Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...

"Pianobaar Bizarres" kohtub triloogia esimese raamatu "Nägemine on nähtamatu" minategelane järgmise kogumiku, "Mamma Engalandi miraaži" Juliusega, kes on Roland. Kolmekesi kohtuvadki – enda arust. Mõistmata, kui kolm inimest mõtlevad ühtviisi, kas siis on kaks neist tarbetud. Selles on nad aga surmkindlad, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike. Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid.

Lauljatar Tui Hirve debüütromaan räägib ühest ellu ja klassikalise muusika maailma astuvast neiust. Emotsioone laeb kummaline suhe kunagise lapsepõlvearmastusega, lubatu-lubamatu piiril balansseerimine oma vanemate meeskolleegide ning õpetajatega... Ja loomulikult muusika ise.