Õpik gümnaasiumile 2. osa. Haridusministeerium kinnitab: õpik vastab õppekavale.

Vladimir Uljanov-Lenin ja tema ustav abikaasa Nadeþda Krupskaja asusid 1909. aasta lõpus elama Pariisi. Just siin kohtuski Vene enamlaste juht venestunud prantslanna Inessa Armandiga, kes jättis tema ellu sügava jälje. Krupskaja armastas oma meest, kuid tegi talle ettepaneku abielu lahutada, et mees saaks abielluda Inessaga. Lenin mõtles järele ja vastas: "Ei." Krupskaja jäi siiski oma kahenaisepidajast abikaasa kõrvale ning leidis endas isegi jõudu võistlejannaga sõbrustada. Raamat avab laiemale üldsusele vähetuntud episoode Lenini isiklikust elust. Autor püüab mõista enamlaste juhi iseloomu tema naiste elulugude kaudu, näidata neid kõiki mitte ainult poliitikutena, vaid ennekõike tavaliste inimestena, uurida nende psühholoogiat.

Kas aimas Peeter Suur 1703. aasta maikuus uue linna rajamise käsku andes, kui võimsaks Venemaa ajaloo saatuslike protsesside peegliks saab tema raiutud "aken Euroopasse"? 300 aastat Peterburi–Petrogradi–Leningradi–Peterburi poliitilist ja kultuurilist ajalugu annab lugejale ülevaate selle linna kultuuriloojate sisemise vabaduse kangelaslikkusest, mis suutis välise vabadusetuse tingimuses vastu seista ka kõige rängematele katsumustele. Kronoloogiliselt on vene kultuuri põhiosa eksisteerinud despootliku riigi süsteemis, mis on alati märgistanud – sageli vägagi traagiliselt – kunstnike ja võimu suhteid. Tõsise uurija sekkumise korral kasvab probleem aga juba mõõtmeteni: kunstnik ja maailm. Sellise uurijana on esile kerkinud raamatu autor Solomon Volkov – Leningradis õppinud ja hiljem Läände siirdunud muusik. Esitledes unikaalset ilmingut, mida ta määratles kui "Peterburi müüti", juhib ta lugeja läbi aegruumi, milles tegutsevad isikud mõjutavad oluliselt nii üksteist kui ka müüdi transformeerumist ning laienemist kogu maailma kultuurikontekstis. Olmetasandil ei kohtu Volkovil Puškin Gumiljovi, Ahmatova, Brodski või Balanchine´iga, Gogol aga Andrei Belõi, Šostakovitši või Zoštšenkoga. Kuid kõik Volkovi 116 erineva elukutse ja vanusega vestluskaaslast, kõige erinevamate ajastute tunnistajad, kes ilmuvad elavate ja tegutsevatena raamatu lugeja ette, aitavad seda unikaalset müüti ehitada, arendada ja säilitada.

Rootsi peaministri Olof Palme mõrv 1986. aastal on tänaseni lahendamata ja üks kummalisemaid sündmusi Rootsi ajaloos. Kui endine diplomaat, ärimees, filmimees, ajakirjanik ja kirjanik Jan Stocklassa seda omal käel uurima asus, viisid jäljed ta Rootsi ühe kõige kuulsama krimikirjaniku ja ajakirjaniku Stieg Larssoni arhiivini, mis oli pärast Larssoni surma seisnud kümme aastat unustusehõlmas. Arhiiv sisaldas 20 kastitäit materjale ja sellest selgus, et ka Larsson oli Palme mõrva uurimisega põhjalikult tegelenud ja ka politseile vastavaid vihjeid teinud, paraku aga tulutult. Stieg Larsson oli võtnud erilise luubi alla Rootsi paremäärmusluse ja jõudnud sealtkaudu oletuseni, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) eriteenistusega. Kõigi aegade üks intelligentsemaid ja tuntumaid Rootsi peaministreid Olof Palme oli vastuoluline isiksus, kõrgklassi sots, kelle põhihuvi oli välispoliitika, kuhu ta aktiivselt sekkus, soetades endale sel moel palju vaenlasi. Paremäärmuslikud ohvitserid pidasid teda KGB agendiks, kes tahab Rootsit venelastele maha müüa. Samas tundis Palme huvi LAV-i apartheidirežiimi relvatehingute vastu, mille taga oli tegelikult USA, kes kartis tehingute avalikuks tulekut. Larssoni arhiiviga tutvunud Stocklassa kaldub seda teooriat toetama. Ta jätkab Larssoni ootamatu surma tõttu poolelijäänud tööd ja usub, et mõrvarite leidmine ei ole enam kaugel, kui vaid Rootsi politseil oleks tahtmist nad üles leida. Käesolev raamat on kirjutatud haarava põnevikuna, kus autor selgitab oma samme ja kohtub uurimise käigus võimalike mõrvarite ja eriteenistuse agentidega, et tõele lähemale jõuda. Stocklassa on Stieg Larssonile väga tänulik ja leiab, et ehkki maailmas on ilmunud Stieg Larssoni kriminaalromaane üle 80 miljoni eksemplari, on ta siiski suurema ja tähtsama panuse andnud uuriva ajakirjanikuna.