Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

Vene rahva vanade kangelaslugude kogumik. 

Venelastel on kuni XX sajandini säilinud rohkesti eepilisi rahvalaule. Venemaal kuuluvad nende hulka bõliinad ja ajaloolaulud, kusjuures bõliinad – erinevalt ajaloolauludest – on enamasti ebaajaloolised ning sisaldavad rohkesti fantaasiat ja hüperboole.

Sisu:

• Ilja Muromets,
• Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popovitš,
• Teisi Kiievi vägilasi,
• Novgorodi vägilasi,
• Ajaloolisi laule ja uuemaid bõliinasid. 

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).