Tooted

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Üheksakümnendatel aastatel, mis kogu senise elu pea peale pööravad, saab elumehest ärimees. Senitundmatus olelusvõitluses leiab peategelane kogemata kuldvõtmekese, mis avab talle ukse kapitalistliku heaoluühiskonna hüvede juurde. Kuid edu ja armastus panevad pea pööritama, üksiküritaja individualism viib sotsiaalsete rollide hävimisele, perekond puruneb ning otsustav katse kindlustatud mehena rahusadamasse jõuda ei taha õnnestuda. Rantjeepõli toob kaasa uued probleemid, igatsetud maaelu idüllist pole jälgegi.

„Ärimees“ on järg raamatutele „Mängumees“ ja „Elumees“. See on osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel eripreemia.

Neil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin. Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel nagu oma filmirollides.

Nii Londonis kui Eestis elav joogatreener ja kolumnisti Ulrika Laane esimene raamat "Ela hästi" on joogafilosoofiline lugemine, kus kehalistele harjutustele on lähenetud ka vaimsest aspektist. Autor annab näpunäiteid, millist joogastiili valida, mis on mediteerimine ja kuidas mediteerida, räägib taimetoidust ja vaimsest heaolust. Humoorikas toonis keskendutakse sellele, kuidas olla julge ja elule avatud.

Kaheksakümnendatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse. Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. "Elumees" on järg Mihkel Tiksi 2010. aasta lõpus ilmunud raamatule "Mängumees".

Mis tunne on olla jumal? Mis tunne on olla ema? Mis tunne on olla hunt? Kuidas kõlab armastatu jaoks ihutud nuga? Kätlin Kaldmaa uus novellikogu juhatab lugeja jumalate juurest vereni ja tagasi. Vahele jääb sünde, loomist ja muusasid, 25-aastase ajalooga kleit, missiooniga kummitus, checklist iseseisvaks eluks ja lammas Snæbjörn, kes ei tunnista lõppe. Põikpäine hunt ronib vulkaani sisse, Rambo sukeldub Estoniale ja Kreekas toimuvad verekuul olümpiamängud ihaldusväärsele panusele. Vahepeal istutakse pikalt potil. Ühtviisi julged, kehalised ja raputavad lood imevad enesesse ega lase lahti, enne kui trummel on tsentrifuugi lõpetanud ja tuleb minna kööki. Lugeja asetatakse õrnalt põrandale. Siuhkat-säuhkat! Kätlin Kaldmaa kirjutab täiskasvanutele ja lastele, proosat ja luulet, ja on Tuglase novelliauhinna laureaat. "Hundi taltsutamine" on tema kolmeteistkümnes raamat.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele" – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz'i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.

Ühtaegu ebamaiselt kummastav ja kibedalt inimlik, Paul Raua mosaiikromaan “Kellata torn” on stilistiline tour de force.

Raamatu käsikiri pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna.

Paul Raud (1999) õppis Tallinna ülikoolis italianistikat ja filosoofiat. Ta on ajakirja Värske Rõhk proosatoimetaja. "Kellata torn“ on tema esimene raamat.

Raamat koondab 40 erinevat uurimust ja käsitleb, kuidas on kujunenud ja muutunud arusaamad seksuaalnormidest Lübecki linnaõiguse aegadest taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastateni. Tallinlaste seksuaalkäitumist läbi ajaloo uurides avatakse lugejale uusi tahke Tallinna ajaloost, käsitledes muu hulgas prostitutsiooni, suguhaiguste levikut ja ühiskondlikke arusaamu sellest, mis on „normaalne" ja mis häbimärgistatud.

„Laulud lauldamatust" on armastatud eesti luuletaja Artur Alliksaare luule mahukas, põhjaliku saatesõnaga varustatud valikkogu. Koostaja Margit Mõistliku sõnul püüab kogumik „ühendada Alliksaare luule tema eluga, sest lõpuks luuletab iga luuletaja oma elulugu, Alliksaare puhul ei saa aga elust väljaspool luulet üldse kõneleda. Ta oli tõeline ärklitoa ja katusekambrite poeet – kui teised elasid ja luuletasid ka, siis tema elas läbi oma luule".

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. "Luule, ametnik" on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. "Luule, ametnik" saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street

«Maru maitsete maailm. Angervaks, seened ja päästetud tomatid ehk armastus täistaimselt taldrikul» on Maru kolmas kokaraamat.

Aastal 1995 oli Eesti juba riik, aga ei olnud ka. Uue elu tormide eest põõsasse pugenud geenius lootis mugavuslipu all rantjeepõlve nautida, kuid enne veel, kui ta kodukindlus valmis sai, murdis elu tema tsitadelli uuesti sisse. Paha aimamata kargas taluperemees pea ees poliitikasse, mis viis konflikti nii kohaliku rahva, mõjukate parteitegelaste, maksuameti kui lõpuks ka oma lähedastega. Viiekümnendat sünnipäeva tähistas mängumehest elumeheks, elumehest ärimeheks ja lõpuks muidumeheks saanud poiss üksinduses kodust kaugel võõrsil.

„Muidumees“ on järg raamatutele „Mängumees“, „Elumees“ ja „Ärimees“. See on neljas ning viimane osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel eripreemia.

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Miina Piiri romaan "Noviits" viib sind 16. sajandi kloostri müüride vahele, kus noore noviitsi teekond mungaks põimub sügavate saladuste ja sisemiste otsingutega. See lugu ei ole pelgalt teekond vaimsuse poole, vaid ka põnev uurimus inimloomuse varjatud külgedest. Noviitsi tee kloostris – kes otsib valgust, peab olema valmis kohtumiseks pimedusega. Romaani võiks nimetada religioosseks romaaniks, samas ka krimiromaaniks, aga seal on ka müstikat.

See raamat on pühendatud kõigile neile, kes oma ebakompetentsuse tasandil töötades, mängides, armastades, elades ja surres on andnud uurimismaterjali kasuliku teaduse, hierarhiloogia loomiseks ja väljaarendamiseks.

Peteri printsiip – mis tahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasandile.

Laurence J. Peteri ja Raymond Hulli „Peteri printsiibi“ esmatrükk ilmus 1969. aastal ning sai järgnevate aastakümnete jooksul bestselleriks üle maailma. Raamat pakub vastuseid küsimustele, miks on maailmas nii palju lollust ja miks ta nii sageli võidutseb? 

 

Vürstitar Sofka Dolgoruki elu kulges käsikäes XX sajandi suurte muutustega. "Punane printsess" on lugu sellest, kuidas tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu, kuhu mahtus boheemlusele kalduv elu pea kõigis Euroopa metropolides, vangilaager Prantsusmaal ja briti teatri suurkuju Laurence Olivier. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem mitte midagi ei teadnud. "Punane printsess" toob lugeja ette elu, kus ükski homme ei ole samasugune nagu eile, kus inimestel ei ole ühtegi pidepunkti, millest kinni hoida ja elu ei ole muud kui üks peadpööritamapanev ameerika raudtee, mille käänakud, tipud ja langused eales ei kordu. Autorist: Sofka Zinovieff õppis Londonis, Oxfordis ja Cambridge'is. 1990ndatel elas ta Moskvas, kus kohtus oma praeguse abikaasaga. Ta on vabakutselise ajakirjanikuna töötanud selliste väljaannete jaoks nagu The Independent Magazine, The Telegraph Magazine, The Times Literary Supplement, The Financial Times, The London Magazine. Praegu elab Sofka Zinovieff koos abikaasa ja kahe tütrega Kreekas.

"Puud kasvavad kõigile" on ajaloolis-humoorikas kolejutt, mille sündmustik vormub Õhtu ja Hommiku müstilisevõitu piirialal uduhäguses vahepealsuses, kus kuuvalgus koos tärkava Koidikuga kõigutab sajandeid valitsenud kristlikku religiooni. Hea ja Kurja, Õige ja Vale, Uue ja Vana heitluses armastatakse, kõheldakse, ekseldakse teadmatuses, võideldakse vabaduse eest ning püüeldakse nii isiklike kui ka kõrgemate eesmärkide poole. Ning hoolimata sellest, mida maailma vägevad oma upsakuses või ahnuses ette võtavad, kasvavad sessinatses maailmas puud siiski igaühe jaoks.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõudis kinodesse märtsis 2018.

Eestis on Lewis Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, 1832–1898) eeskätt tuntud raamatu „Alice Imedemaal“ autorina, kuid väidetavalt jääb tema kuulus nonsensspoeem ehk absurdiballaad „Snargijaht“ (1876) inglise keeles tsiteeritavatest alla ainult piiblile ja Shakespeare’ile. Selle kohta, kes või mis on Snark ja mida kujutab „Snargijaht“, on hüpoteese püstitatud 134 aastat. Nimekiri on pikk (hingeõndsus, jõukus, kirikukonflikt, onu surm, orgasm, põhjanaba, tiisikus, üks toonane kurikuulus kohtuprotsess, vivisektsioon, õnn ...). L.C. ise vastas korduvatele küsimustele enamasti nii: „Ma ei tea.“ Raamat on varustatud kommentaaridega, autori eessõna ja tõlkija järelsõnaga.

Teosesse on koondatud 1975. aastal asutatud lastekunstikooli ajalugu, õpetajate intervjuud, vilistlaste mälestuskatked ning arvukalt fotosid ning õpilastöid. Lugejale pakutakse esimest korda laiemat ülevaadet eesti kunstimaastiku tugisamba kujunemisloost ning näidatakse, kuivõrd kaalukas on olnud Tallinna Kunstikooli roll loovisiksuste kujunemisloos.

See on raamat reisimisest, inimestest ja teekonnast – koos giidiga, kelle jaoks iga grupp on omaette lugu. Kui oled kunagi seisnud giidi kõrval bussiparklas, oodanud „ainult korraks“ kadunud reisikaaslast või kuulnud palvet „palun hoidke grupp koos“, siis äratab see raamat mälestusi. Kui aga alles unistad reisidest, kutsub see raamat sind kaasa. Need on elupõlise giidi meenutused ja lood enam kui viiekümne aasta pikkusest teekonnast – alates 1973. aastast Peterburis, edasi Eestis ning lõpuks Prantsusmaal. Bussid, muuseumid, veinimõisad ja linnatänavad saavad taustaks olukordadele, mis teevad igast reisist päris elu: ootamatused, väikesed apsakad, kadunud turistid ja hetked, mis panevad naeratama ka aastaid hiljem. See raamat on mõeldud neile, kes armastavad giidiga maailma avastada, ning ka neile, kes alles otsivad inspiratsiooni ja julgust teele asumiseks. Autor jutustab oma tööst giidina ausalt ja muhedalt – nii sellest, mida reisija näeb, kui ka sellest, mis jääb sageli giidi enda teada. Vahel tuleb improviseerida, hoida gruppi koos ja lahendada keerulisi olukordi, vahel aga lihtsalt asi naljaks pöörata. Raamatu viimases osas jagab autor ka oma lemmikteekondi Prantsusmaal Korsikast Normandiani, Elsassist Provence’i ja Perigordini. Siit leiab praktilisi soovitusi, reisitarkust ja kohti, kuhu võiks minna või kuhu tasub kindlasti tagasi pöörduda. Sirje Lefebvre on Prantsusmaa ametlik litsentseeritud giid alates 1992. aastast, mis annab talle õiguse töötada ka kohalikes muuseumides. Praegu juhib Sirje reise nii Pariisis kui ka paljudes Prantsusmaa piirkondades.

Tallinna külje all paiknev Nabala on oma nime saanud maa-aluste veesoonte ehk "nabanööride" järgi. Soodest ümbritsetud karstialale omane tihe vetevõrk ning üleujutused on siin pikka aega mõjutanud inimeste igapäevaelu. Kuigi Harjumaa vetevallast tuntakse paremini naabruses asuvat Tuhala Nõiakaevu või Saula Siniallikaid, pakub ka Nabala pärimusmaastik põnevaid avastusi. Nii võib kohapärimust pidada üheks Eesti "maavaradest", mis sisaldab olulist infot looduse, ajaloo, rahvausundi ning muististe kohta. Nabala eriline võlu peitub selles, et siin on alles põlisrahvast tuumikuga kogukond, mida hoiavad koos sajanditepikkused sidemed. Paljudes peredes on säilinud religioosne eluhoiak, seniajani käiakse vennastekoguduse palvemajas. Samas jäi Nabala mõisa valdustesse ka Põrguks kutsutud paik. Kohajuttudele lisavad vürtsi pajatused legendaarsetest isikutest, sealhulgas lugijavendadest, "vanapaganatest" ning kuulsast Rummu Jürist. Vaheldusrikast teekonda läbi külade ja ajastute ilmestavad pildid ja kaardid.