Romaan “Õde Carrie” on ameerika tuntud kirjaniku Theodore Dreiseri esikteos, mis ilmus sajandite vahetusel ja mille valmis tiraaži ameerika kirjastajad tema “ebamoraalsuse” pärast üle kümne aasta kirjastuse keldrites hoidsid. Romaani peategelaseks on andekas, intelligentne ja sügava seesmise emotsionaalsusega neiu Carrie Meeber, kes tuleb maalt Chicagosse paremat elujärge otsima, hiljem New Yorki satub, seal lavale pääseb ja kuulsaks primadonnaks saab, kuigi tal seesmine rahuldus leidmata jääb. Isiklikus elus ta ei saavuta õnne, kuna mehed, kellega ta end seob, seisavad temast vaimselt madalamal ega suuda mõista ta rikast sisemaailma. Teoses on antud väga mitmepalgeline pilt Ameerika elust ja oludest – alates jõukate kodanlaste kodudest ja lõbustuspaikadest kuni New Yorgi vaestemajadeni ja Brooklynis streikivate trammitöölisteni. Romaan on kirjutatud veenva realistliku jõuga.

Oli tõesti viimane aeg taanduda, sest umbes saja meetri kaugusel asuvast metsast, mis varjas meie eest parempoolset silmapiiri, ilmus nähtavale vibude ja lingudega relvastatud pärismaalast. Paadini oli oma kakskümmend meetrit. Metslased ei lähenenud küll joostes, kuid ilmselt äärmiselt vaenulike kavatsustega, mida nad ka igati väljendasid. Ümberringi sadas kive ja nooli. 2., trükkVariantpealkiri: 20 000 ljööd vee allOriginaali pealkiri: Vingt mille lieues sous les mers

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Norra menukirjaniku Lars Saabye Christenseni «Oscar Wilde’i lift» on Põhjamaade novelli sarja avaraamat. Novellikogu koosneb kaheteistkümnest kaasahaaravast loost, milles põimuvad nii traagiline kui ka koomiline, juttudes on tubli annus eneseirooniat ning värskendavalt lõbusaid sekventse. On kuldseid kuuekümnendaid koos mässumeelsuse ja vaoshoitud melanhooliaga, on menukirjaniku portreteerimist ajakohaste sündmuste kõverpeeglis, on dramaatilist ja kummastavat lennukogemust, on poliitiliselt julget kommentaari usu teemadel, on klaver, mis keldritrepist alla kukub, on kurjategija, kes poja sünnipäevale saabub, on edukaid ja äpardunud muusikuid, on lift, mis kahe korruse vahel seisma jääb...