Tooted

Teose "Eesti rahva elulood" III osa vaatab elu nõukogude ajal läbi erinevate inimeste silmade. Raamatusse on valitud elulood 2000. aasta sügisel välja kuulutatud eluloovõistlusele "Minu ja minu pere Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis" laekunud kaastöödest. Lisatud on eluloointervjuud inimestega, kelle jaoks mitmed olulised sündmused just nõukogude ajal toimusid. Oma lugudes jutustavad inimesed elu pahupidi pööramisest 1940. aasta okupatsioonis ja nõukoguliku elu paradoksidest, aga ka oma saavutustest ja rõõmudest. Sest inimene sünnib riigikorrale vaatamata.

Karl August Hermann Hindrey oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik. Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist. Ta algatas Postimehe satiirilise lisalehe Sädemed ja pilkeajakirja Kratt. Temast alates sai alguse lasteraamatute illustreerimine Eestis

Käesolevasse köitesse on võetud tervikuna novellikogud "Välkvalgus" (1932) ja "Armastuskiri" (1935).

"Välkvalgus" sisu:

• "Ristitütar"
• "Välkvalgus"
• "Perekond"
• "Neero"
• "Armastav loom"
• "Terve vihkab haiget"
• "Hexe"
• "Kriitilised ead"
• "Parabool"

"Armastuskiri" sisu:

• "Vanitas"
• "Argus"
• "Sepp-onkel"
• "Armastuskiri"
• "Jiakaala"
• "Vikerlased"
• "Ori"
• "Sadamas"
• "Rannad"

Luulekogumik eesti autorilt.

Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.

Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas «kümnekordset vabadust» ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.

Kaheteistkümnest episoodist koosnev «Taalrimäng» jälgib dr. Valter Taaleri sugupuu arengut. Ümmarguselt sada aastat hõlmav perekonna ajalugu sisaldab mitmesuguseid inimesi ja saatusi. Episoodid on keskendatud perioodidele, kus sõlmitakse abielulisi suhteid või kus uus elu «ebaametlikult» alguse saab. Autori humoristlikud kommentaarid toovad esile sündmuste ajaloolise ja kultuuriloolise tausta.

Taevas on vihmadega puhtaks pestud, hõõgub soojas roosakassinises. Must-kollased lipud, vimplid ja plagud lehvivad rõõmsas tuules. Kuldnokaparved siblivad müüri taga aedades, kirikuhakid

Kuulsal valmimeistril Ivan Krõlovil (1769-1844) on silmapaistev koht klassikute hulgas, kelle loomingul põhjeneb vene kirjanduse eesrindlik osa maailmakirjanduses. Ideelise julguse ja avaruse ning sügavalt rahvaliku kunstimeisterlikkuse tõttu on tema kirjanduslik pärand elavana ja alati aktuaalsena vastu pidanud enam kui saja-aastase ajaproovi. Krõlovi valmikunst elab ja võitleb edasi koos oma rahvaga.

Valik sisukorrast: Vares ja Rebane
Laegas
Orav
Konn ja Härg
Hunt ja Talleke
Rebane ja Mäger
Pärdik ja Prillid
Kotkas ja Kanad
Koerte sõprus
Hunt penilas
Kasujaotus
Rohutirts ja Sipelgas
Luiskaja
Teekäijad ja Koerad
Haug ja Kass

Satiirikogumik karikatuuridega. Eessõna: L. Remmelgas.

Sõda on hirmus asi, eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka „Verimusta“ autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti „Verimustas“, mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919.–1920. aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.