Tooted

Harald Riipalu lugu on jutustus Eesti ühe legendaarsema ohvitseri elust. Kirjeldatakse Riipalu lapsepõlve ja teenistust Eesti Kaitseväes, sõjaväelase karjääri, millest põhiosa moodustab teenistus Saksa armees, antakse ülevaade Riipalu tegevusest paguluses. Raamatus avaldatud fotomaterjali hulgas on ka esmakordselt avalikkuse ette jõudvaid fotosid. Lisaks arhiiviandmetele ja erinevatele dokumentidele on raamatus kasutatud hulgaliselt sõdurite ja teiste kaasaegsete mälestusi.

See raamat on oma esmaväljaandest (1992) alates olnud maailmas üks populaarseimaid Kolmandat Riiki käsitlevaid teoseid. Selles haaravas uurimuses vaadeldud kindralite, admiralide, tankikomandöride, allveeässade ja lahingulendurite seas leiame tuntuimatest isikutest Hermann Göringi, Wilhelm Keiteli, Karl Dönitzi ja Walter Modeli, kuid ka vähem tuntud, ent nendega võrdväärselt huvitavad tegelased: Erhard Milchi, juudi apteekri poja, kellest sai Luftwaffe's mees number kaks, Theodor Eicke, koonduslaagrite võrgu arhitekti ja kuulsa SS-Totenkopf'i diviisi looja, allveelaevakapten Wolfgang Lüthi, kes on vastutav 43 laeva uputamise eest, SS-Hauptsturmführer Michael Wittmanni, kes hävitas ühes lahingus 30 Nõukogude tanki, ja palju teisi.

Raamat annab nende Saksa väejuhtide iseloomujoontest, võimetest ja puudustest tõepärase ülevaate, heites kõrvale levinud eelarvamused. Tulemuseks on paljastav mosaiikpilt neist, kes juhtisid 20. sajandi kõige brutaalsemat sõjamasinat. Autorid: Dr. Samuel W. Mitcham Jr. on endine Henderson State University, Georgia Southern University ja University of Louisiana (Monroe) professor ning West Pointi Sõjaväeakadeemia külalisprofessor. Ta on rohkem kui 40 Suur-Saksamaa relvajõude käsitleva raamatu autor. Dr. Gene Mueller on Idaho Lewis and Clark University, Henderson State University ja Texas A & M University (Texarkana) endine professor ja dekaan, alates 2009 on ta pensionil. Tema koostatud feldmarssal Wilhelm Keiteli biograafia on leidnud positiivset vastukaja.

Eesti ühe tuntuima metsavenna Aksel Mõttuse päeviku I osa, mis jutustab mälestusi sõjaperioodist. Saame ülevaate mobilisatsioonist, väljaõppest Debica Heidelaagris ja kogemustest Bad Tölzi SS-junkrutekoolis, Neveli rinde perioodist ja kaitselahingutest Eestis. Raamatule lisab väärtust Mõttuse oma käega visandatud lahinguskeemid.

Vabadusvõitleja ja ühiskonnategelase Enn Tarto kõned ja artiklid. Enn Tarto on oma noorusest, 1950-ndatest aastatest peale olnud pühendunud Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele. Selle eest heideti ta kolm korda Nõukogude Liidu vangilaagritesse, kus ta viibis kokku 14 aastat. Eesti iseseisvuse taastamise aegu ja juba taastatud Eesti Vabariigis on ta visalt tegutsenud mitmel rindel: Balti Apelli üks koostajaid, Eesti Kongressi juhtivtegelane, üks Kaitseliidu taastajaid, Riigikogu liige, Paneuroopa Eesti ühenduse president ja represseeritute organisatsiooni Memento üks juhte.

Autor kirjeldab Saksa armee, õhujõudude, mereväe ja Relva-SS-i üksusi, mis olid Hitleri poolt alustatud hukatusliku sõja avangardis. Raamat vaatleb lähemalt eliitüksustesse kuulunud võitlejaid, nende relvi, varustust, komandöre, taktikat, võite ja kaotusi.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

8. eesti laskurkorpuse võitlused Kuramaal 1945. a kevadel on jäänud seni suurema tähelepanuta. Kas need olid korpuse jaoks võidukad või lõppesid hoopis kaotusega? Üle tuhande eesti sõjamehe puhkab sellest ajast ühishaudades Läti mullas. Kuramaa pealetungioperatsiooni näidatakse raamatus nii lihtsõdurite kui ka kõrgemate ohvitseride vaatenurgast, kasutades rohkelt mälestuskatkeid, samuti vene, eesti, saksa ja läti allikaid.

Hiljutiste uurimuste tulemused näitavad, et Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjajõudude koosseisus umbkaudu 110-115 000 Läti sõjameest. Raamatu põhiosa on pühendatud Läti brigaadi, diviiside ja muude relvaüksuste sõjalistele saavutustele Saksa idarindel Nõukogude Venemaa, Läti ja Saksamaa territootiumil. Autor püüab poliitilisest aspektist selgitada Läti leegioni moodustamist ning leegioni tähtsust ja tähendust Teises maailmasõjas. See on veel tänapäevalgi vastakaid arvamusi esile kutsuv teema.

Lauri Törni on legend. Elurõõmsast Viiburi poisist kasvas sõjasangar ja üksus Törni kartmatuks juhiks saanud karmi käega ohvitser. Venelased pakkusid tema pea eest kolme miljoni marga suurust tasu, soomlased aga autasustasid teda Mannerheimi ristiga. Pärast sõjategevuse lõppu sõitis Törni allveelaeval Saksamaale ja talle mõisteti selle eest kuue aasta pikkune vanglakaristus. Ta siirdus julgeolekupolitseist jälitatuna Rootsi kaudu Venezuelasse ja hüppas ühel ööl Mehhiko lahel laevalt merre. Ühendriikides sai Lauri Törnist Larry Thorne. Karismaatiline erivägede ohvitser ronis mägedes, hüppas langevarjuga, kihutas võidu sportautol ja viis läbi päästeoperatsiooni Iraanis.

Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda. Triloogiasse kuuluvad veel raamatud: "Metsik lingvistika", "Lindvistika".

Mälestuste autor Ülo Karula on pärit Pärnu linnast. 1944. aasta augustis astus ta vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal. Sellest ja paljust muustki räägib Ülo Karula oma mälestusteraamatus.

Selles raamatus jutustatakse isa ja kolme poja lugu, kes on pärit Saikla külast Orissaare kandist Saaremaal. Raamat räägib nende saarlaste keerulistest saatustest enne, keset ja pärast teist maailmasõda nii kodusaarel kui ka Pagari tänaval, Patareis ja Siberis. Teose võtmesõnadeks on Kaitseliit, NKVD, MGB, KGB, metsavennad, Omakaitse, luurajad Rootsist, äraandjad, agendid, nõukogude valed, venelased, okupatsioon, sõda, elu ja surm.

Romaan on vabalt seotud triloogiaga "Vabariigi pojad ja tütred". Seda võib lugeda selle teose järelsõnana kui saarlaste äraandmise ja likvideerimise eleegiat.

Detsember 1944. Liitlased uskusid, et võit on käega katsuda. . . kuni sakslaste ootamatu pealetung tabas nende vägesid ja ülemjuhatust täieliku šokina. Natsid olid tegutsenud liitlaste luure eest varjatuna ning koondanud kaks hiiglaslikku tankiarmeed, et liitlaste väed põrmu paisata. Ameeriklasi ja ka Eisenhowerit ennast tabanud peataolek tulenes hirmust Saksa langevarjurite ning liitlaste tagalasse tungivate Ameerika mundrit kandvate ning inglise keelt kõnelevate džiibimeeskondade ees. Skandaalne pealetung, mida liitlased püüdsid uudiste keelamisega maha vaikida, põhjustas ameeriklastele üheksa korda rohkem kaotusi kui D-päev. . . ja oleks äärepealt muutnud sõja kulgu.

Sõjaajaloolane Charles Whiting esitab raamatus "Salasõda Ardennides" selle pealetungi köitva kirjelduse.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

Ühtede kaante vahele on põimitud 1. osa (ilmus 1923): Eesti ajakirjaniku, ajaloolase ja ühiskonnategelase Eduard Laamani (1888–1941) poolt koostatud raamatu uustrükk; ja 2. osa (ilmus 1929), autorid J. Poopuu ja J. Andreller. See on lugu otsustavatest sündmustest Vabadussõja alguses, mil Punaarmee väljatõrjumisel Eestist mängisid kandvat rolli soomusrongid. Saame ülevaate soomusrongidest ja nendega seotud väeosadest ja isikutest. Originaalteksti lausestust ja sõnavara on uustrükis tänapäeva lugeja huvides mõnevõrra kohendatud. Raamat on varustatud arvuka fotomaterjaliga. Järgnevalt on plaanis avaldada ka käsikirjana arhiivi talletatud 3. (Sõda Landeswehriga) ja 4. osa (Pihkva kaitsmine). Soomusronglased ja Soomusrongide diviis kujunesid Vabadussõjas omamoodi legendaarseteks nähtusteks, mis oli võrreldav näiteks kuperjanovlaste kuulsusega. Vabadussõja alguskuul, mil Eesti Vabariigi olukord näis pea lootusetuna, olid soomusrongid need väeosad, mis kõrgema meeleoluga teiste hulgast välja paistsid. Selle põhjuseks oli asjaolu, et soomusrongide meeskonnad olid komplekteeritud peaaegu eranditult vabatahtlikest, nende seas ka hulk koolipoisse (hiljem, sõja kestel, täiendati soomusronge ühtlasi mobiliseeritutega).

Sisaldab eesti folkloori klassikasse kuuluvaid lugusid meie pealinna kohta, nagu "Tallinna asutamine", "Ülemiste vanake", Pirita kloostri salatee", "Olev kirikut ehitamas", "Naissaare tekkimine" jt. Illustratsioonid Eesti Ajaloomuuseumi kunstikogust.

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Sõjaajaloohuvilisteni on jõudnud uus raamat eestlastest sõjameeste võitlustes Teise maailmasõja rinnetel. Seekord Venemaal asuva Velikije Luki linna pärast 1942‒1943 talvel, mille nimi on Eestis saanud mõttetu tapatalgu ja kolossaalsete inimkaotuste sümboliks. Velikije Luki lahingus osales üle 20 tuhande eesti mehe ja kõigest ühe kuu jooksul võis hukkuda kuni 5000 eestlast. Suurem osa neist olid vägivaldselt Punaarmeesse mobiliseeritud ja Stalini kuritegeliku režiimi kaitseks sõtta sunnitud. Nende mälestusele ja ellujäänute läbielamistele ongi raamat pühendatud.

Jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni ehk Eevat (1905–63) peetakse läbi aegade parimaks Eesti kaitsemängijaks. Koos väravavaht Evald Tipneri ehk Eevi ja ründaja Eduard Ellmanni ehk Etsiga moodustas ta tosina aasta vältel trio, kelle ümber rahvuskoondise treeneritel oli hõlbus löögijõulist meeskonda punuda. 8-kordne Eesti ja 2-kordne Balti meister oli vankumatu aga vaid palliplatsil. Eugen Einmanniga seostusid lisaks spordisaavutustele keevaline iseloom, peredraamad, võitlus viinakuradiga, seaduserikkumised, vangilaager ja vaimuhaigla. Kõik inimlik käis juba esimese vabariigi ajal inimesi mööda – skandaalid, kired, pillamine, kadedus, šampanjamaiguline võidujoovastus ning must masendus ühes valge viinaga. Lõpuks elasid ka enne meid siinilmas kõigest surelikud, kes sageli kippusid end kordumatuks ja eriliseks pidama. Ja vahest nad olidki seda?