Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Adolf Hitleri tapmisest unistasid miljonid, kuid ainult vähestel jätkus selle üritamiseks oskusi, sihikindlust ja võimalusi. Hitleri kui Kolmanda riigi messia karjääri jooksul on dokumenteeritud vähemalt 30 tema tapmiskatset. Mõni vandeseltslane püüdis Hitlerile lähedale jõuda ja ta maha lasta, teised snaipripüssiga kõrvaldada. Hitleri elukorraldusega kursis olnud kavatsesid hukata ta pommi või mürgiga. Raamatu tegelaste hulgas on kommunistidest ja sotsialistidest vastupanuvõitlejaid, usutegelastest oponente, Saksamaa vana kooli sõjaväelise eliidi liikmeid ning isegi dissidentidest natse, kellel oli oma juhist villand. Samuti kirjeldatakse mitmesuguseid turvatasemeid, mis füürerit vaenlaste eest kaitsesid, ja metsikuid karistusi, millega nurjunud vandeseltslasi nuheldi. Ent eelkõige süvendas puhas õnn, mõnikord lausa farsina tunduv vedamine Hitleris usku, et tema on kõikide kallaletungide eest kaitstud.

Teise maailmasõja ajal avastasid Läti, Leedu ja Eesti end lõksus olevat kahe hiiglase – Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaa – vahel. Kolm Balti riiki elasid sõjas üle mõlema vaenupoole korduva okupatsiooni. Nende riikide valitsusorganisatsioonid ja era¬isikud olid sunnitud tegema valiku, kas pooldada okupatsiooni¬ jõudusid või moodustada neile vastu hakkavaid partisaniüksusi. Laastatuna Saksa okupatsioonist olid need riigid seejärel Nõukogude vägede vasturünnakute ja Berliini peale liikumise kõige karmimate lahingute tallermaa. Raskete lahingutega oli seotud suur hulk vägesid, eriti just operatsiooni Bagration käigus toimunud suuremas lahingus Kuramaa sillapea eest, kus sadadel tuhandetel meestel tuli võidelda ja oma elu anda sõja viimasel aastal. Sõja lõppedes moodustasid Balti riikide kaotused surnute ja deporteeritutena 20% kogu rahvastikust. Ees aga ootas nõukogude võimu aastakümneid kestev raudne eesriie. Põhjalik arhiivide uurimine ja suur hulk algallikatest saadud dokumente on lubanud Prit Buttaril koostada autoriteetse ülevaate idarindel peetud rasketest võitlustest ja kolme väikese Balti riigi sõjast määratud saatustes.

Ajaloodoktor, Norra Kuningliku Teadusliku Ühingu liige, professor Aron Gurevitš sündis 1924. aastal Moskvas. Pärast Mosva Riikliku Ülikooli lõpetamist ja aspirantuuri NSVL TA Ajaloo Instituudis töötas ta õppejõuna Kalinini Pedagoogilises Instituudis ning seejärel NSVL TA Filosoofia Instituudis. 1969. aastal alustas ta tööd NSVL TA Üldajaloo Instituudi juhtivteadurina. Aron Gurevitši sulest on ilmunud mitmeid monograafiaid Lääne-Euroopa keskaja kultuuri ja varase keskaja sotsiaalsete suhete ajaloost: “Viikingite retked” (1966, e.k. 1975), “Feodaalse Norra vabatalupojad” (1967), “Lääne-Euroopa feodalismi geneesi probleemid” (1970), “Ajalugu ja saaga” (1972), “”Edda” ja saaga” (1979). Tema kõige tuntumateks töödeks on käesolev “Keskaja inimese maailmapilt” (1972, teine, parandatud ja täiendatud trükk 1984) ja “Keskaja rahvuskultuuri probleemid” (1981), mis on tõlgitud viieteistkümnesse keelde.