Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.