Tooted

Sisukord: NOVELLID Hingemaa Vabadus ja surm Kangastus Inimese vari Merineitsi Popi ja Huhuu Inimesesööjad Toome helbed Suveöö armastus Armastuskiri Hunt Ema viis hälli heinamaale Viikingite veri Viha Teadmisjanu MINIATUURID Vaene Lelian Kontsert Eoseid Nimetu Must laev Igavesest ajast igavesti Talvine tuul Meri Kätkilaul Kolgata teel Muredemaa Maantee ääres Öisi mõtisklusi Lembitu Võidulaul Tuhat aastat

Artur Rinne mälestused on ilmunud kolmes köites "Kui ma olin väiksekene" (1969, 2. tr 1973), "Laulud ja aastad" (1972, 2. tr 1973) ja "Ja kägu kukub raal…" (1980) ning olid tollal suunatud eelkõige eesti pagulastele. Varalahkunud emale pühendatud teoses jõuab laulja tagasi vaadata suurele osale oma senisest eluteest, vestelise ja humoorika stiili taga peituvad nii avalikus kui ka eraelus teha tulnud valikud. Tollase tsensuuri tõttu on mälestusteraamatust välja jäänud sõja- ja vangilaagriaastad. Artur Rinne on olnud Eestis üks populaarsemaid lauljaid ehk nagu ütleb ka temast rääkiva filmi pealkiri – "Meie Artur", keda vähemalt Nõukogude ajal teadis vist iga eestlane. "Mets mühiseb", "Kuldne kodukotus", "Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub", "Vana vokk" ja paljud teised laulud kõlasid vanema põlvkonna kõrvus veel vanadelt heliplaatidelt ja raadioaparaatidest. Rinne isikut saatis eestiaegne varjund ning Nõukogude vangilaagris ellu jäänu ja sealt tagasi pöördunu salapära. Narvas 25. novembril 1910 vedurijuhi pojana sündinud Rinne õppis Tallinna konservatooriumi lauluklassis ja oli 1929. aastast Estonia ooperikoori laulja ja solist, seejärel Esto-Muusika äris teenija ja Saksa ajal taas Estonia solist. Pärast sõda oli Rinne Vanemuises lavastaja ja ka riikliku filharmoonia solist. Vangistati aga 1950. a ning süüdistatuna Saksa sõjaväes teenimises ja Nõukogude-vastases agitatsioonis, mõisteti 25 aastaks sunnitööle ja viieks aastaks asumisele. Arhangelski oblasti vangilaagris tuli tal õnneks olla vaid 1955. a lõpuni, misjärel ta töötas Eesti Televisiooni ja Eesti Telefilmi režissöörina ning seejärel taas filharmoonia solistina. Artur Rinne suri 31. jaanuaril 1984 Tallinnas.

Sisukord: ¤ Kuldlind ¤ Peeglite vahel ¤ Terra incognita ¤ Ürgöö ¤ Ummikpimedus ¤ Veritähised ¤ Virmalised

Koidula nimi oli juba ta eluajal tuntud, kuid tõeliselt suur tunnustus sai talle osaks alles pärast surma. Tänapäeval peetakse teda Eesti rahvuskangelannaks, kelle pilt ehib postmarke ja trükiti pärast taasiseseisvumist Eesti 100-kroonisele rahatähele. Kui Madli Puhveli raamat "Symbol of Dawn" 1995. aastal ingliskeelsena ilmus, kirjutas Märt Väljataga: "Ometigi on ingliskeelsed lugejad praegu privilegeeritud olukorras. Sest nii head Koidula elulugu kui […]California ülikooli meditsiiniprofessori Madli Puhveli raamat "Symbol of Dawn" eesti keeles ei ole. […] Iga peatükk Koidula eluloost annab ühtlasi panoraamse vaate sellest, mis toimus Eesti poliitika-, seltskonna- ja vaimuelus. Teisalt on eluloolane olnud hoolikas ajastu olmelise poole rekonstrueerimisel […]." Nüüd on see raamat siis eestikeelsele lugejaskonnale kättesaadav.

USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelüm­berasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.

"Rooside entsüklopeedia" eesmärgiks on olla esimene abimees õige roosi valikul ja täiuslik juhis leidmaks Teie aia jaoks parimat roosi. Tuntakse kümneid tuhandeid roosisorte, hübriide ja teisendeid. Me oleme valinud neist välja sordid ja teisendid, mida varustajad praegu pakuvad. Oivalised fotod näitavad roose kogu nende suursugususes. Selgitav tekst aitab teha õige valiku. ¤ tähtsamate liikide ja sortide kirjeldused koos värvifotodega ¤ keskendume aedniku jaoks olulistele tunnustele ¤ sümbolid, mis annavad hetkega haaratava informatsiooni ¤ kasulikud näpunäited rooside hooldamiseks ¤ roosiaretajate interneti-aadressid ¤ rooside nimed ja nende levinumad sünonüümid

Mis aitab USA mereväe eriüksuslastel, Ränioru tehnoloogiahiidudel ja maailma edukaimatel juhtidel jõuda oma vaimse saavutusvõime tippu? Steven Kotler ja Jamie Wheal on sukeldunud vookogemuse (ingl flow) sügavustesse ning selle nelja aasta pikkuse interdistsiplinaarse kaardistamise tulemused kõigile kättesaadavaks teinud. Vookogemust defineeritakse kui „optimaalset teadvuse seisundit, kus me tunneme end kõige paremini ja töötame kõige paremini“ ning see käib nende „tsoonis viibimise“ hetkede kohta, kus meie keskendumine on sedavõrd intensiivne, et kõik muu lakkab olemast. Tegevus ja teadlikkus hakkavad kokku sulama. Meie enesetaju haihtub. Meie ajataju niisamuti. Ja kõik, nii vaimse kui ka füüsilise saavutusvõime aspektid kerkivad kõrgustesse. „Raamatu ilmumise järel leidsime end vookogemusest rääkimas aina laiemas ringis. Alguses olid need kohtumised inimeste ja organisatsioonidega, kel oli korgete panustega konkurentsi vastu oma huvi, näiteks profisportlaste ja sojaväega, kuid ring laienes ning holmas peagi ka Fortune 500 ettevotteid, finantsorganisatsioone, tehnikafirmasid, tervishoiuteenuste pakkujaid ja ülikoole. Arusaam sellest, et teadvuse ebatavalised seisundid voivad saavutusvõimet parandada, nihkus äärealadelt peavoolu.“ Avasta nihestatud seisundi saladused, tutvu teiste ekstaatikute praktikaga ning saa oma valdkonna teerajajaks.

Jutlused igaks kirikuaasta pühapäevaks.

Kes oli see mees, keda kutsuti omal ajal elavaks entsüklopeediaks – kellel olid silmapaistvad teadmised, aga ka muusikuvõimed, suurepärane keelevaist ja särav jutustamisoskus? Mees, kelle artistlikku natuuri võinuks kadestada ka näitlejad? Kelle seltskonda nauditi ja keda ümbritses alatasa austajateparv? Kui ta oleks saanud valida, kus ja millal elada, eelistanuks ta olla Ateena kodanik ja Sokratese õpilane, kellel on majapidamise tarvis ka paar orja. Omal ajal ülimalt tuntud ja mõneti vastuolulise Hardi Tiiduse sünnist möödub 2013. aasta sügisel 95 aastat. Hardit ennast pole enam meie seas. Kuid nii nagu ütles kord suur roomlane, ajaloolane Titus Livius – parem hilja, kui mitte kunagi –, nii on Toivo Tootseni abiga saanud kaante vahele Hardi Tiiduse lugu. Võib öelda, et see lugu valmis paljuski kangelase enda abiga. Raamatusse talletatu on suurel määral Tiiduse suust kuuldud või sulest sündinud. Meenutusi jagavad ka inimesed tema ümbert – tütar, sõbrad ja kolleegid.

Autori eessõnast: "Niisiis, raamat, mille te avate, pole Bernhard Schmidti elulugu ei taeduslikus ega populaarteaduslikus mõttes. Kui romaniseeritud eluloo mõistet romaanimõiste suunas kõvasti välja venitada, võiks ehk nimetada seda raamatut romaniseeritud elulooks. Aga ennekõike on see autori meelest ikkagi romaan. Mis tähendab kõigepealt seda, et ajaloolised ja välmitud seigad on nende kaante vahel võrdselt tõesed. Näiteks: mu vestlused Bernhard Schmidti kohanud inimestega Saksamaa Liitvabariigis (kus ma nendega vestlesin) on niisama tõesed kui mu jutud Erik Schmidtiga Mallorcal (kuhu reisimine osutus minu jaoks liiga keeruliseks, nii et ma pole seal üldsegi käinud). Muuseas: vähemalt osa mõttevahetustest Erik Schmidtiga on postitsi või telefonitsi ka väljaspool romaanitasandit siiski toimunud." Romaan Bernhard Schmidtist (1879-1935), Naissaarelt pärit täheteadlasest ja optikust, kelle elu peamine osa möödus Saksamaal. Täpsete ja keeruliste astronoomiliste seadmete valmistamisel sai Schmidt kasutada ainult vasakut kätt - parema oli ta kaotanud noorukieas. 1930. aastal leiutas Schmidt uut tüüpi teleskoobi, mis tõi talle postuumselt maailmakuulsuse.