja jälle üles kerkivad.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.

„Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).

Kordustrükk.

Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulmine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.

1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud ka „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.

Kordustrükk.

Romaan pojast ja isast. Kaks paindumatut karakterit kägistusvõttes kuni viimse hingetõmbeni.
Jacob Willem Katadreuffe on üdini haaratud soovist saada advokaadiks. Vaese vallasemast teenijanna poeg kahe ilmasõja vahelises Rotterdamis paneb kaalule kõik – andmata armu armastuselegi –, et oma eesmärki saavutada. Kõikvõimas ja oma jultumuse poolest kurikuulus kohtutäitur Dreverhaven torkab talle igal sammul kaikaid kodaraisse. Miks küll?
See raamat on justkui monument millelegi väga hollandlikule ühe ajastu inimestes ja linnamaastikus, mille F. Bordewijk on oma kirjutisega raudbetooni valanud.

„Ajalugu voolab" on ajalooliste sissevaadetega põimitud perekonnasaaga, jutustades perekond Cho loo läbi kolme põlvkonna. Teos kirjeldab haaravalt, kuidas tonghak'i mässajate poolt mõrvatud maavanema kolm järglast – kaks poega ja tütar – elavad üle üleminekuajastu ja tulevad toime muutuvate oludega. Nende eluloolised sündmused on seotud korea rahva kannatusterohke ajalooga, alates Chosŏni dünastia hääbumisest 19. sajandi lõpul kuni Jaapani okupatsiooni lõppemiseni pärast Teist maailmasõda.

Pärast kodusõda elab nimetu väikelinn pealtnäha rahus. Kõik teavad, et ühed on võitjad ja teised kaotajad, kuid valitsuse propaganda kordab üha uue ajastu pooltõde. Tasapisi ja katkendlikult näitavad linlaste elud lugejale, et minevikku ei saa niisama kustutada, iseäranis kui terror ja korruptsioon on jätnud võimule samad isikud. Ent isegi siis, kui ilmub anonüümne paskvill ja kõlab esimene püssilask, ei oska keegi – ei võitjad ega kaotajad – aimata, mis vähem kui kuu aja pärast "rahustatud" linnas juhtuma hakkab.

Suure originaalsusega paigutab Gabriel García Márqueze 35-aastaselt avaldatud "Õnnetu tund" maailmakirjanduse keskmesse sellise kollektiivse vägivalla, mille algatajat on raske tuvastada ja lõpetajat veel raskem leida. Laiemalt uurib ta inimloomuse eri tahke, mõtiskleb isikliku ja avaliku sfääri vastastikmõju, südametunnistuse ning raha võimu üle, kuid ainelisest varast ei ole vähem mõjukad info, kuriinfo ja desinformatsioon. 

Romaani "Sada aastat üksildust" austaja leiab teosest viite Macondole ja autori elulugu tundev lugeja mitu seost Gabriel García Márqueze elukogemusega. "Õnnetu tund" ilmub eesti keeles esmakordselt

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

 

Suures osas autobiograafiline monumentaalne romaan "Inimorjusest" ilmus esmakordselt 1915. a. ja on jäänud William Somerset Maughami kuulsaimaks raamatuks, tema peateoseks. Tegemist on meistriteosega üksildase, kerge füüsilise puudega tundliku noormehe valulisest kasvamisest ja eneseleidmisest. Philip Carey on jäänud orvuks ning kasvab üles vikaarist onu perekonnas. Pikad kooliaastad mööduvad Inglismaal ja Saksamaal, edasi proovib Philip kätt maalimises Prantsusmaal ja lõpuks asub õppima arstiks Londonis. Verstapostiks saab tutvumine Mildrediga. Algab noore arsti mõru armulugu labase lõbutüdrukuga, mis muudab kogu ta ellusuhtumist. Läbi kogu romaani arutleb Philip Jumala olemasolu ja elu mõtte üle, lõpuks on vastus käes,

2021. aastal ilmus Pariisis välja kohver Louis-Ferdinand Céline’ilt II maailmasõja lõpus varastatud käsikirjadega. Teiste hulgas oli ka siinne jutustus.

Tegu on 1932. aastal kirjutatud tekstiga, mis jutustab Ferdinandi – kirjaniku igavese teisiku – I maailmasõjas haavata saamise ja paranemise loo. Siin ei ole aga midagi kangelaslikku, peategelane ärkab tapetud kamraadide keskel kusagil Flandria põllumudas, komberdab hallutsinatsioonidega võideldes mööda sõjast laastatud maad ja lebab siis koos teiste surma, mahalaskmist, rindele tagasi saatmist või kojusõitu ootavate saatusekaaslastega väikelinna sõjaväehaiglas. Ning selle taga kumavad ikka ja jälle igavesed küsimused – mis teeb sõjas inimestest koletised? Miks see kõik ikka ja alati tagasi tuleb? Mis meil ometi viga on?

Sellest jutustusest oli kuni 2021. aastani olemas vaid teoreetiline pealkiri, mida autor möödaminnes mainis 1934. aastal kirjas oma kirjastajale. Ja nüüdki pole meil väga palju rohkem informatsiooni. Me ei saa kunagi päriselt teada, milline saatus täpselt oleks kohvrist leitud käsikirju oodanud ja mida oma teoseid alati kümneid kordi ümber kirjutanud Céline oleks nendega teinud. „Sõjast” on hästi tunda, et see on alles mustand, toorik, kõige esimene eskiis. Selles on tühimikke, puudulikku punktuatsiooni, kordusi, õigekirjavigu, mahatõmbamisi, visandlikkust ja logisevat loogikat. Aga samal ajal on siin juba olemas see jooksu pealt tabatud elus emotsioon, mis on kõige tähtsam – lühidalt see, mis teeb Céline’ist Céline’i.

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on Marcel Prousti kõrval üks kahest suurimast 20. sajandi prantsuse romaanikirjanikust. Ometi pole selle keerulise elusaatusega erakordse visionääri loomingule osaks saanud vastuvõtt olnud läbinisti positiivne – seda osalt ka tema poliitiliste seisukohtade tõttu. Céline’i looming on võitnud oma värske stiili ja halastamatult läbinägeliku, kuid samas ka koomilise sisu tõttu nii tuliseid austajaid kui ka sama tuliseid vaenlasi. Vaestearstina töötanud autor jõudis oma elu ajal kirjutada kokku kaheksa romaani, mis läksid oma keeleuuendustes – ja teisalt ka halastamatuses, räiguses, groteskis ja julmuses – ennenägematult kaugele. 2021. aastal selgus, et tekste oli veelgi. Neid lugeja nüüd järjest avastab.

Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.

1955. aastal ilmunud lühiromaan „Kõdulehed” on maagilise realismi meistri Gabriel García Márqueze esimene oluline teos. Huvitav fakt on ka see, et väljamõeldud linn Macondo, mis ei ole mitte ainult Márqueze „Saja aasta üksilduse”, vaid ka tema hilisemate teoste taustaks, ilmub selles raamatus lugeja ette esimest korda. Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.

Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.

Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.

Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.

Romaanile „Meister ja Margarita“ kuulub eriline koht Mihhail Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!“ ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!“) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.

 

„Nelja päevaloojaku“ ja „Feliks Õnneliku“ kujul on siin lugeja ees uues kuues kaks iseloomulikku pärli armastatud soome sõnameistri arvukaist lühiromaanidest. Kummalgi neist on Waltari romaanide hulgas oma eriline, peaaegu intiimne koht. Üks võlub poeetilise ja romantiliselt mängleva sümboolikaga, teine üllatab halastamatult tõsimeelse realismiga.

„Neli päevaloojakut“ on omaette võrgutav fantaasia ehk romaan romaanist ehk „Sinuhe“ tööpäevik, kus kirjanik manab kurioosselt esile loomisprotsessi eri tahke ning samas pajatab omaenese südame mõistatuslikest seiklustest, selle kadumistest ja taasleidumistest. Autori enda musta huumori kohaselt on tegu maskikostüümis sentimentaalse armastusjandiga.

„Feliks Õnnelik“ ent on Waltari kõige religioossem teos, ehkki kristlik temaatika läbib enam või vähem äratuntavalt kogu tema loomingut. Romaani põhisisuks on kolme mehe arutlused usuküsimuste ümber, pakkudes mõtlemisainet ja mitmeti tõlgendamise võimalusi; lugu on täis dramaatilist pinget ja filosoofilist sügavust. Ühtlasi aimub siin märguannet ajastuomasest müstikanäljast, inimese üksindusest ning varjatud kontaktiraskustest.

Fernando Pessoa (1888–1935) oli üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022).

Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Sisu:

• "Kõhkleja märkmed" (Tõnu Õnnepalu)
• "Anarhistist pankur"
• "Dekoratiivkroonika I"
• "Dekoratiivkroonika II"
• "Manuel Fontoura"
• "Mehed"
• "Kuradi tund"
• "Küüraka naise kiri lukksepale"
• "Edasilükkaja"
• "Palverändur"
• "Suur portugallane"
• "Väga originaalne õhtusöök"
• "Unustuste tee"
• "Rooma saladus"
• "Saraiva ehk Saraiva ja tüdrukud"
• "Mina, doktor"
• "Eesel ja kaks kallast"
• "Soares ja Pereira"
• "Kristlane ja katoliiklane"
• "Papagoi"
• "Kalamüüjanna loogika"

   

Ričardas Gavelise (1950-2002) „Vilniuse pokkerit“ peetakse XX sajandi leedu kirjanduse olulisimaks romaaniks, mis ilmus leedukate lugemislauale ootamatult ja värske sõõmuna, rääkides vabadusest ja vabaks saamisest, Vilniusest ja ajajõest selle linna kihtide vahel. 35 aastat peale esmailmumist leedu ja veel 15 maailmakeeles, jõuab see nüüd ka meie lugejateni – ikka meeldetuletuse ja taasavastusena, kuidas okupatsioon end üle inimeste laotas ja mida see inimestega tegi. Ja mida inimesed okupatsiooniga tegid.

Paratamatult tekib kõhklus, kas romaan, mis esimest korda ilmus 1989. aastal ja tekitas toona Leedu ühiskonnas üüratu keeristormi, võib 35 aastat hiljem eesti lugejat kõnetada. Kas romaan, mida autor kirjutas kaheksa aastat sahtlisse (1979—1987), lootmata vähimatki ilmumisvõimalust, toob tänasele lugejale, kes Nõukogude ajal sündinud, meelde omaaegse repressioonidest küllastunud õhustiku, nii et lugemist lõpetades ohkame kergendatult: „Jumal tänatud, et see on läbi!“? Või kiikame ida poole ja tõdeme, et seal pole miski muutunud ning me peame tegema kõik, et meie vabadus säiliks? Noored inimesed, kes omaaegset õnneks ei tea, võivad romaanis kirjutatut pidada ulmeks. Teatud määral see nii ongi. Aga ainult teatud määral. Sest tegelikult see oligi nii! Tegelikult põimusidki õudus ja armastus, ajalugu ja lootus, mugavdumine ja leppimatus, kollaboratsioon ja vastupanu. Nii see oligi! 

Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 70-ndatel Vilniust näinud, on ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas pidid meie inimesed elama, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi elama, ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. 

„Vilniuse pokker" on väga iseäralik tunnistus okupatsiooniaegsest Leedust, okupeeritud Vilniusest ja tolleaegsete leedulaste siseilmast. Raamat väljendab Leedu vaimu, mida ei ole okupatsioonil korda läinud lämmatada ja mis omas pisut raskepärases tõsiduses ning barokses tundelisuses on nii erinev tolleaegse Eesti kuivast, pilkav-iroonilisest vaimust.

- Viivi Luik, kirjanik

See romaan on kui hologramm tänase päeva kohal. Lugejana näen, kuidas teadvus ja aju sõdivad selles romaanis suurte muudatuste keskel. Romaan on ajakohane. Täna on meil vabadus, aga tühja müra on palju - nii teadvus kui ka aju on taas segaduses. Meil kõigil on lugejatena võimalus olla nii kunstnik kui ka psühhoanalüütik.

- Imbi Paju, kirjanik

NB! Raamatul on 52 erinevat kaanekujundust, seega jääb fortuuna otsustada, millise tellija endale saab.

Üksikule saarele sattunud poiste seas tekkivates suhetes on geniaalselt kokku võetud inimühiskonna tekkimise mehhanism, selle julmus, haavatavus ning ebatäiuslikkus, aga ka üllatav elujõud.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890-1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pinged ja vaibumatu armastus oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüüriliseepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu seda on võrreldud Lev Tolstoi «Sõja ja rahuga». Romaani järgi on tehtud menukas film (režissöör David Lean).

Ana Magdalena Bach sõidab igal aastal augustikuus praamiga saarele, et külastada sinna maetud ema hauda. Need käigud toovad ajapikku kaasa vastupandamatu ahvatluse olla ühel ööl aastas keegi teine. "Augustis kohtume", Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele. Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse "Kolmas alistumine" ("La tercera resignación") ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna "kirjutusmasina kibedast võlust". Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid. "Maagilise realismi" suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: "Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel." Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.

Sophie on kena noor poolatar, kel on õnnestunud koonduslaagrist eluga pääseda. Ta on kaotanud kõik omaksed. Koos oma armastatu, juudi teadlase Nathani ja Ameerika lõunaosariikidest pärit noore kirjaniku Stingoga veedab ta 1947. aasta kuuma suve ühes Brooklyni pansionis. Läbi surmaga küllastunud mineviku jõuab lugeja loo tuumani - Sophie kohutava saladuseni, valikuni, mille ta peab tegema. Raamatu põhjal valmis samanimeline film 1982. aastal, Sophie rollis Meryl Streep.

Triloogia „Kuutõbised” kujustab kirjanduslike sümbolitega ja läbi kolme ajastu ulatudes Brochi väärtustekao teooriat. Kui „Pasenow”, mille nimitegelase identiteeti hoiab suuresti koos vaid tema sõjaväemunder, on veel kirjutatud traditsioonilises realistlikus laadis à la Theodor Fontane, siis „Huguenaus” otsustas Broch pikkida romaaniteksti kümne „ekskursina” tõsitunnetusteoreetilise traktaadi „Väärtuste lagunemine”, millega ta annab kõigis kolmes köites kujutatule teoreetilise raamistiku. Just vaimsetel-eetilistel väärtustel on kadunud neid koos ja tasakaalus hoidnud süsteemne keskpunkt, religioosne kese, mille tähistamiseks usuleige Broch kasutas hiljem „jumala” asemel määratlust „maiselt absoluutne” (das Irdisch-Absolute). Kõik väärtushinnangud pürgivad moodustama tervikust irduvaid osasüsteeme ja neid siis absolutiseerima. Väärtussüsteem killustub, laguneb koost. Seetõttu on inimesed ja ühiskond kaotanud sotsiaalses segadikus orienteerumise võime ja käituvad otsekui kuutõbised. Nii esitas Broch oma teoreetiliselt põhistatud arusaama sellest, kuidas lääne ühiskond oli Saksamaa näitel jõudnud peataoleku, sõja ja kaoseni. Ehkki keel polnud autorile primaarne, tegi ta keeleliselt kirjeldatavaks inimpsüühika irratsionaalsed valdkonnad, mida seni oli peetud sõnadega haaramatuks. Lisatud on Brochi enda viis kommentaari oma teosele ning tõlkija järelsõna.

Harry Haller on ühteaegu kentsakas ja uje ning pistab rinda psühholoogilise kriisiga, milles on palju autori enda samast eluperioodist. Kaootiline kombinatsioon Jungi, Nietzsche ja budismi teooriatest on läbi Hesse sule omandanud meisterliku ja erudeeritud võrgustiku eksistentsiaalsetest arutlustest ja probleemidest.

"Suur illusioon" on ka Eestis tuntud ja palju loetud soome kirjaniku Mika Waltari esimene romaan. Tagantjärele on autor kinnitanud, et häbeneb nooruse tuhinas ja tunnetes kirjutatud teksti, mis on paljuski autobiograafiline, kirjeldades 1920. aastaid. Raamat ilmus 1928. aastal ja selle menu üllatas Waltarit ennastki.

„Loomade farm" ja „1984" on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.

Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus'le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.