Esseid eesti kirjandusest.

Väliseesti kirjaniku Herbert Salu (1911–1988) romaan maalikunstnik professor Johann Kölerist (1826–1899), kes oli 19. sajandi teisel poolel eesti avaliku elu keskseid kujusid, samuti tunnustatumaid portreemaalijaid kogu Vene impeeriumis. Oma elukäigust ja reisimälestustest on Köler usutlejaile mõndagi jutustanud või siin-seal ise killukesi kirja pannud.

Selles teoses on need kokku kogutud ja seosesse viidud. Juurdelisatud reproduktsioonid ta teoseist valgustavad autentse materjalina omalt poolt seda erakordset väliseestlast ning võitlejat saja aasta tagant.

Järelsõna: Aarne Vinkel

1634. aastal asus Saksamaalt Eestisse Reiner Brockmann -- esimese eestikeelse luuletuse autor, Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor ja Kadrina koguduse pastor. Aasta hiljem peatus Tallinnas oma kaaskonnaga Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich III, kelle sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Ta saatjate hulka kuulunud tuntud saksa luuletaja Paul Fleming jäi Eestisse kauemaks kui aasta ja asutas luulehuvilistest haritlastest lamburiseltsi.

Herbert Salu (1911-1988) päevikuvormis romaanide minategelane vaatab tagasi tööaastatele Reevelis ("Lasnamäe lamburid" 1978) ja paneb kirja Tristvere juhtumusi ("Siiditee serval" 1986). Enamik teoste tegelasi on elust võetud, ka sündmused leiavad kinnitust, isegi Flemingi õnnetu armastuslugu. Siiditee rajamine ebaõnnestus intriigide tõttu ja süüdlasi karistati karmilt.

Ajalooline romaan käsitleb Tartu traagilist hävingut Põhjasõja ajal, vaadatuna ühe tolleaegse tuntud kirjamehe, Käsu Hansu silme läbi. Oma päevikus jutustab ta enda isikliku armastusromaani kõrval kõigest, mida ta põgenikuna tol ajal Tartus läbi elas. Sel ajal kui ümberringi põrisevad surmatrummid, heliseb ta allasurutud armastus õrna, lüürilise pajupillina. Ta teeb kaasa raske piiramisaja, kuuleb tsaar Peetrit linnale tõotamas «kümnekordset vabadust» ja seisab lõpuks linna varemetel, kust elanikud on Venesse viidud. Kuid nägemuses tõotab ta Tartule uut vabadust ja õnneaega.

Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.

Raamat sisaldab esseid meie kirjanduse aktuaalsete ning seni unarusse jäänud küsimuste kohta. Marie Under on rikastanud eesti poeesiat kõrgetasemeliste ballaadidega. Käesolevas võetakse vaatluse alla üks tuntuim neist, analüüsitakse selle kujunemist ning kultuuriloolist tagapõhja. See on vallasema saatusest, aktuaalne probleem läbi aegade nii meie maal kui mujal, eriti kaugemas minevikus. Selletaolist ballaadi viljeldi Euroopas innukalt kahe sajandi eest, kui sel oli täita tähtis praktiline ülesanne võitluses naise õigusliku ja sotsiaalse olukorra parandamisel.

"Surmatrummid ja pajupill" (Lund, 1954) kujutab Tartu piiramist ja hävitamist venelaste poolt Põhjasõja ajal. Sündmusi nähakse siin esimese eesti soost luuletaja, nutulaulu "Oh! ma vaene Tardo Liin" (1708) autori Käsu Hansu silmade läbi.