George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903--1950) on tuntud eelkõige kui «Loomade farmi» ja «1984» autor. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. «Kummardus Katalooniale» (1938) on sõjakogemustele tuginedes kirjutatud detailiderohke ja tolleaegset poliitilist õhkkonda põhjalikult analüüsiv dokumentaaljutustus. George Orwell on kirjutanud oma raamatu kohta: «Viimase kümne aasta jooksul olen kõige rohkem tahtnud muuta poliitilisi kirjutisi kunstiks. Kui hakkan raamatut kirjutama, ei ütle ma endale: «Nüüd teen ühe kunstiteose valmis.» Kirjutan seepärast, et tahan paljastada mingit valet, tahan juhtida mingile tõsiasjale tähelepanu, ja mu esialgne mure on, et mind kuulda võetaks. Muidugi on minu raamat Hispaania kodusõjast «Kummardus Katalooniale» avameelselt poliitiline, aga suures osas on see kirjutatud omamoodi objektiivse vormitaotlusega. Püüdsin väga, et selles raamatus oleks kirjas kogu tõde, ilma et mu kirjanduslikud vaistud viga saaksid.»

“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.

"Intervjuu vampiiriga" on Anne Rice'i esimene romaan, mis jutustab peategelase, vampiir Louis' muutumisest vampiiriks ning tema eksistentsist surematu vereimejana. Kirjanik on öelnud, et vampiiriteema ja raamatu tooni lähtepunktiks sai tema viieaastase tütre Michele'i surm.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»