See on esimene meenutustesugemetega raamat laulvast revolutsioonist, kus sündmusi on käsitletud teemade kaupa. Sündmustik hakkab rulluma märtsist 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai NLKP Keskkomitee peasekretär ning käivitusid perestroika ja glasnost. Eesti rahva poliitilise aktiivsuse raputas üles fosforiidisõda. Autor on omaette peatükkidena värvikalt käsitlenud Loomeliitude pleenumit, Hirvepargi meeleavaldusi, nelja mehe isemajandamise ettepanekut, Rahvarinde üliaktiivset tegevust liikumisel suveräänsuse ja sõltumatuse poole, Rohelise Liikumise aktsioone, eestlaste tegutsemist Kremlis Rahvasaadikute Kongressil, Toome ja Savisaare valitsuste ettevõtmisi, ängistavat migratsiooni ja Interliikumise pingutusi säilitada Moskva kontrolli Eesti üle, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee opositsiooniliselt innustavat tegevust, EKP hääbumist, Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana, väliseestlaste lülitumist kodumaa poliitilisse ellu jt. tollaseid sise- ja välispoliitilist elu mõjutanud institutsioonide ja ühenduste ettevõtmisi; kulminatsioon on augustiputš ja Toompea lossis toimunud kahe pingelise päeva reportaaž, mille lõpptulemuseks oli 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamine. Raamatus on palju dokumentaalfotosid ning ligi 500 isikunime.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Mena Suvari mälestusteraamat