Kunagine „Tiiger"-tanki komandör ja praegune „Steineri Korpuse Sõpruskonna" auesimees Georg Diers on juba avaldanud mõningaid lühikesi artikleid oma mälestustes, mida ka sõjaajaloolased on oma töödes tsiteerinud. Nüüd jutustab 1921. aastakäigu alamsaks lõpuks üksikasjalikult oma noorusest ja sõdurielust. Oma päeviku ja sõjakaaslaste täienduste ning kommentaaride abil räägib Diers muuhulgas oma elamustest 5. SS-tankidiviisi „Wiking" rügemendis „Nordland" ja raske SS-tankiüksuses 503. Raamatu lugeja saab ka teada, mida on Georg Diersil tegemist Juhi ja Riigikantsleri Adolf Hitleri lõpuga.

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

7. juulil 1941, mil Saksa 18. armee operatsiooni "Barbarossa" raames Eesti piiri ületas, tervitasid eestlased teda kui bolshevismist vabastajat. Edasi tungides kohtasid Saksa sõdurid ennast metsavendadeks nimetanud eesti vabadusvõitlejaid, kes sama aasta 22. juunil olid alustanud avalikku võitlust väiksemate Punaarmee üksustega. Augustis 1941 moodustas Wehrmacht neist eesti partisanidest julgestusüksusi, mis pidid kaitsma rindele viivaid Saksa varustusteid. Samal ajal hakkas Saksa välipolitsei vabatahtlikest uuesti Eesti politseid looma. 1942. aasta oktoobris formeeris Relva-SS Eesti Leegioni, millest enne sai alguse Eesti SS-vabatahtlike brigaad ja pärast 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. See raamat püüab dokumenteerida nende eestlaste ajalugu, kusjuures käsitletakse ka Wehrmachti ja välipolitsei eelmainitud üksusi ning 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooniga moodustatud piirikaitserügemente. 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul koondati viimaste säilinud osad 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.

Üle poole miljoni võõrrahvusest vabatahtliku seisid Teise maailmasõja ajal sadade tuhandete saksa vabatahtlike kõrval Saksa sõjaväe, mereväe, lennuväe ja relva-SS ridades ning jagasid oma saksa kamraadidega ränga sõja vaevu ja ohtusid. Skeemide ja fotodega illustreeritud raamat ei ole vabatahtlike üksuste sõjaajalugu. Siin kirjeldab autor vabatahtlikke võitluses. Ta piirdub vaid mõningate markantsete, sõjaliste operatsioonide jaoks otsustava tähtsusega tegudega või esileküündivate tõestustega vabatahtlike võitlusvaimust. Suurte võõrrahvusest väeosade juhatajana oli autoril kõige rohkem võimalusi heita pilk oma sõdurite ellu. Seetõttu on tal ka esimesena kohustus kaasaegsete ees nende heaks välja astuda ning anda nende kohta tunnistusi. Võõrrahvusest vabatahtlike suur hulk, nende lahinguüksuste vaieldamatult vaprad saavutused ning nende meelekindlus sõja viimase tunnini on nii ebatavaline fenomen, et tasub uurida vabatahtlike liikumise vaimset aluspõhja ning näidata nende sõjalisi saavutusi.

SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.