Kriminaalromaani žanri ühe väljapaistvama esindaja kaks teost, mis köidavad lugejat pidevalt kasvava pinge ja ootamatute, kuid seejuures loogiliste ning ainuvõimalikena tunduvate lahendustega.

1884. aasta märtsis teeb mees nimega Moses Wilhelm Šapira väikeses Rotterdami hotellis enesetapu. Ristiusku pöördunud juut, maadeuurija ja suli, kunstikoguja ja võltsija oli omal ajal üks kõige rikkalikum kuju Jeruusalemmas. Tema surm varjutas saladuse, mida pole lahendatud tänapäevani: kas Moosese kümmet käsku selgitavad rulliraamatud, mis leiti Jordaania koobastes, olid ehtsad või võltsing? Briti Muuseumi pakkumine osta need temalt ära miljoni naela eest tekitaski skandaali, mis vapustas krimi- ja arheoloogide ringkondi. Kriitikud on kiitnud ajaloolise materjali ja detektiivijutu sugemete põimumist selles romaanis.

Romaan kujutab ühte aastat peategelase elus, millesse mahub 4 naist, 2 surma ning mitmeid põgusaid armumisi. Peategelast kujutatakse õrnatundelise inimesena, kelle (austusest iseenda vastu) on raske langetada oma tulevikku puudutavat otsust, see toob kaasa hulga tõsiseid ja koomilisi olukordi, milles osa toimub Iisraelis, osa Lääne- ja Ida-Berliinis, Viinis ja Pariisis. Autori jutustusele on omane südamlik huumor. Romaani peategelane sarnaneb mõnevõrra Leo Anvelti romaanide tegelastele. A. B. J-l on õnnestunud ületada oma aja ja ruumi piirid ning luua meeldejääv, üldinimlikult mõjuv tegelaskuju.

1887. a. kirjutas noor Southsea arst Arthur Ignatius oma viletsale palgale lisa teenimiseks jutustuse «Etüüd punases». Esimest korda astus lugejate ette detektiiv Sherlock Holmes, kes ravis igavust kuritegude uurimisega, ja kui piisavalt huvitavaid kuritegusid parajasti ei olnud, siis ka viiulimängu ja kokaiiniga. Nüüdseks on ta kindlasti kõige tuntum detektiiv maailmas ning tema seiklustele elavad kaasa üha uued põlvkonnad. Kindlasti on selles oma osa Conan Doyle´i raamatute põhjal tehtud filmidel ja telesarjadel ning 19. sajandil tegutsenud Sherlock Holmes on tänu neile muutunud vägagi tänapäevaseks kangelaseks.