Esseid eesti kirjandusest.

Väliseesti kirjaniku Herbert Salu (1911–1988) romaan maalikunstnik professor Johann Kölerist (1826–1899), kes oli 19. sajandi teisel poolel eesti avaliku elu keskseid kujusid, samuti tunnustatumaid portreemaalijaid kogu Vene impeeriumis. Oma elukäigust ja reisimälestustest on Köler usutlejaile mõndagi jutustanud või siin-seal ise killukesi kirja pannud.

Selles teoses on need kokku kogutud ja seosesse viidud. Juurdelisatud reproduktsioonid ta teoseist valgustavad autentse materjalina omalt poolt seda erakordset väliseestlast ning võitlejat saja aasta tagant.

Järelsõna: Aarne Vinkel

1634. aastal asus Saksamaalt Eestisse Reiner Brockmann -- esimese eestikeelse luuletuse autor, Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor ja Kadrina koguduse pastor. Aasta hiljem peatus Tallinnas oma kaaskonnaga Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich III, kelle sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Ta saatjate hulka kuulunud tuntud saksa luuletaja Paul Fleming jäi Eestisse kauemaks kui aasta ja asutas luulehuvilistest haritlastest lamburiseltsi. Herbert Salu (1911-1988) päevikuvormis romaanide minategelane vaatab tagasi tööaastatele Reevelis ("Lasnamäe lamburid" 1978) ja paneb kirja Tristvere juhtumusi ("Siiditee serval" 1986). Enamik teoste tegelasi on elust võetud, ka sündmused leiavad kinnitust, isegi Flemingi õnnetu armastuslugu. Siiditee rajamine ebaõnnestus intriigide tõttu ja süüdlasi karistati karmilt.

Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas «kümnekordset vabadust» ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.