Esseid eesti kirjandusest.

Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas «kümnekordset vabadust» ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.

Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.

Raamat sisaldab esseid meie kirjanduse aktuaalsete ning seni unarusse jäänud küsimuste kohta. Marie Under on rikastanud eesti poeesiat kõrgetasemeliste ballaadidega. Käesolevas võetakse vaatluse alla üks tuntuim neist, analüüsitakse selle kujunemist ning kultuuriloolist tagapõhja. See on vallasema saatusest, aktuaalne probleem läbi aegade nii meie maal kui mujal, eriti kaugemas minevikus. Selletaolist ballaadi viljeldi Euroopas innukalt kahe sajandi eest, kui sel oli täita tähtis praktiline ülesanne võitluses naise õigusliku ja sotsiaalse olukorra parandamisel.

"Surmatrummid ja pajupill" (Lund, 1954) kujutab Tartu piiramist ja hävitamist venelaste poolt Põhjasõja ajal. Sündmusi nähakse siin esimese eesti soost luuletaja, nutulaulu "Oh! ma vaene Tardo Liin" (1708) autori Käsu Hansu silmade läbi.

Herbert Salu omaan Rootsi ajast.

Palupera mõisaväljadel käis kevadine künd. Härjapaarid tõmbasid harkatrade ees, ikked juttadega tugevasti sarvedesse kinnitatud. Nad kõndisid rahulikku künnihärja käiku – terve rida ruskeid ja mustakirjusid, sõnnikuga ja virtsaga määrdunud loomi.